Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 13

Sophie Harrington loendas mõttes kiiresti laipu. Sellel leheküljel oli neid seitse. Ta lappas lehti. Üksteist tükki neli lehekülge tagasi. Lisaks neli tükki autopommiplahvatuses esimesel leheküljel, kolm, kes tapeti üheksandal leheküljel Uzi-tulega, kuus tükki eralennukis leheküljel üheksateist ja viiskümmend kaks süütepommiga hävitatud Willesdeni kräkiurkas leheküljel kakskümmend kaheksa. Ja nüüd need seitse, uimastivedajad Kariibi merel kaaperdatud jahtlaeva pardal. Seni kaheksakümmend kolm, ja ta oli alles 136-leheküljelise stsenaariumi neljakümne esimesel leheküljel.

No on saast!

Siiski olid selle talle kahe päeva eest meiliga saatnud produtsendi sõnul Anthony Hopkins, Matt Damon ja Laura Linney nõusoleku andnud, Keira Knightley luges seda parajasti, režissöör Simon West aga, kelle „Lara Croft” oli Sophie arust talutav ja „Vanglaekspress” täitsa hea, kibeles nähtavasti kangesti seda filmima.

Jah, eks ta ole.

Metroorong sõitis jaama. Pilvedes hõljuv rastafari tema vastas kloppis muudkui oma narmendavaid püksipõlvi kokku, kõrva­klapid peas, lõug rütmi nookamas. Rastafari kõrval istus eakas juuksekahluga mees, kes magas suu ammuli. Eaka mehe kõrval luges noor ilus Aasia päritolu tütarlaps pingsa keskendumisega mingit ajakirja.

Vaguni kaugemas otsas õõtsuva tugiaasa ja tööbüroo reklaamkuulutuse all istuv nõmeda välimusega tossike, pikkade juuste ja habemega, kapuutsiga kiledress seljas, tumedad prillid ees, ninapidi ühes tasuta ajalehes, mida metroojaamade sissekäikude juures tipptunnil jagatakse, ja lutsis vahetevahel oma paremat käeselga.

Sophiel oli juba mõnda aega harjumuseks silmitseda kõiki reisi­jaid, ega need ei sarnane tema ettekujutusega enesetaputerroristist. Sellest oli talle saanud järjekordne ellujäämistarkus, nagu tänavat ületades mõlemale poole vaatamine, mis kuulus elu masinlikku rutiini. Ja praegusel hetkel oli tema rutiin veidi segi löödud.

Ta oli hiljaks jäänud, sest linnatuleku eel oli tal olnud üks asja­toimetus. Kell oli kümme kolmkümmend, harilikult olnuks ta tund aega tagasi kontoris. Ta nägi mööda libisemas silti Green Park; udused reklaamplakatid seintel tardusid piltideks ja selgeks trükikirjaks. Uksed avanesid sisinal. Ta pööras tähelepanu uuesti stsenaariumile, teisele kahest, mille oli kavatsenud eile õhtul läbi lugeda, enne kui teda katkestati – aga vau, katkestus oli seda väärt! Jumaluke, sellele mõtleminegi ajas ta ohtlikult kiima.

Ta keeras lehte ja katsus süveneda nende väheste minutite jooksul, mis kuluvad palavas umbses vagunis järgmise peatuseni, Piccadillyni, kuhu ta sõitis. Kontorisse jõudes peab ta stsenaariumi kohta kirjaliku aruande esitama.

Senine sündmustik ... Lohutamatu multimiljardärist isa, kelle imekaunis kahekümne kahe aastane tütar – ja ainuke laps – suri heroiini üledoosi kätte, leiab endise palgasõduri, kes nüüd tegutseb palgamõrtsukana. Palgamõrtsukale antakse piiramatul hulgal raha, et üles otsida ja tappa kõik narkoahela osalised, mooniseemne istutanud mehest kuni miljardäri tütrele saatusliku doosi müünud diilerini.

Lühiiseloomustus: filmide „Surmasoov” ja „Narkoäri” segu.

Nüüd saabusidki nad Piccadillyle. Sophie toppis stiilse erepunase kaanega stsenaariumi seljakotti, kus olid veel sülearvuti, üks pooleldi loetud naisteromaan ja Harpers & Queeni augustinumber. See ajakiri polnud tema maitse, kuid tema kallim – peika, nagu ta nimetas meest ebamääraselt kõigi kuuldes peale oma kahe lähima sõbranna – oli temast natuke vanem ja hoopis kõrgem klass, mistõttu Sophie üritas end kursis hoida uusima moega riietes, toidus ja muus, et olla mehe röögatu egoga sobiv terane ja trendikas suurlinnatüdruk.

