Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 15

Blinding Light valmistas parajasti ette õudusfilmi, mis kavatseti üles võtta Malibus ja Los Angeleses. See jutustas rikaste noorte sõpruskonnast, kelle õgivad Malibu majas peol ära vaenulikud mikroorganismid kosmosest. Algsesse stsenaariumiaruandesse oli Sophie Harrington kirjutanud: „Segu „Tulnukast” ja sarjast „OC”.”

Alates lapsena „Ozi võluri” nägemisest oli ta tahtnud mingil viisil, kas või väikeses rollis, filmindusega seotud olla. Nüüd oli tal unistuste amet, ta töötas tüüpidega, kes olid kamba peale tootnud tosinaid filme, millest mõnda oli ta näinud kas kinoekraanil, videos või DVD-l; ja arendusjärguski leidus neil üht-teist, mida ei oodanud tema uskumist mööda tulevikus küll Oscarid, aga vähemalt teatav kommertsedu.

Ta ulatas Adamile kruusi piimakohvi kahe tüki suhkruga ja Cristianile kruusi lisanditeta jasmiiniteed, istus siis enda teekruusiga (piim ja kaks tükki suhkrut) kirjutuslaua taha, logis netti ja vaatas e-kirjade posu, mis oli tema meilikasti üle ujutanud.

Kõigile kirjadele oli vaja vastata, kuid pagana pihta, üks asi oli esmatähtis. Ta tõstis mobiili kõrva äärde ja valis uuesti mehe numbri.

Ta suunati otse kõneposti.

„Helista mulle,” ütles ta. „Esimesel võimalusel. Ma olen tõesti mures.”

Tund aega hiljem proovis ta jälle. Ikka kõnepost.

E-kirju aina lisandus. Tema tee seisis joomata vastuvõtutoa kirjutus­laual. Metroos loetud stsenaarium oli lahti samalt lehe­küljelt, kus oli pooleli jäänud. Seni ei sujunud täna hommikul miski. Oma kolmandale bossile Luke Martinile ei õnnestunud tal homme lõunaks Caprice’i lauda reserveerida ja Adamile oli ta unustanud mainida, et kohtumine filmiäri raamatupidaja Harry Hicksiga täna pärastlõunal on tühistatud. Lühidalt, terve päev oli üsna mokas.

Siis helises tema telefon ja päev võttis isegi hullema pöörde.