Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 1

Südamlikku tänu soovin avaldada kahele inimesele. Esimene neist on Joel Sang, kirjanik, poeet ja kirjanduskriitik, kes palju aastaid tagasi soostus läbi lugema kõik mu esimese jutukogu käsikirjad ja mis seal salata, nii mõnedki küsitavad katsetused nende seas ning tegi igaühe kohta neist lühikesi, asjalikke ja tabavaid tähelepanekuid. Tunnistan, et ilma tema näpunäideteta poleks ma arvatavasti kunagi asunud oma esimest raamatut avaldama. Vaevlesin tookord eksistentsiaalsete kahtlustuste küüsis. Ja nimelt, et äkki on minu puhul tegemist lihtsalt grafomaaniga. Tahtsin, et keegi asjatundja ütleks keerutamata ja ausalt, kas mu lugudel on kirjanduslikku tähendust või ei. Joel Sang tegigi seda temale omase karedamoelise otsekohesusega. Ja teate, mis mina tegin? Ma lugesin positiivsed ja negatiivsed märkused kokku ja leidsin protsendi. Kuna positiivsuse osakaal oli kokkuvõttes suurem kui negatiivsusel, siis otsustasingi tookord trükis avaldamise kasuks. Seega sai minust avalik, mitte sahtlikirjanik (oht selleks jääda oli olemas) ühelt poolt tänu Joel Sangale ja teiselt poolt tänu aritmeetikale. Nali naljaks, aga Joel Sanga tookordne asjalik ja ilustamata hinnang andis mulle julgust edaspidigi võimalust mööda jutuloominguga tegelemiseks. Suur tänu, Joel Sang!

Teine, kellele soovin avaldada tänu, on Asta Põldmäe, kirjanik ja ajakirja „Looming“ kirjandustoimetaja, keda tunnen tegelikult juba sellest ajast saadik, kui ta oli meie mõlema jaoks nüüdseks kaugevõitu lapsepõlves alles Puurmani koolitüdruk ja kandis veel neiupõlve nime Asta Hiir. Me kohtusime temaga mitmel korral koolinoorte kergejõustikuvõistlustel, aga ka Põltsamaa Keskkooli ja Puurmani Keskkooli vahelistel sõpruskohtumistel nii Puurmanis kui Põltsamaal. Nagu mäletan, oli tema jooksja, aga mina hüppaja. Ta oli esimene võõras tüdruk, kellega me iga kord vastastikku rõõmsameelselt tervitasime. Saatuse tahtel on ta hiljem paljusid mu käsikirju toimetanud, korrektuure lugenud ja asjalikke nõuandeid jaganud. Ta on tõesti olnud kindel õlg, millele minusugune jutukirjanik võis julgelt toetuda. Oma tutvusringkonnas ei tea ma ühtegi temast diskreetsemat ja pieteeditundelisemat inimest. Selle kõige eest suur tänu, Asta!

22. novembril 2015 a

Priit Uring