Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 10

ILUS JÕEKE SEE NAVESTI. On vaikseid võrendikke, palju kobrulehti. Kõrkjaid ja penikeelt, kalmused kasvamas kaldamudas. Suure-Jaani kandis võib püüda kopsakaid, tumedaid, värvilisi ahvenaid. Navesti ääres.

Kahjuks enam kunagi ei näe me Sakala maavanemat Lembitut, kel omaenese kodu lähedal, omaenese isade maal löödi mõõgaga pea otsast Madisepäeval, 21. septembril anno 1217. Pea viidi Riia linna ja sel puhul toimus Riia Toomkirikus pidulik missa. Kähku see vist käiski – korra mõõgaga säuh ja Sakala maavanema pea oli keha küljest lahti, hing ihust väljas. Või raius lätlaste sõjasulane mitu korda seda eestlaste väepealiku kaela, et pead eraldada ja maavanem oli selleks ajaks ehk juba oimetu. Noh, et hakkas ikka vastu ka ja oli ikka kähmlemist ja sõjasulane torkas ehk mõõgaga talle esmalt rindu või haavas võitluse käigus muul moel, Lembitu kaotas teadvuse ja siis alles löödi tal pea maha. Navesti ääres olevat see juhtunud.

Sakala maavanema peata kaela otsast aga purskus punane, ikka veel elus veri. Imbus läbi rohu kodumaa mulda, sealt ehk põhjavettegi ja kusagil Siniallikate kandis keeb veega segatult siiani välja. Või nõrgus ehk mõnda lähedalolevasse kraavi, edasi Navestisse, siis jõe kaudu merre. Jäi ehk märkamatult mõnda veepiiska pidama ja nüüd ringleb alaliselt, tõuseb uduna taevasse, langeb taas vihmana alla. Kõigi maade ja rahvaste kohal. Sakala maavanema veri. Taeva tahtel jäänud igavesti vihmana maapinda niisutama.

Riia Toomkirikus aga pobisesid saksa soost rüütlid järgnevail päevil rõõmust segastena ladinakeelseid tänupalveid. Eestlaste eriti truudusetu, sõnamurdliku, reeturliku, kavala, põikpäise, umbuskliku kuninga Lembitu tapmise puhul. Läti Henrik võidurõõmust õhevil kirjutamas Liivimaa kroonikat, kuidas liivlastel ikka oli tore ning jumalakartlik kuningas Kaupo, kes käind isegi Rooma paavsti juures bullat saamas selle eest, et toond liivlasi paganaid Kristuse kiriku rüppe. Sest mõõgavendade jumal oli võimsam kui paganate hiiepuuslikud lintide ja nõianikerdustega. Näe, paganad veel imestand, kui nende puuslikke lõhuti, et neist ei voolanudki verd. Sest nemad olid arvamusel, et hiiejumalad elavad. Ometi nägi hiiepreester lõhkumise hetkel, kuidas jumalad nutsid nähtamatuid pisaraid. Järgmisel hommikul olid puuslike tükid kastemärjad, sest jumalate veri koosneb ju kastepiiskadest.

Ja ometi võin ma eksida, sest alles hiljuti rääkis keegi, kes oli käinud Poolas Gdanski linnas, Gdanski linna muuseunis, käinud muuseumis eksponaate vaatamas. Käinud muuseumis ringi, ühe vitriini juurest teise juurde, ühe eksponaadi juurest teise juurde. Nii täiesti võõra pilguga, kaugelt saabunud turist, ütleme, et Suure-Jaani kandist. Ja näinud ootamatult ühes vitriinis inimese pealuud, silt juures. Silt juures ja sildi peal kiri: EESTLASTE KUNINGA PEALUU.

See oleks mu esimene eksimus Sakala maavanema Lembitu suhtes, kelle hing juba seitsesada aastat hõljub Manala väljadel kehatuna ringi, osa tema endisest verest aga sajab vihmana alla põhiliselt Sakala elanike pea kohal, Lõhavere linnamäe ümbruses. Ja meil on nüüd probleeme selle Lembitu peaga, Sakala maavanema otsast raiutud peaga. Et kuidas see ikkagi Gdanski linna muuseumi sattus? Ehk koguni peaks vabariigi valitsus saatma noodi või isegi emissari Poolamaale tagasi nõutama Gdanski linna muuseumist eestlaste kuninga pealuud. Ja kui see kätte on saadud ning kodumaale tagasi on toimetatud, siis peaksid õpetlased-eksperdid, kriminalistid, kohtumeedikud ja kunstnikud hakkama askeldama selle pealuu umber sirklite ning muude mõõteriistadega. Kiht-kihilt hakkama taastama savi või muud sellekohast materjali kasutades kudede asupaika, mis seitsesada aastat varem katsid luud, otsmikku ja põsesarnasid, kukalt ja oimusid, nina ja lõuga. Ja kui see kord teoks on saanud, siis tahaksin küll tunnistada oma teist eksimust ja öelda, et olen tõesti valetanud kui väitsin, et enam kunagi ei näe te Sakala maavanemat Lembitut. Sest kui see taastamistöö on teoks saanud, siis ikkagi me näeksime, milline ta oli. Kelle kohta mõõgavennad, ordumõrtsukad ja kroonikust Läti Henrik kasutasid raskeid halvustusi. Mees, kes läks surma, kuid meie, näe hingitseme siiani. Erinevalt liivlaste Kaupost ja tema rahvast, kes nüüdseks on kantud juba kadunud rahvaste nimekirja.

