Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 6

LEO KÕNDIS oma järjekordses üksinduseunes luhtadel, võib olla kusagil Emajõe ääres. Miks ja mis põhjusel, kust tuli ja kuhu läks? Ei tea. Olid luhad ja suvi ning paari kiviviske kaugusel ees sammusid mõned inimesed, kuhugi kiirustamata kuid ometi mingi kindla sihiga. Teiste seas ka mingi väike laps. Eesmineja igatahes oli täisealine.

Leol oli lakkamatult tunne nagu keegi puuduks. Aga kes?

Siis toimus ka tilluke vahejuhtum, emotsionaalne lainetus, sest eesmineja pöördus ootamatult ja hakkas lapsega tõrelema. Põhjus jäi esialgu arusaamatuks. Kogu selle sõitlemise kestel seisid kõik paigal ja Leo jõudis seetõttu päris nende lähedale. Nüüd alles selgus jutust, et laps oli visanud heast peast konna. Pahandaja veel ütles:

„Tea, kas neid rohkem ongi enam, nad ju surevad varsti välja. Hea, et seegi elama jäi!“

Laps vaikis kogu see aeg süüdlaslikult, pea norus. Leo, kes oli nähtamatu kohalviibija seisundis, fikseeris veel ühe tähelepaneku: ka konn oli väike, millest tulenes iseeneslik mõte, et nii konn kui laps olid ühest ja samast põlvkonnast. Ehkki see on võimatu. Ja konnapoeg oli roheline, rohekasvalge kõhualusega – noomija pööras ta veel selili, nii et kõhualune välgatas.

Leo kandis jalas sandalette, oli nagu varane hommik ja ta tundis muret, et jalavarjud kastemärjaks saavad. Muidugi mõista saidki. Sandaletid olid kinnitamata rihmadega ja Leo kõndis nendega aeglaselt lohva-lohva. Polnudki nagu kusagile kiiret. Kogu grupp seisis ikka veel vaikides paigal justnagu juhtunut vaagides. Äkki tegi konn ootamatu hüppe ja kadus volksti rohtu. Kõik võpatasid, kuid pahvatasid siis kergendustundest naerma. Ka laps – sellise heleda, süütu häälega. Seejärel mindi edasi. Mööda laia suurt luhta ja vasakul voolas jõgi. Paus. Pärast seda esimene episood lakkas.

Nüüd jäid nad ilma mingi üleminekuta hoopis kahekesi, Leo ja tema lapsepõlvesõber. Seisid kaldal, vaatasid sõnatult jõge, kuidas vesi näiliselt paigal seistes tegelikult lakkamatult edasi voolas. Sõber võttis kaenla alt märsi ja ütles:

„Me tulime kontrollima, kas maailm vastab tegelikkusele ja kas siia saab midagi rajada või mitte.“

Pärast neid sõnu heitis ta pehmesse rohtu pikali, pani märsi pea alla ning jäi puhkama. Päike lõõmas ülal vasakul ja ta liikumine taevavõlvil tundus ebaharilik, mitte idast läände vaid läänest itta. Tõsi, paistiski selline ennelõunane läänest tõusnud päike.

Leo piilus uudishimulikult põõsa varjust vette ja nägi veekihte läbivaid längus valguskiiri, mis tegid ähmaselt nähtavaks kollase liivapõhjaga sügava võrendiku, kuhu ta ettevaatlikult laskis sisse kaasasolnud õnge – jõhv ja kork ja tina ja konks ja konksu otsas söödaks vihmauss nagu peabki olema. Ainult latti ei olnud. Eriliste lootusteta jälgis ta ujukit, ise nüüd juba mõnusalt kõhutades sõbra kõrval. Äkki aga vajus kork külili, hakkas siis liikuma ja kadus lõpuks vee alla. Leo kargas kähku püsti, haakis ja tundis kohe suurt raskust konksu otsas ning teda haaras kartus, et jõhv võib katkeda, sest see oli tal ju ainult käte vahel, mitte aga elastse lati otsas, mis muidugi oleks rapsakaid leevendanud. Igatahes oli näkanud päris suur kala ja Leo süda hakkas rinnus erutatult pekslema. Ta laskis jõhvi käte vahelt välja libiseda, kui kala tegi sööste põgenemiseks ja tõmbas seda kahe käega kordamööda kibekähku tagasi, kui kala peatus. See kõik kestis üsna kaua, enne kui kala väsis ja mida kauem kestis võitlus, seda suuremaks ja raskemaks oleks kala nagu läinud. Jõhv lõikas Leo näpud katki ja nüüd jooksid need verd. Aga valu ta ei tundnud. Pärast pikka heitlust väsis kala sedavõrd, et Leo tiris ta ettevaatlikult kalda äärde ning nüüd nägi ta madalas vees enneolematult suurt latikat. Selge see, et üksi teda välja ei tõsta. Latikas oli võitlusest niivõrd kurnatud, et vajus jõuetult külili. Ta tuleb välja saada, enne kui ta jõudu kogub, jõhvi puruks rebib ja jäädavalt kaob, mõtles Leo ning hakkas sõpra appi hüüdma. Too oli vahepeal tukkuma jäänud ega teadnud Leo võitlusest kalaga midagi. Hüüdis mitu korda, enne kui sõber märkas ärgata ja appi tulla – kargas teine jalgupidi vette ja proovis kala välja tõsta, aga võta näpust – vee-elukas ju libe. Leo läks ise ka vette ja kahekesi kahelt poolt tõstsid nad oimetuks muutunud kala lõpuks ikkagi kaldale. Kala kaalus oma kaks puuda. Kaldal ütles sõber midagi iseäralikku:

„See ju söömiseks täiesti küps, ainult maitse kibe ja kirjad segased, sest on teine juba liigagi vana!“

Kui Leo kala lähemalt silmitsema hakkas, moonduski see hoopis hiigelpaksuks pruunide kaantega raamatuks, mida lehitsedes selgus, et see oli tõepoolest kirjutatud mingis tundmatus keeles. Imelik!

Nüüd tuli tahtmine uurida, kas ehk võrendikus veel kalu on ja Leo heitis pilgu alla vette ning jahmus – jõge ei olnudki enam, oli vaid tühi säng. Ta nägi kaldu maa sisse ulatuvat suurt auku, mis rohkem küll sarnanes kaevule. Selles alanes üheaegselt Leo pilguga viimne vesi nagu oleks vaatamise raskus selle kaevu põhja liiva sisse surunud. Ja põhjas oli palju mitmesuguseid raudkive, seda nägi Leo hästi, sest päike kallas ikka veel väsimatult valgust alla.

Kuid veel oli midagi seal märgade tumedate raudkivide vahel – need olid äsja kuivale jäänud veel elusad latikad, kes hinge vaakudes liigutasid aeg-ajalt häälekalt saba ja lõpuseid. Ühe neist sai ta imekombel kätte, teised viib uni nüüd endaga igaveseks kaasa.

Ja mõistust ahendava valuhoona tabas teda teadmine, et maailmategelikkus on langenud tugeva kahtluse alla.