Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 12

ALLJÄRGNEVALT MÕNED PAJATUSED animistlikust algolekust, kuhu me igal ööl, kui vähegi uinuda tihkame, igatseme ikka-jälle vaistlikult tagasi pöörduda. Meil on ju embrüonaalne sundigatsus suubuda juurtesse, tungida varakevadises lumehanges lillakaspunaselt õilmitseva näsiniine mürgimahlasoonte kaudu lausa alumisse ilma nagu teavad seda teha nõiad, aga see olevat eelkõige seotud Maaema ohtliku väetoimega. Seepärast on astraalis viibimise eeltingimuseks hämarolek, segipäine loveseisund, mis pole kahjuks kaugeltki kõigile jõukohane. Juhuslikult sinna sattumine mõnel ju toimub, aga uni lõikab pea alati sündmused läbi ning ärkamine jälle lõikab pea alati unemälestuse kehaolekust lahti. Sest maine inimelu pole midagi muud kui ahvatlev lõks. Seepärast sooviks Arturgi olla pigem druiid kui taarausuline. Tahaks teine olla veel praegugi taimedega ühendhingeline nagu esivanemad seda suutsid. Ja ehkki ta arvatavasti Briti saartel nõiaproove tehes nurjuks, oleks ta ometi nõus istuma liikumatult mitu päeva järgemööda eksamikaljule kuristiku serval mingi imeviguri abil terava otsa peale tasakaalu sätitud kivimüraka kukil, et sel moel sooritada viimane katse ja edasi toimetada juba pühitsetud paganliku hiiepreestrina, kui et vegeteerida praeguses Vabariigis paljulapselise (viis poissi ja kolm plikat) reproduktiivse meeskodanikuna, kelle eluperspektiiv näikse vääramatult suubuvat ainelisse kitsikusse ja nõmedalt ebaratsionaalsetesse rutiinaskeldustesse, kuni teda lõpuks Ood Rõõmule saatel tassitakse pidulikult piklikus puumahutis Liiva-Annuse juurde ussipidu pidama, tõuguballil osalema, vikatisabatil sehkendama. Kui nüüd just ei kremeerita. Sestap asja juurde, enne kui päris hilja!

Esimene astraal ehk sobiv emand

SEE OLI NÜÜDSEKS ainuke mitmeosaline uni Artur-Aadu elus (momendil viiekümne nelja aastane, aga seisab ikka veel püsti ega küüruta, jumal tänatud!). Esimene kord ta lihtsalt sattus teispoolsusse, kus paiknes lakitud puidust elamu, mis kuulus talle mingi tõestamist mittevajava omandiõiguse alusel, kuigi ta polnud seda ise püstitanud. Katusematerjali päritolu ta ei oleks osanud kirjeldada ei siis ega praegu, kuid see oli väljast tumedam ja seest heledam lakitud puidust individuaalehitus. Kõik üleni stiilne, isegi kuidagi jaapanipärane, filigraansete nikerdustega. Sees olid tahveluksed, sirmid ja lükandseinad. Ja muidugi siserõdu kauni rinnatisega, mille võrevardad kujutasid endast igaüks eraldi võetuna mingit kordumatut kunstiteost. Artur viibis üsna kaua oma nikerdatud ja lakitud puidust elamus, käis kõikjal takistamatult ringi. Peremehetundega. Miskipärast kogu aeg sokkide väel laiadel höövelsiledatel keerulise sigri-migri mustriga põrandaplaatidel. Oli nagu õnnelikki, kuid siis hakkas tasapisi häirima üks jonnakas tõsiasi ja nimelt: ta oli selles suurepärases majas, selles inimsõbraliku ehitustöö kvintessentsis ihuüksinda. Seejärel ilmusid kusagilt triviaalsed laulusõnad, mida otsekui nähtamatu suu hakkas hääletult vormima ja seejärel väljutama, nii et mõisted esialgu õhku hõljuma jäid nagu mingid vikerkaarevärvilised ilma puna- või sininihketa seebimullid, mis pärast mõningast sihitut sebimist rivistusid grammatikareeglite kohaselt triviaalse lööklaulu sõnastusse:

Aga karta polnud mõistusepäraselt nagu midagi ja siinkohal unenäo esimene pool lõppes.

