Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 11

Skungi telefon helises ja vibreeris. Priip-priip-bzzzz-priip-priip-bzzzz. See välkus valamupealsel, kuhu ta oli selle jätnud, ja libises ringi justkui suur sõge haavatud mardikas.

Kolmekümne sekundiga suutis see ta äratada. Ta kargas järsult istukile, ja nagu hommikuti enamasti, lõi pea vastu oma lääbaka haagiselamu madalat kumerat katust.

„Raisk.”

Telefon kukkus valamupealselt maha ja potsatas põranda kitsale vaibaga kaetud ribale, kus jätkas jõletut vastikut pininat. Ta oli selle kaasa võtnud eile öösel varastatud autost, mille omanik polnud küllalt hoolitsev, et juurde jätta juhendibrošüüri või PIN-koodi. Skunk oli olnud nii kõva laksu all, et ei osanud seda hääletuks panna, ja väljalülitamisega polnud ta riskinud, sest uuesti sisselülitamiseks võis PIN-koodi vaja minna. Tal oli tarvis kõnesid teha, enne kui omanik telefoni kadumist taipab ja laseb kaardi sulgeda. Muu hulgas helistas ta vennale Mickile, kes elas naise ja lastega Austraalias Sydneys. Aga Mick polnud tahtnud temast kuulda, ütles, et kell on neli hommikul, ja katkestas kõne.

Veel korra vingunud ja sumisenud, jäi vidin vait: aku oli tühi. See oli lahe telefon, läikiva roostevabast terasest kestaga, uusima põlvkonna Motorola. Sooduskampaaniata oli müügihind poodides vist kolmesaja naela kanti. Kui veab, saab ta selle eest hiljem täna hommikul pisukese vaidlemisega kakskümmend viis naela.

Ta taipas, et väriseb. Tuttav must ebamäärane süngus levis veresooni mööda laiali, tungis kõigisse ihurakkudesse, kui ta maika ja aluspükste väel asemel lamas, ühel hetkel higistades, järgmisel külmast vabisedes. Igal hommikul sama lugu, ärgates tajus ta maailma vaenuliku koopana, mis talle kohe kaela variseb, mattes ta enda alla. Jäädavalt.

Üle ta silmade kõndis skorpion.

„TÜRARAISKTÕMBAUTTU!” Ta kargas istukile, lõi jälle pea ära ja karjatas valust. Ei olnud mingit skorpioni; ei olnud üldse mitte midagi. Lihtsalt teadvus mängis vingerpussi. Praegu väitis see talle näiteks, et tema keha järavad vaglad. Tuhanded ussikesed roomasid ta ihul nii tihkelt, et olid nagu kostüüm. „TÕMMAKE LESTA!” Ta vingerdas, raputas nad eemale ja sõimas taas isegi valjemini, kuni taipas, et sarnaselt skorpioniga polnud neidki. Oli ainult ta teadvus. Mis andis märku. Samamoodi kui igal hommikul. Andis märku, et ta vajab natuke pruuni – või natuke valget. Oh issand, ükspuha mida.

Andis märku, et vaja on siit jalgade, räästunud riiete ja tilgastanud piima haisust välja pugeda. Et ta peab üles tõusma ja kontorisse minema. Bethanyle meeldis, kui ta seda oma kontoriks kutsus. Plika arust oli see naljakas. Bethanyl oli kummaline naer, väänas suud otsekui sissepoole, nii et ülahuule rõngast polnud viivuks näha. Ja Skunk ei saanud kunagi aru, kas Bethany naerab sõbralikult või pilkavalt.

Kuid Bethany hoolis temast. Niipaljukest ta aimas. Varem oli see tunne talle teadmata. Ta oli näinud teleseepide tegelasi rääkimas, et nad hoolivad üksteisest, aga polnud iial teadnud, mida see tähendab, kuni kohtas Bethanyt, lantis tüdruku reede õhtul Escape-2 ööklubis paar nädalat – või paar kuud – tagasi.

Bethany hoolis selles mõttes, et astus aeg-ajalt Skungi juurest läbi, nagu oleks too tema lemmiknukk. Ta tõi süüa, koristas haagissuvilat, pesi Skungi riideid, sidus haavandeid, mis Skungil vahetevahel tekkisid, ja seksis temaga kohmakalt, enne kui jälle päevavalgusse või ööpimedusse kiirustas.

Skunk kompas oma kaks matsu saanud pea taga riiulit, sirutas kõhnukese käsivarre, mille ümber oli kogu pikkuses tätoveeritud rullikeeratud köis, ning leidis suitsupaki, plastvälgumihkli ja tinapaberist tuhatoosi vedelemas vedrunoa kõrval, mida ta hoidis alati lahti ja käepärast.

