Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 6

Pimeduse saabumine võttis tükk aega, kuid oli ootamist väärt. Pealegi ei olnud tal ajamuret. Ta oli taibanud, et aeg on üks selliseid asju, mida jagub küllaga neil, kelle elus on vähe muud. Tema oli ajarikkur. Lausa ajamiljardär.

Veidi enne keskööd pööras naine, keda ta jälitas, mitmerealiselt maanteelt maha ja sõitis BP bensiinijaama platsi üksildasse helendusse. Tema peatas varastatud kaubiku valgustamata juurdepääsuteel, pilk kiindunud naise auto pidurituledele. Vaatlemisel tundusid need eredamaks muutuvat. Hõõgusid punaselt, tähistades hädaohtu, head õnne, seksi! Seitsekümmend üks protsenti mõrva­ohvritest sureb tuttava inimese käe läbi. See statistika tiirutas peas justkui sobivat pesa otsiv kuulike. Ta kogus statistikat, talletas seda hoolikalt nagu orav pähkleid, et toituda sellest teadvuse pikas talveunes, mis teda ühel päeval vältimatult ees ootab.

Küsimus oli: kui mitu neist seitsmekümne ühest protsendist teadis, et nad varsti mõrvatakse?

Kas teie teate seda, proua?

Autode esituled vilksatasid mööda ja ühe rekka tuulekeeris õõtsutas väikest sinist Renault’d, pannes mõned torulukksepa tööriistad ta selja taga kolisema. Tankurite kõrval seisis veel ainult kaks autot: Toyota pereauto, mis valmistus minema sõitma, ja lahmakas Jaguar. Selle omanik, halvastiistuvas smokingis tüsedavõitu mees, naasis parajasti kassaakna juurest, toppides rahakotti põuetaskusse. Lähedale oli pargitud BP kütuseveok, töökombinesooni kandev juht rullis lahti pikka voolikut ja valmistus bensiinijaama kütusemahuteid täitma.

Niipalju kui tal õnnestus valvsalt ringi piiludes kindlaks teha, salvestas platsil toimuvat vaid üks valvekaamera. Ületamatuid raskusi polnud.

Naine ei oleks saanud peatumiseks paremat kohta valida.

Ta saatis naisele õhusuudluse.