Mõni aasta möödus ja ühel ööl külastas ta uuesti seda lakitud puidust elamut, leidis ennast jälle tuttava läve ees, mõnusa äratundmisega, et kõik oli nii nagu enne – pikk möödanik polnud vahepeal ehitisele mingit mõju avaldanud ja nüüd ta järsku adus, et oli taas oma teispoolsuse igavikuolude salasoppi kellegi tundmatu ehitusmeistri poolt püstitatud reservkodus. Kuid ajatusel oli sedapuhku pakkuda ootamatu üllatus, ülemeeleline sürpriis, sest seal paotus vähehaaval juba ahhetamapanevalt kaunite nikerdustega lakitud puidust välisuks ja selle raamistuse tühjas avas ilmus nähtavale jahmatamapanevalt ilus, jahmatamapanevalt tagasihoidlik, jahmatamapanevalt jaapanipärane, jahmatamapanevalt nukulik, jahmatamapanevalt meelepärase üleskergitatud soenguga (kosmeetilised hõbenooled juuksepuhmasse torgatud) noor naisolend, käed südame kohal rinnal asjakohaseks tervitusvastuvõtuks kokku surutud, ülakeha kööksus kummargil, pea aukartusest ja alandlikkusest longu lastud, nii et ta nägi marmorvalgel kuklal peeni tumedaid juuksekarvu nagu toonekure udusulgi värelemas. Ja tõdes Artur ajatu äratundmisega, aga hääletult nagu ikka enamjaolt teadvustamata meeleseisundis juhtub:

“Etsa kae! Minu reservkodu on vahepeal saanud endale sobiva emanda!”

Hiljem selgus, et naine oli tegelikult korealanna, pärit keisri õukonnast, põgenenud punase terrori eest sajandi esimesel poolel koos tislermeistrist isaga Vene Kaug-Itta, õppinud kunagi kusagil ülikoolis õigusteadust, saanud miilitsauurijaks Krasnojarski krais ja katkestanud siis kehalise elu lurriläinud armastuse tõttu enesetapuga vasaku käe veeni läbilõikamise teel. Ta kandis nime Sinilga Pak, jumaldas metrooga sõitu tolleaegses Leningradi linnas ja andus Arturile alati vaid ühiselamu duširuumis pihustist langevate soojade veejugade all, ühendades niimoodi idamaise kõrgpäritolu, unenäolisuse, kümblusmõnu ning orgasmielamuse. Alati ütles ta Arturile pärast suguühet:

“Iga kord pärast vahekorda tahaksin sind tappa!”

Ja alati valdas Arturit neid sõnu kuuldes hetkeks sisemine värin nagu oleks ta kunagi kusagil teises maailmas ja teises elus juba korduvalt surnud olnud. Täna ja siin aga elas ta tõeliselt edasi ning polnud tähtis, kas maailm oli päriselt uni või oli uni päriselt maailm või läks üks teiseks üle niivõrd märkamatult, et vahet oli peaaegu võimatu teha.

Teine astraal ehk soomusmees saunas

TA SÕITIS UNES isa iidamast-aadamast vana kohvipruuni värvi sõiduautoga (mark Moskvitš 401, nüüdseks anakronism, ostetud avariijärgselt 1960. aastal Põltsamaa Keskkooli tolleaegse direktori käest üheksasaja rublaga, remonditud ja uuesti sõidukõlblikuks muudetud) mäkke, mis tõusis silmapiirini ja veelgi kõrgemale nagu oleks kogu ilm äkki täiesti ohutult pöörlemise peatanud, lamedaks muutunud ja üleöö püstakile kaldu pöördunud. Mitte siis vaid juba hiljem, ärkvel olles, tuli ta mõttele, et see võis olla küll see müstiline Meru mägi, millest pajatatakse orientaalsetes pärimustes, mille algtekste on peamiselt kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel tõlkinud eesti keelde tolkorral alaliselt Tartus resideeruv idamaade keeli valdav tuntud õpetlane härra Linnart Mäll.

Sellel taevasel mäenõlval paiknes üsna kõrgel üks ulatuslik õndlaauk nagu oleks suur ja nüüdseks täiesti unustatud hiid seal kunagi hallil ajal korraks ühele põlvele puhkama laskunud ja sellest jäigi lohk mäeküljele losutama. Ja selles lohus seisis madal palkhoone, mille ees ta oma vanamoodsa sõiduvahendi peatas. Saun, mõtles Artur ja astus järgmisel hetkel sisse mõnusalt sooja eesruumi. Seal viibis mitmeid vaikivaid eakaid mehi, kes olid kõik alasti ja ühel neist oli kummaline nahk – see moodustus suurtest punastest peopesasuurustest soomusplaatidest nagu olnuks tegu mingi saurusteaegse olendiga, kes tema unes oli millegipärast uuesti elustunud. Mis ajastutest teised vanamehed pärinesid, jäigi arusaamatuks. Arturi viibimine selles müstilises seltskonnas paistis küll saunalistele teada olevat, kuid nad ei teinud temast väljagi nagu oleks ta mingi absoluutselt tähtsusetu tegelinski või siis juhuslik kontvõõras, kellel toimuvaga otsest pistmist polegi. Välja arvatud soomusmees, kellega Artur siiski nagu mingit tähenduslikku sidet adus. Siis äkki kostus seina tagant krabinat, oli kuulda kõmpimist ja keegi prõmmis väljastpoolt vastu aknaluuki.