Paar minutit hiljem kõndis ta lämmatavas kuumuses Wardour Streeti varjulisel küljel. Keegi oli talle kunagi öelnud, et Wardour Street on ainus tänav maailmas, millel on kaks varjukülge – vihje siin asuvatele muusika- ja filmitööstusele. Ta oli alati tundnud, et see jutt pole alusetu.

Kahekümne seitsme aastane, lehvivate pikkade pruunide juustega ja nipsaka nöbininaga veetlevas näos, ei olnud ta küll tüüpiline reklaamikaunitar, aga temas oli midagi väga seksikat. Ta kandis kerget khakivärvi jakki, kreemikarva T-särki, laiu grungestiilis teksaseid ja tosse ning ootas tööpäeva rõõmuga nagu ikka. Ehkki täna valdas teda igatsus oma peika järele, kuna polnud kindel, millal nad jälle kohtuvad, ja samuti sügav armukadedus, sest tänase öö magab mees kodus abieluvoodis.

Sophie teadis, et nende suhtel pole tulevikku, ega uskunud, et mees tema nimel millestki loobuks – kuigi korra oli mees ju lahutanud, oma kahe lapse emast. Ent see ei takistanud Sophiel meest jumaldada. Pagana pihta, selles oli ta abitu.

Ta jumaldas meest tõesti. Pealaest jalatallani. Jumaldas kõike, mis mehega seondus. Koguni nende suhtega kaasnevat salatsemist. Talle meeldis, kuidas mees temaga restorani sisenedes vargsi ringi piilus – juba mitu kuud enne seda, kui nad teineteisega magama hakkasid –, et kontrollida, ega tuttavaid pole märgata. Tekstisõnumid. E-kirjad. Mehe lõhn. Mehe naljasoon. Hiljuti alanud komme teda keset ööd ootamatult külastada. Nagu eilegi öösel. Mees tuli alati Brightonisse tema väikesesse korterisse, ehkki Sophie arust oli see kentsakas, sest mehel oli Londonis korter, kus ta elas nädala sees üksi.

Oh, kurat, mõtles Sophie kontori ukseni jõudes. Oh, kurat, kurat, kurat.

Ta seisatas ja saatis SMS-i:

Tunnen sinust puudust! Jumaldan jäägitult! Olen ohtlikult kiimas! XXXX

Ta tegi ukse lukust lahti ja oli poolel teel kitsast trepist üles, kui telefon kaks korda järsult piiksatas. Ta seisatas ja luges saabunud sõnumit.

Tema pettumuseks oli saatja tema parim sõbratar Holly:

Kas homme 6htul peole l2hme?

Ei, mõtles ta. Ma ei taha homme õhtul peole minna. Ega ühelgi teisel õhtul. Ma tahan ainult ...

Mida põrgut ma siis tahan?

Tema ees uksel oli logo: filmilindisarnaseks kujundatud välgunool. Selle all varjuga šriftis kiri: BLINDING LIGHT PRODUCTIONS.

Ta astus väikese trendika kontori ruumidesse. Mööbel oli üleni plastist: Louis XV stiili jäljendavad toolid-lauad, meresinised vaibad ja seintel filmide plakatid, mille tootmises oli firma mingil hetkel osalenud. „Veneetsia kaupmees”, peaosades Al Pacino ja Jeremy Irons. Üks Charlize Theroni varane film, mis oli läinud otse videosse. Üks vampiirifilm Dougray Scotti ja Saffron Burrowsiga.

Siin oli tema kirjutuslaua ja oranži diivaniga väike vastuvõtu­tuba, edasi aga avatud põhiplaaniga kontor, kus istusid firma äri- ja õigusjuht Adam – paljaksaetud peaga, tedretähniline, arvuti ees kühmus, seljas üks jubedamaid särke, mida Sophie oli iial näinud, vähemalt Adami eilsest särgist saati –, ja finantsdirektor Cristian, kes põrnitses keskendunult värvilist graafikut kuvaril. Cristian kandis oivaliselt kalli välimusega, sedapuhku kreemi­karva siidsärki oma näiliselt lõputust kollektsioonist ja üsna edevaid seemisnahkseid mokassiinkingi. Tema kõrval paistis kokkukäiva jalgratta mustendav raam.

