Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 9

Tera pressis kõvemini vastu Katie kaela. Lõikas sisse. Tegi iga teekatte raputusega üha rohkem haiget.

„Ära plaanigi midagi ette võtta,” ütles mees külmaverelisel ja lustlikul häälel.

Veri nirises Katie kaelal alla; või vahest oli see higi, või mõlemad. Katie ei teadnud. Ta pingutas, pingutas meeleheitlikult, et hirmu kiuste rahulikuks jääda. Jälgides lähenevaid esitulesid ja pigistades märgade kätega BMW rooli, avas ta kõnelemiseks suu, aga tera lõikas ainult sügavamale.

Nad tõusid künkaharjale, vasakul olid Brightoni ja Hove’i tuled.

„Pööra vasakusse sõiduritta. Ringristmikul vali teine mahasõit.”

Katie keeras kuulekalt laiale kahe sõidureaga Dyke Road Avenuele. Tänavavalgustuse oranž kuma. Mõlemas küljes avarad majad. Ta teadis, kuhu nad on teel ja et ta peab tegutsema enne kohale jõudmist. Järsku võpatas ta süda rõõmust. Vastassuunavööndis oli siniste vilkurite kiirtevihk. Politseiauto! Mis peatus teeservas ühe teise auto ees.

Tema vasak käsi nihkus roolilt vilgutusrelee lülitile. Ta tõmbas seda kõvasti enda poole. Kuival tuuleklaasil hakkasid kriuksuma kojamehed.

Kurat.

„Miks sa kojamehed käivitasid, Katie? Vihma ju ei saja,” kuulis ta tagaistmelt mehe häält.

Kurat, kurat, kurat. Vale lüliti!

Juba olidki nad politseiautost möödas. Katie nägi vilkureid peeglites miraažina taandumas. Ja ta nägi mehe habetunud näo profiili, mida varjutas nokkmüts ja ähmastasid lisaks tumedad prillid, ehkki praegu oli öö. See nägu kuulus võõrale, kuid oli samal ajal – nagu ka hääl – ebamugavalt tuttav.

„Kohe tuleb vasakpööre, Katie. Sõida parem aeglaselt. Loodetavasti sa tead, kus me oleme.”

Armatuurlaua andur saadab väravaseadmetele automaatsignaali. Mõne sekundi pärast hakkab sissepääs lahti libisema. Seejärel keerab ta majaesisele, siis sulgub värav tema järel ja ta jääb üksinda pimedusse, kus teda ei näe keegi peale mehe ta selja taga.

Ei. Seda ei tohi juhtuda.

Ta võiks autoga teelt välja sõita, laternaposti rammida. Või teha kokkupõrke autoga, mille esituled nüüd lähenesid. Ta tõmbus veel rohkem pingule. Heitis pilgu spidomeetrile. Kaalutles. Kui jõuliselt pidurdada või millelegi otsa sõita, paiskub mees ettepoole ja nuga niisamuti. See oleks mõistlik käik. Mitte mõistlik. See oli ainuke võimalus.

Oh issand, aita mind.

Kõhus pakitses midagi jäästki külmemat. Suu tundus krõbekuiv. Ja äkki helises kõrvalistmel tema mobiiltelefon. Tobe helin, mille tema alles kolmeteistaastane kasutütar Carly oli sisse programmeerinud ja mida ta ei osanud maha võtta. Neetud „Chicken Song” valmistas talle põrgumoodi piinlikkust iga kord, kui see kõlas.

„Ära mitte mõtlegi vastata, Katie,” ütles mees.

Ta ei vastanudki. Selle asemel keeras ta vaguralt vasakule, kuulekalt lahti liugunud sepisrauast värava kaudu lühikesele pimedale asfalteeritud sissesõiduteele, mida palistavad tohutud, laitmatult hoolitsetud rododendronipõõsad oli Brian ühest aiandusarhitektuurikeskusest ogara hinnaga ostnud. Põhjuseks oli Brian toonud privaatsuse.

Nojah. Muidugi. Privaatsus.

Autotulede valgel terendas majaesine. Kui Katie hoonest vaid mõne tunni eest lahkus, oli see olnud tema kodu. Praegusel silmapilgul paistis see millegi sootuks teistsugusena. Näis võõra ja vaenuliku ehitisena, mis kisendas, et ta siit kaoks.

Aga väravad olid tema järel sulgumas.