Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 2

Priit Uring (sünd 1943) on varem avaldanud kolm lühiproosaraamatut, 1993.a. pealkirjaga “Sa tulistasid unenägu”, 1997.a. pealkirjaga “Opositsioon. Homunkulus” ja 2003.a. pealkirjaga „Ilmutus merikarbist“. Tema jutte ja novelle on omal ajal trükkinud ajakirjad “Noorus”, “Vikerkaar”, “Looming”, “Kultuur ja Elu”, “Eesti Naine” ning neid on ilmunud muudeski väljaannetes. Jooksvas meedias on varem korduvalt avaldatud tema kirjutisi õigusteaduse, poliitika, moraali, usu, kirjanduse ja kultuuri valdkonnas. Elukutselt on ta jurist, isiksusena vastuoluline, ühe sõbra arvates isegi salapärane. Tema kirjanduslik looming on tegelikult küllaltki kasin. Aastal 1996 võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks, kuid lahkus sealt poole tosina aasta pärast ilma näiva põhjuseta, millega tekitas teiste liikmete seas teatavat poleemikat.

Kadunud kirjanik Jaan Kruusvall märkis 1994.a. ajakirjas “Looming” nr. 3, et Priit Uring`u tolleaegne debüütkogu “Sa tulistasid unenägu” on väga meisterlikult kirjutatud, kuid autor hoidub lugejast kaugele-kõrgele, ei tule ligidale, ei ava end päriselt, ka kriitikud ei oskavat autori esimese raamatuga midagi peale hakata. Oskar Hansoni nime all avaldatud artiklis 01. detsembri 1993.a. ajalehes “Hommikuleht” nimetati Priit Uring`u proosat tühja ilu tulevärgiks ja artikli autor leidis, et see tekitavat lugejas solvatu tunde. Teisalt jälle “Vikerkaares” nr. 5, 1994.a. rubriigis “Vaatenurk” nimetas Mart Kivastik teda hoopis soojalt Põltsamaa Uring`uks, pidades silmas asjaolu, et mitmed ta lood on seotud Põltsamaa linna ja selle ümbrusega. Tema sõber kirjanik Mait Raun nimetab Uring`ut koguni nn. teist tüüpi kirjanikuks, kes nagu sukelduja on leidnud aegajalt teokarbist pärli. Veel üks Tartu muusik ja kirjamees Arvo Uustalu arvab, et Uring`u novellid on nägemus inimesest ja tema hingest, loodusest ja tema hingest ning see nägemus kujuneb lugeja sees. Mait Raun`ile kuulub ka paradoksaalne arvamus, et Uring vaikitakse esialgu maha, sest ta ei mahu valitseva kaanoni raamidesse. Peeter Künstler kirjutas ajalehes „Sirp“ 2003. aasta lõpus kogumiku „Ilmutus merikarbist“ kohta muuseas järgmist: „…Uring kirjutab spontaanselt, n. – ö. jumalikust sädemest süttinuna, vastukajasid kalkuleerimata. Tema puhul on selline meetod tõepoolest õigustatud … Selline viljakas ambitsioonideta ambitsioonikus on meie kirjandusmaastikul lausa ärritavaks probleemiks, ajal, mil professionaalsusest patrab kogu ühiskond.“ Enesesalgamisele viitab ka Uring`u kunagi omavahelises vestluses naljatamisi tehtud ettepanek Mait Raun`ile, et too kirjutaks tema proosapaladest ülevaate, kui juba surnud mehe loomingust. Viimastel aastatel on Uring huvitunud budismist ning ta on avalikust kirjanduselust praktiliselt eemaldunud. Pärast pikka vaikuseperioodi avaldas ta siiski kultuuriajakirja „Looming“ 2012. aasta mainumbris proosapõimiku pealkirjaga „Mis iganes tuleb“.

Lood käesolevasse jutukogusse on valinud autor ise.