„Hommikust, poisid!” hõikas Sophie.

Tervituseks viipasid mõlemad mehed lühidalt.

Sophie oli firma projektijuht. Lisaks oli ta sekretär, teekeetja ja kontori koristaja, sest poolakast koristajanna oli lapsepuhkusel. Ja telefonile vastaja. Ja mida kõike veel.

„Ma lugesin äsja tõeliselt santi stsenaariumi,” ütles Sophie. „„Surma käsi”. Täielik rämps.”

Kumbki töökaaslane ei teinud välja.

„Kas keegi kohvi soovib? Või teed?”

Nüüd reageeriti kohe. Mõlemale tavaline. Sophie läks kööginurka, laskis veekeetjasse vett, ühendas selle pistikusse ja kontrollis küpsisekarpi – seal oli vaid pisut puru nagu ikka. Kui mitu korda päevas ta seda ka ei täitnud, need ahnepäitsud tühjendasid karbi taas. Rebinud lahti šokolaadiküpsiste paki, heitis ta pilgu oma telefonile. Ei mingit vastust.

Ta valis mehe mobiilinumbri.

Viiv hiljem võttis mees vastu ja Sophie süda hüppas sees. Nii vahva oli mehe häält kuulda!

„Tere, mina olen,” ütles Sophie.

„Ma ei saa praegu rääkida. Helistan sulle tagasi.” Külmem kui kivi.

Kõne lõpetati.

Jäi mulje, nagu oleks ta helistanud võhivõõrale. Mitte mehele, kellega ta oli vaid mõne tunni eest jaganud voodit ja palju enamatki. Ta vahtis telefoni jahmunult, haaratud ebamäärasest süngest eelaimusest.

Sophie kontorist üle tänava asus Starbucks. Kapuutsiga kiledressis ja tumedate prillidega tossike, kes oli istunud metroovaguni kaugemas otsas, seisis parajasti leti ääres, tasuta ajaleht kaenla all, ja tellis ekstralahja piimaga late. Suure late. Kiiret tal polnud. Ta tõstis parema käe suule ja lutsis käeselga, püüdes leevendada nõrka kipitavat valu, mis meenutas nõgesekõrvetust.

Justkui tellitult hakkas mängima üks Louis Armstrongi laul. Võimalik, et see kõlas ta peas, võimalik, et siin kohvikus. Ta ei olnud kindel. Aga vahet polnud, ta kuulis seda, Louis mängis seda nimelt talle. Tema isiklik lemmikpala. Tema mantra. „We Have All the Time in the World”.

Võttes oma late, napsates kaks biscotti’t, makstes nende eest sularahas ja minnes nendega aknaalusesse lauda, ümises ta seda. We have all the time in the world, laulis ta endamisi veel kord. Ja aega oli tal tõesti maa ja ilm. Häh, mees, kes oli lausa ajamiljardär, võis ju päevakese surnuks lüüa, Issand olgu kiidetud!

Siit avanes talle laitmatu vaade Sophie kontori sissekäigule.

Mööda tänavat sõitis must Ferrari. Uuemat sorti mudel, F430 Spider. Ta vahtis seda elevuseta, kui see tema akna all peatus, teed tõkestamas reisija väljumiseks peatunud takso. Moodsad autod polnud teda iial vaimustanud. Mitte nõnda, nagu need kütkestasid paljusid. Mitte nõnda, et ta oleks neid himustanud. Aga ta tundis neid päris hästi. Ta teadis enam-vähem iga automargi kõiki mudeleid planeedil, tehnilised tingimused ja hinnad olid tal suuresti peas. See oli ajaküllusega kaasnenud eelis. Rattakodarate vahele kiigates märkas ta, et autole on paigaldatud Brembo piduri­süsteem, 380 mm keraamiliste piduriketastega, ees kaheksa ja taga nelja kolviga sadulad. Kaalusääst terasega võrreldes 20,5 kilogrammi.

Ferrari veeres vaateväljast minema. Sophie oli üleval teisel korrusel, kuid ta polnud kindel, milline on õige aken. Ei olnudki tähtis: siseneda ja lahkuda sai vaid selle ühe ukse kaudu, mida ta jälgis.

Laul mängis ikka.

Mees ümises tasakesi ja õnnelikult.