Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 7

NEED SAMMUD SURIJATE KÕRVAL olid nagu lehviv Elu. Tasa sosistasid neile kõrva:

„Kas võtad mind tagasi?“

Kehad vaikisid – päeval ja öösel. Ainult hingamisaparaatide lõõtsatõmbed häirisid seda vaikust. Ja kümne päeva jooksul suri üheksa inimest, kuid uued kehad toodi asemele. Ja jälle tulid sina tasa sosistades.

Aga kehad vaikisid ja surid ega saanud enam kunagi teada, kas sa nutsid või naersid. Kui silmi pilgutamata vaadata kaua ühte punkti, hakkavad voolama pisarad – reaktsioon, mille taga pole ei nuttu ega naeru. Kehad vaikisid ja surid ja uued toodi asemele ja jälle tulid sina ning poetasid huulilt aina korduva küsimuse:

„Kas võtad mind tagasi?“

Kehad vaikisid nagu oleksid nad kurdid, sest neid valitses hingamisaparaatide raudne rütm.

Siis olin seal mina ja mu vasakus kõrvas sumises miski kogu aeg, paremas aga kordas isa hääl järjekindlalt:

„Mu väike sõdur, sa pead tulema tagasi! Ikka juhtub nii, et sõjamehed saavad lahingus haavata, siis aitavad neid arstid ja nad paranevad ning tulevad koju tagasi. Nii sinagi issi väike linnupoeg. Sa pead tulema koju tagasi, sa pead tulema koju tagasi!“

Mu aeg oli seisma jäänud, sest kukkusin lakkamatult. Olin lennanud puude latvades kolletava sügise karges õhus, kui äkki kuue meetri kõrgusel takerdusin männilatva, õhk kadus tiibadest ja ma kukkusin. Kes oli neelanud õhu? Kuulsin selle kaugenevat kohinat, mis jäigi mu vasakusse kõrva viimaseks hääleks – need sahisevad puud, kui õhk sealt tuuletiivul kadus. Või oli see hoopis metsa unelaul kaheksa-aastasele lapsele, kelle pealuu muljus ja mõranes kukkumisel vastu puu all maapinnal lebavat kasenotti? Veidi aja pärast küsis Jaani hääl:

„Kas oled elus, Mihkel?“

Ta aina kordas ja kordas seda, kuid ma ei viitsinud ei vastata ega vaadata. Siis hakkas ta mind kätest tirima ja karjus teistele:

„Jookske üles ja kutsuge abi!“

Me olime mänginud sõda all orus, mille nimi on Intsikurm. Ma olin roninud puu otsa ja sealt alla kukkunud.

Ja jälle tulid sina haiglasse ning sosistasid leebe järjekindlusega oma ainsa küsimuse, kuni lõpuks võitsid silmad valguse valu ja sügava painava sisemise valu ning laud avanesid aegamööda nagu rasked linnuseväravad, et läbi lasta lahinguväljalt tagasi tulevat sõjameest. Ruumitühjusse libisev pilk peatus esimesena palatiõe näol ja alles siis nägin ema.

Aga see metsakohin vasakust kõrvast ei kadunud kuhugi, sest üks murrupragudest oli jooksnud koljupõhimikku ja lõiganud läbi vasaku kuulmisnärvi.