Ja veel eranditult paganate poolt vadatuna Sakala maavanema tapmise lugu Navesti läheduses. Kes lugenud kokku surnud ja haavatud, koondanud väeriismed, võtnud kaasa Lebitugi peata surnukeha ning läinud läbipekstuna, räsituna, haavatuna, rampväsinuna ning kõrvalteid mööda tagasi Leoholasse. Vaevalt, et Lõhavere linnusesse, sest see rüüstati juba enne lahingut.

Ja ongi meil käes võiduingli lendutõusmise, võiduingli lahkumise, maavaimude mahajätmise esimene troostitu sügispäev. Veelgi madalamalt hakkab päike käima, veelgi lähemale nihkub pimeduse sajandite pikkune valitsusaeg.

Kroonikast saaks teha järelduse, et Lembitu elas ehk isegi lahingu lõpuni. Liivlaste vanem Kaupo oli küll piigiga läbi torgitud ja sureb päev hiljem, lahing ise aga on kaotatud ja maarahva malev laiali puistatud. Rüütlid ja nende sulased ajavad pagevaid eestlasi taga, notivad neid maha nagu kärbseid. Seal tunneb üks suurt kasvu Riia sõjasulane ära Lembitu ja raiub tal pea otsast. Kas maavanem tõesti enam vastu ei hakanud? Või ehk oli ta mõõk murdunud ja kilp kadunud? Või ehk oli ta uimane sest mõttetuks muutunud veretööst ja tuim teadmisest, et kaotati mitte ainult lahing, vaid ka viimane lootus ning lõplikult kogu rahva vabadus. Eks olnud ju lapsed veel väetid, aastakümnete pikkune vastuhakk nõudnud enamuse võitlusvõimelistest meestest, põllud sööti jäänud, liivlased ristisõdijate poole üle läinud, katk üle maa käinud. Hea vähemalt, et nüüd on Kaupoga arvatavasti asjad ühel pool – piigi otsa sai teine aetud. Koguni ehk Lembitu enda käega.

Ja kui nüüd suurt kasvu riialane tuleb raginal läbi põõsaste ja näeb meest, kes võib olla hingetuna konutab puu all mõõgaga või ilma – siis tõstab Lembitu väsinud pea ja vaatab teda tuima pilguga, mis õigupoolest enam ei asugi siin maailmas, vaid juba viibib Toonela valdustes. Küllap ristub riialasegi pilk selle silmavaatega, kui ta ära tunneb eestlaste võidetud väepealiku. Ristub ja riialane taipab ühtäkki, et see mees küll enam vastu ei hakka ehkki tal mõõgapidegi veel peos, et sellele mehele on vist surm kergem kui elu orjuses. Ja mõlemad need suured mehed mõistavad vaistlikult, et teevad õigesti – üks kes sureb ja teine, kes tapab. Käib ehk maavanema peast läbi viimne mote: hää jah, saigi hinge tagasi tõmmata; on ehk tõesti kergendustunne, et kohe jääb kehagi maha ja hing hõljub sinna, kuhu kõigil – nii surijail kui surmajail. Juba tõstabki riialane mõõga …

Lõpetuseks olgu segadus Leholas, kui räsitud ja rampväsinud mehed pärale jõuavad peata surnukehaga. Mis tunne võis küll olla naistel ja lastel ning raukadel ja üleüldse kõigil ellujäänuil? Kas meelemasendus kandus üle ka koduloomadele, koertele ja kassidele, väsinud hobustele, majaussidele, siilidele, puudele ja põõsastele õueaias ning lehvis sealt tanuma kaudu laandegi, tõusis latvadesse ja sealt edasi otse taevasse teatama seda suurt õnnetust, mis eile oli juhtunud. Ja Taevaisa noogutas pead ning pomises omaette:

“Nii see on!”

Nüüd, kus me lätlastega ühise häda sunnil juba pikemat aega sõpruses oleme elanud, sooviksin veel kord kuulata riialannast metsosoprani Leonarda Daine häält laulmas Riia Toomkirikus Mitrane aariat Rossini ooperist “Mitrane”, sest see algab sõnadega:

“Oo, reekviem …!”

Riia Toomkiriku suure oreli saatel.