Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 3

MIS NAD TEMAGA TEGID? Nad kutsusid ta paati ja ta tuli, nad panid ta pärapingile istuma ja ta istus; ta põlved olid püsti ja kleidi alt paistsid roosad aluspüksid; siis sõudsid nad ülesvoolu, linnast välja; kaldal kasvasid pajud ja hõbepajud ning lepavõsa; veepiiril turritasid kalmused, kaldaäärses vees aga kõrkjad; selges läbipaistvuses hõljusid ogalised ahvenad, ülalt kallas õhtupäike sooja valgust, konnakapsa lehe varjus rippus liikumatult nooljas haug; rohutirtsud aina saagisid oma lõputut lugu; lepavõsa taga seisis värske heinakuhi; nad sõudsid kaldale ja talutasid ta heinakuhja juurde; nad panid ta vastupanuta pikali ja võtsid tal püksikud jalast; nüüd ta punnis natuke vastu, kuid ei nutnud veel; siis proovisid nad kordamööda jalgade vahelt tema sisse minna, aga ta hakkas sellepeale nutma ja lunima: „Ärge tehke! Ärge tehke!“ Aga ega neist polnudki veel lõpuni asja, niuded kõigil alles siledad … Ühtäkki nad tundsidki kahetsust ja loobusid oma kavatsusest; nad läksid uuesti paati ja sõudsid allavett linna tagasi; üks mehepojuke istus pärapingil tüdruku kõrval ja ta käsi oli tüdruku kleidi all; teised vaatasid neid ja naersid, tema aga oleks tahtnud olla tüdrukuga nüüd juba kahekesi …

Hiljem läksid nad linnaparki laulupeole, ostsid rublade eest kommi ja präänikuid ning olid jälle lapsed. Rahvarõivais mehed ja naised laulsid laval sulaselges eesti keeles:

„Kui Kungla rahvas kuldsel aal, kord istus maha sööma …“

Koju jõudnud, soovis Leo emale head ööd ja puges voodisse. Veel poolunes-ärkvel olles haaras teda tunne, nagu oleks ta täna astunud oma esimese sammukese rändamise teel …