Tuhatoosist pudenes mitu koni ja tuharida, kui ta selle viipega endast üle põrandale tõstis. Siis nipsutas ta pakist Cameli, nõjatus muhklikule padjale, sigaret suus, imes suitsu, hingas seda sügavalt sisse ja puhus ninasõõrmete kaudu aeglaselt välja. Milline uskumatult magus maik! Süngus lahtus hetkeks. Ta tundis südant tugevamini põksumas. Energia. Temasse tulvas eluvaim.

Helide järgi otsustades käis kontoris sagin. Üks sireen huilatas mööda. Buss sõitis mürinal, pannes õhu võnkuma. Keegi hõikus kärsitult. Mootorratas jõrises. Ta otsis käega telekapulti, leidis selle, vajutas mitu korda, kuni tabas õiget nuppu ja aparaat käivitus. See mustanahaline tšikk Tricia, tema meelest kobe tükk, intervjueeris parajasti nuuksuvat naisterahvast, kelle mees oli äsja tunnistanud, et on pede. Kell ekraani all näitas kümme kolm­kümmend kuus.

Varavõitu. Mitte keegi pole üleval. Ükski tema kolleeg ei ole veel kontoris.

Möödus teinegi sireen. Sigaret ajas köhima. Ta ronis voodist välja ja komberdas ettevaatlikult üle magava Liverpooli jopski, kelle nime ta ei mäletanud ja kes oli millalgi öösel koos semuga saabunud, et kraami suitsetada ja juua pudel viina, mille üks neist oli kusagilt alkopoest näpanud. Loodetavasti viskavad nad varvast, kui ärgates avastavad, et siin pole rohkem süüa, narkotsi ega kärakat.

Ta avas külmikuukse ja krabas ainsa sinna jäänud asja, pooliku pudeli sooja kokakoolat – külmik oli rikkis sestsaadik, kui ta sellesse haagisesse kolis. Korki maha keerates kõlas nõrk susin; jook maitses hästi. Nõiduslikult.

Nüüd kummardus ta valamu kohale, kus olid virnas pesemist ootavad taldrikud ja äraviskamist ootavad pakendid – Bethany järgmiseks külastuseks –, ning paotas oranže täpilisi kardinaid. Hele päikesevalgus lahvatas näkku nagu vaenulik laserkiir. Ta tundis, kuidas see silmapõhju kõrvetas. Silmi põletas.

Valgus äratas tema hamstri Ali. Ehkki üks käpp oli lahases, volksas Al hüppega jooksurattale ja hakkas vudima. Skunk piilus trellide vahelt sisse ning kontrollis, kas loomakesel jätkub vett ja krõbuskeid. Neid paistis piisavat. Hiljem tühjendab ta puuri pabulatest. Rohkem majapidamistöid ei teinud ta õieti kunagi.

Ta sikutas kardinad uuesti koomale. Jõi veidi kokat, korjas tuhatoosi põrandalt, tõmbas sigaretist viimase mahvi, filtrini välja, ja kustutas selle. Ta köhis taas, veniv hobuseköha oli kestnud juba mitu päeva. Vahest koguni mitu nädalat. Tundes äkki peapööritust, toetudes alguses tasakesi valamule ja siis sööginurga laiale toolile, seejärel komberdas nari juurde tagasi. Heitis pikali. Lasi päeva helidel ümberringi lainetada. Need helid ja rütmid olid talle kodused, tema linna pulss ja hääled. Selles paigas oli ta sündinud ja kahtlemata ka sureb ühel päeval.

Selles linnas, mis teda ei vajanud. Selles linnas täis poode, mille kaupa ta ei jaksanud osta, täis kunsti ja kultuuri, mis olid talle mõistetamatud, täis paate, golfi, kinnisvaramaaklereid, juriste, turismibüroosid, huvireisijaid, konverentside delegaate, politseid. Et ellu jääda, nägi ta kõiges võimalikku saaki. Tal oli neist inimestest savi, oli alati olnud. Nemad ja mina.

Neil oli vara. Vara tähendas pappi.

Ja papp tähendas, et ta elab järgmise ööpäeva üle.

Kakskümmend naela telefoni eest kulub kotikesele pruunile või valgele – heroiinile või kräkile; näis, kumba on saada. Kui talle makstakse veel viiekas, läheb see söögile, joogile, suitsudele. Ja lisarahaks vaatab ta, mida õnnestub täna varastada.