Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 8

PAAT LÕIKAS LAINEID ja selja taha jäi aeglaselt kaugenev Liivi rand. Maha jäid kaldakivid, liivaluited, männid ülevalpool murdlainete haardeulatust, paadikuurid ja lääne poolt sõjatulest haaratud esivanemate maa. Liivi tark istus perega paadis ja nii, kuidas mehed sõudsid, niisuguses tõmbluses kõikus paadisolijate pilgu ees Kuramaa serv, mille taga sisemaal surid kristlastest sortside sõjatantsu saatel pühad hiiepuud, hingede hoidjad, jäid omapead ohvrikivid, põgenesid metsa tagasi majaussid, muutusid inimpõlglikuks siilid ja hiirepüüdjad nirgid, kelle valge püha karv oli liivlaste verest punaseks värvunud. Nälga jäänud koerad õgisid omaenese peremeeste laipu … Inimeste maailm kärises igast õmblusest. Ja kõik märgid näitasid, et ainus kindel paik oli keset merd – eesti hõimlaste Saaremaa, kuhu taevane vägi ise oli valinud oma alalise asupaiga. Sissepääs tema valdustesse pidavat algama kohaliku püha järvekese põhja alt. Visalt levis teadjate seas kuuldus, et kunagi paistis taevas kaks päikest, ööd polnud ollagi ja siis igiammu üks neist taevalaternatest oli heast peast prantsatanud alla eestlaste saarele. Sestsaadik pidavat nende Manalas olema sama valge kui päeval maa peal ja maa peal jälle samal põhjusel muutus pool päeva ööks …

Liivi tark võeti saarlaste poolt sõbralikult maapakku vastu ja ta leidis eesti hõimlaste juures koos perega uue elukoha. Nende keelgi oli peaaegu samasugune kui liivlastel. Oma erakordsete võimete abil teadis äsja saabunud liivlane ammu salaja, milline hirmus saatus oli tema rahvale taevaste poolt ette määratud: nad pidid ilmast kaduma. Aga Kalevite rahvas jääb püsima, ta oli ainuõigesti teinud, et siia põgenes, sest siin oli jõudu, siin oli võimsaid linnuseid ja siin leidus mehi, kes ei kartnud surma ning oskasid võidelda. Ja ta mõtted kaldusid iseenesest Koknese kuningale, kes vist ainsana tema kaasmaalastest oli algusest peale mõistnud ristisõdijate poolt ähvardava ohu kogu hirmuäratavat suurust, kuid erinevalt Turaida Kaupost polnud hetkekski kõhelnud selles suhtes, mida ette võtta. Aga temagi oli üle läinud teise usku, mis Bütsantsi kaudu oli jõudnud lõunast slaavlasteni. Ega ta vist oleks läinudki, kui poleks olnud seda valgetverd suurte tissidega, aga sireda kehaga Sohvit, Polotski vürsti Woldemari tütart, kes kuningas Vetsekese oma õrnustega ära võlus ning tema naiseks sai. Kuigi õigeusku ristitud, jäi Vetseke südames siiski liivlaseks mis liivlaseks …

„Nad on kaarnad,“ ütles Koknese kuningas ning jätkas: „Nad on raisakullid, kes taganttulevate raudkoerte ees maad kuulavad ja pärast meid nende kätte välja mängivad. Nad on nagu soed talvel, kes nälja pärast ümber talude hiilivad, aga suvel niisama lusti pärast karja murravad. Nad sõtkuva meie põlde ja hävitavad meie saaki. Nad tuleb maha lüüa ja mida rutem, seda parem meile ja meie peredele!“

Pärast pausi imelikult naeratades: „Ja neile endile ka …“

Tõsi küll, sellest viimasest ütlusest mehed enam hästi aru ei saanud, aga kuninga asi, eks ta ise teadnud, mida räägib. Olukord oli niigi kõigile selge.

