Читать книгу Kolm eemalduvat kinga - Priit Uring - Страница 9

OODATA ÄRA IGASÜGISENE 21. september ja siis saamegi ikka ja jälle oma nahal kogeda, millised võisid olla ligilähedasedki ilmastikuolud Olustvere ja Lõhavere kandis kaheksasada aastat tagasi. Mitmest suunast, mitmest maakonnast ja nii mõnestki kihelkonnast kogunes mehi juba päevi või isegi nädalaid varem, kuni neid sai kokku vähemalt 6000 (kuus tuhat) hinge nagu kroonik märgib. Neid saabus nii hobusega, kui jalgsi. Tulek võttis ju tõesti omajagu aega, ühel rohkem, teisel vähem, oleneb sellest, kust täpselt tulekut alustati ja millal tulema hakati.

Eks seda va hobusesõnnikutki vedeles igal pool rohkesti, kui eestlaste malev alles kogunes ja kasvas. Pidi ju heinugi kaasa võtma enne kui mindi lahingusse taplema iseenda ja maarahva pärast. Peatuspaigas aga sõid sajad suksud lisaks lagedaks nii veel viimaseid päevi haljendava sügisese rohumaa kui ka madalamad põõsad ümberringi. Kuus tuhat meestki pidid ju kükitama ja lasti seal nii vedelat kui paksu, sest nii mõnelgi oli kõht eelseisva lahingu tähenduse ja õuduste eelaimuste pärast lippama läinud, nii et fekaalihais tahtis koguni hinge matta enne kui hiljem päris tapluses endas veriseks uhamiseks läks … See oli ka tegelikuks kui nii võib öelda ekskrementpõhjuseks, miks kogu aeg ühe koha peal ei saadud paigal püsida vaid pidevalt ja aegamööda vahetas terve malev nagu mingi hiigelolend oma asupaika sadade meetrite ulatuses, jättes maha nii ratsude kui sõjameeste poolt täispasandatud, lagastatud ja lehkavad eelmised peatuskohad. Sestap tuli edasi nihkuda võimaluse korral vastutuult, et niimoodi tuulepealsest vähegi värskemat õhku kätte saada. Ja segunes seal tegelikult hobusehõng meeste higivine ja härjahaisuga, sest viimaseid kasutati heinte ja proviandi kaasavedamiseks peamiselt kui vooriloomi. Seega lisandus kogu buketile veel härjasita omalaadne lehk … Kõike seda saatsid lakkamatud hirnumised, korskamised, nohinad, inisemised, möirged, metallikõlksatused ja meeste jutukõmin või pobin, olenevalt sellest, mis päevaajaga tegemist oli. Öösiti lisandusid sellele tooni võrra vaiksemale kontserdile pimeduses põlevate lõkete praksumine, magavate meeste norskamine, peeretused ja muud unehäälitsused ning ööhelid … Aga teada sai kõike seda vaid niiöelda seespool olija ehk osavõtja, sest maastiku vahelduv reljeef ja metsakohin varjasid kõik nähtu ja kuuldu juba mõnesaja meetri kaugusel ja versta võrra eemal polnud kõigest sellest enam kuulda ega näha ei kippu ega kõppu …

Nõnda läksid meie esiisad vastu 21.septembrile 1217, mil Madisepäeva suurimas välilahingus Suure-Jaani kandis löödi halastamatu järjekindlusega möllanud käsitsivõitluse käigus paljude teiste seas maha ka Sakala maavanem Lembitu. Mart Raud kirjutas kahekümnenda sajandi keskel tagasivaateliselt selle masendava orduvägivalla kohta, et raudkatk üle mandri ja väinajää viis laiali vabadust surmava risti ja raiuti Lembitu julge pää. Just nii võetigi maha selle mehe ülemine nupp, kelle kohta TV-3 miljonimängu saatejuht Hans Võro täiesti ajuvabalt märkis ühes ajalooteemalises saatelõigus, et see oli siis tookord meie rahvuslikule oinale tema Mihklipäevaks. Vähemalt üks saadet jälginud inimene kutsus sellest õhtust alates iga kord teda nähes saatejuhti uue nimega, milleks on Oinas …

Mõned aastad hiljem astus sama saatejuht vabatahtlikult Eesti kaitseväkke, sai ohvitseriks ja teenis Eesti Vabariiki kuni surmani, oli niiöelda alaliselt valmis heastama oma varasemat kõnevääratust, millest avalikul arvamusel selleks ajaks arvatavasti enam aimugi polnud. Ja kas ta isegi seda omal ajal üldse tähele pani?