Kätte oli jõudnud suvi aastal 1208 ja piiskop Alberti poolt kaasa antud kakskümmend ristisõdijat murdsid kuumale leitsakule vaatamata all Koknese linnuse kraavis paasi, et sellega hiljem tarandi alust kindlustada. Turvised ja muu sõjavarustuse olid nad seljast võtnud ja üles nõlvaku pervele jätnud, sest kuumuse tõttu tuli rasket rassimist lausa poolalasti teha. Higi voolas ojadena ja vaikselt heietasid nad saksa keeli omavahel töö käigus juttu selle üle, kuidas piiskop Albert oli Koknese kuninga ja Väina jõe kaldal allavoolu asuva naaberlinnuse Lielvarde rüütli Danieli omavahelise piiritüli Riias aprillikuus osavalt ära klaarinud, lisaks veel Vetsekeselt nõusoleku saanud ristisõdijaid ja müürimeistreid Koknesesse kaasa võtta koos tööriistade ja muu varustusega linnuse kindlustamise tarbeks leedulaste võimaliku rüüsteretke vastu.

„Eks see Koknese kantski saab tegelikult varsti Alberti pärusosaks!“ ütles üks sakslane teisele, kellega nad paaris kangidega paasi lahti lõid.

„Enda jaoks kindlustame seda kantsi jah!“ ütles teine vastuseks. Kakskümmend sakslast olid all ametis ega märganudki, kuidas üleval kantsiservale ilmus Vetseke koos mitmekümne sulasega, kes kähku ja käratult asusid seal vedelevaid relvi kokku korjama. Vetseke ja veel üheksateist tugevamat meest võtsid igaüks pihku ühe ristisulase mõõga ja hakkasid vaikselt alla lohku laskuma, kus sakslased paha aimamata kummargil edasi rahmeldasid. Seitseteist neist tapeti kuidas ette juhtus, kes selja tagant, kes külje pealt, kes eest siis, kui nad pead tõstsid ja läbi silma valguva soolase higipiisa nägid omaenese mõõga hetkelist sähvatust. Üks jõudis vaid korraks imestada … Kolm poolalasti meest aga pääsesid putku. Nad töötasid teistest veidi eemal ja tõstsid juhuslikult pilgu vaatama piki lohunõlva ega uskunud oma silmi, kui nägid Koknese kuningat koos sulastega mõõkade sähvides nende kaaslasi raiumas. Värelevas suveleitsakus polnud isegi oigeid kuulda ja hiljem seda silmapilku meenutades tundus kõigile kolmele nagu oleks tegemist olnud mingi hääletu lummusega. Siis võitis eluinstinkt hetkelise jõuetuse ja nad pistsid ummisjalu jooksu.

„Las lähevad!“ ütles Vetseke kähedalt. Nad seisid kõik tükk aega sõnagi lausumata, verised mõõgad peos ja hingeldasid erutusest. Kui südamekloppimine järele andis, käsutas kuningas:

„Laibad visake jõkke!“

Kui ta kantsi poole tagasi läks, kordas ta omaette mõttes kogu aeg: „Lillevardes lõikasite kahe aasta eest sügisel mõõkadega liivlaste külvatud vilja, nüüd lõikasime meie vastu; Lillevardes lõikasite teie mõõkadega vilja, nüüd lõikasime meie teie oma mõõkadega teid endid; asi on ühel pool …“

Ja linnuse väravavahest läbi sammudes tabas teda äkiline veendumus, et ta lahkub Koknesest igaveseks. Elada oli tal jäänud veel täpselt kuusteist aastat, aga ise ei teadnud ta sellest midagi. Meie muidugi teame, et tema isiklik martüürium algas rukkimaarja päeval aastal 1224 Tartu kaitsmise ajal …

Viisteist aastat oli mööda läinud ja Koknese kuningas oli nüüd juba üle neljakümne aasta vana. Umbes sama vanad olid ka sõjamehed, kes tookord temaga Koknesest igaveseks lahkusid ja Pihkva kaudu Nogardi linnriiki jõudsid, kus neid au ja uhkusega vastu võeti ja kuhu nad kogu selleks viieteistkümneks aastaks püsima jäid. Tapetud ordumeeste sõjariistad, hobused ja muu varustuse võtsid nad tookord endale ja tõid saagina kaasa. Aga vaimusilmas seisid nad kõik need viisteist aastat endiselt Koknese linnuse kõrval ja vaatasid vaikides, kuidas oma kätega süüdatud tuli neelab vallidel ja seespool kõike, mida veel põletada andis. Et ristikoertele jääks kantsist vaid järatud kont. Ja kõik lähedal asuvad talud muudeti ahervaremeteks. Ja naised nutsid ja lapsed karjusid, kui meeste poolt läidetud tulekeeled nilpsasid koduehitisi ja järjekordset uudsevilja, mis selleks ajaks valmima hakkas, sest saagikoristamise aeg oli kätte jõudnud, aga kõike kaasa võtta ei õnnestu kunagi. Ei õnnestu kaasa võtta Liivimaad, ta metsi järvi ning jõgesid, ta öid ning päevi, häid ja halbu aegu ning lõpmatusest tulevaid ja lõpmatusse veerevaid aastaringe. Kuid veelgi hullem oli see, et maha jäid ka esivanemate vaimud, ohvrikivid ja hiiesalud, pühad puud ja selged allikasilmad, maaema elumärgid. Põues südame kõrval hingitsenud koduarmastust sai küll endaga kaasa võtta, aga selle tõeline olemus ja rahuldamatuse piin selgus alles hiljem. Lapsed seevastu rõõmustasid, sest nende jaoks oli eluaseme mahajätmine ääretult põnev ja ees ootas ju terve pikk elu, mis esialgu liikus vaid muinasjuttude piires. Aga üks väike viieaastane poisike oli valmistanud põhust suure soku ja neile, kes küsisid, mida ta teeb, vastas ta uhkelt:

„See om tulesokk!“

Ja siis vanemad inimesed pärast imestasid, et kust küll laps teadis, mis tulemas on, sest see oli öeldud enne, kui kuningas Vetseke koos meestega Alberti sõjasulastest kivikangutajad teise ilma saatis. Aga lapsed näevad alati midagi, mille jaoks täiskasvanutel enam silmi ei jätku. Aru saadi sellest alles siis, kui kodutare pragisevas leegimühinas olematusse hajus ja pealtvaatajad äkki märkasid, kuidas väikemees tuli oma põhuloomaga ja selle taretulle viskas. Ise hüüdis poollällamisi:

„Memmele ja taadule, memmele ja taadule!“

Need tal surnud jah, saadi alles nüüd kogu selle toimingu tähendusest aru. Naistel oli niigi asja rätiservaga silmade manu, aga titeohtu poisikese tulesoku lugu võttis meestelgi pilgu ähmaseks. Nõnda lahkuti põgenedes Koknesest ja esivanemate maailmast, mille kohta iga üksik inimpõlv oli senini siiralt veendunud, et see on igavene.

Käes oli august aastal 1223 ja Ugandist saabus käskjalg Vetsekese juurde. Sõnum, mille ta tõi, oli selge ja ühemõtteline. Kõhn, soonjas mees, lakkamatust ratsutamisest kangejalgne, teatas järgmist:

„Kästi öelda: tule nüüd, kuningas, meie maa on ristikoertest puhas! Ordumeeste verest korpas mõõgad on saadetud üle kõigi maakondade. Vanemad on kogunenud Taaralinna ja ootavad sind. Su kodukant on sealt kiviga visata. Ainult taanlased kükitavad veel Lindanisas, ülejäänud Eestimaa on jälle ristihõngust puhas. Vanemad teatavad: sind on üksmeelselt valitud Ugandi ja kõigi maakondade kuningaks!“

Ja pärast, ainult omavahel:

„Veel kästi öelda, et me sõime ära Järvamaa foogti Hebbi südame. Saaremaalt tuli maapaos olev liivi tark, su hõimlane, kes ohvritoimetuse läbi viis. Kõik tehti korralikult: Hebbile anti hingata küpsetatud kanepiseemnete suitsu, ta silmad hakkasid mõnust ujuma ja ihu muutus lõdvaks. Siis lõhestas tark tal ribivahe, kiskus elusast peast käega välja südame (see tuksus pärast mitu aega, hea märk!), praadis selle ohvripannil ja üheksa vanemat sõid seda võrdsetes tükkides ja pühalikus vaikuses …“ lõpetas kuller.

Mõlemad olid kaua sõnatud. Seda viimast teadet kuuldes Vetsekese süda liigahtas. Ah siis nii kaugel on eestlaste asi, et juba vaata, et unustatud ammune, kõige võimsam ohvrikomme uuesti kasutusele võeti. Nüüd pole tõesti taganemisteed, pole allaandmist, on kas võit või surm. Ja ta teadis ühtäkki, et võtab kutse vastu, läheb tõega Ugandisse, tagasi oma isamaa külje alla, appi eestlastele, kelle mehisus oli järjekordselt kõhklematuks muutunud … Järgmisel päeval andis ta meestele korralduse teeleasumiseks.