Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 10

Minu tundeid ei saa sõnadesse panna. Või kui saabki, on need sõnad keeles, millest keegi aru ei saa. Ma ei valitse oma emotsioone. Rõõmust saab viha, vihast hirm, siis lõbus iroonia. Nagu hüppaksid lennukilt, käed laiali, teades vähimagi kahtluseta, et suudad lennata. Ja korraga avastad, et ikkagi ei suuda ning sul pole mitte ainult langevarju, vaid ka riideid seljas. Kõigil inimestel seal all on aga binoklid ja nad naeravad, kui sa äärmiselt piinlikul moel hukatusse langed.

Navigaator ütleb, et ma selle pärast ei muretseks. Ta osutab paberiplokile, kuhu ma sageli ajaviiteks joonistan. „Visanda oma tunded üles ja värvi ära,“ ütleb ta mulle. „Peiler, meiler, pollar, dollar – tõeline rikkus peitub selles, kuidas sinu joonistused mulle mõjuvad, mind haaravad, nägema panevad. Minu kaardid näitavad meile teed, aga sinu nägemused suunda. Sa oled tõeline kompass, Caden Bosch. Sa oled tõeline kompass!“

„Kui ma olengi kompass, siis üsna kasutu. Ma ei tea isegi seda, kus on põhi,“ ütlen talle.

„Muidugi tead. Lihtsalt neis vetes ajab põhi alatasa oma saba taga.“

See paneb mind mõtlema oma kunagisele sõbrale. Tema arvas, et põhi on alati seal, kuhu poole ta näoga seisab. Nüüd mõtlen, et tal võis õigus olla. Navigaator tahtis mind toakaaslaseks, kui mu vana toakaaslane, keda ma õieti vaevu mäletan, midagi seletamata lahkus. Me jagame kajutit, mis on isegi ühele liiga väike, liiati siis kahele. „Sa oled siin sullerite hulgas kõige korralikum,“ ütleb ta mulle. „Meri pole su südant ära jahutanud. Pealegi on sul annet. Andekus võrdub kadedus, rohelus – sinu anne muudab laeva kadedusest roheliseks – pane mu sõnu tähele!“

Tema on üks neist lastest, kes on varemgi paljudel reisidel käinud. Ja ta on kaugelenägelik. See tähendab, et sind vaadates ei näe ta sind, vaid hoopiski midagi sinu taga täiesti erinevates dimensioonides. Inimesi ta enamasti ei vaata. Ta on ametis navigatsioonikaartidega − vähemalt sedaviisi ta neid nimetab. Need on täis pikitud numbreid ja sõnu ja nooli ja jooni, mis ühendavad tähtede punktiire tähtkujudeks, mida ma pole kunagi varem näinud.

„Seal on taevalaotus teistsugune,“ nendib ta. „Pead tähtedes nägema uusi mustreid. Mustreid, minuteid, päevi, päikesekelli. Kõik selleks, et mõõta päeva kadu. Saad aru?“

„Ei.“

„Kaldalt laeva, laevaga kitseni. See on vastus, ma ütlen. Sööb kõike, seedib maailma, teeb sellest osakese oma DNAst, sülitab välja ja märgistab oma territooriumi. Territoorium, pärilikkus, ketserlus – kuulake, mis ma ütlen. Kaljukitsel on vastus meie eesmärgi kohta. Kõigel on oma otstarve. Otsige kitse.“

Navigaator on geniaalne. Suisa nii geniaalne, et mul valutab pea ainuüksi tema juuresolust.

„Miks ma siin olen?“ küsin temalt. „Kui kõigel leidub oma otstarve, mis on siis minu oma sellel laeval?“

Navigaator pöördub tagasi oma kaartide juurde, kirjutab sõnu ja lisab uusi nooli nende peale, mis seal juba olemas on. Ta muudab oma mõtted nii kihiliseks, et ainult ise neid dešifreerida suudab. „Otstarve, pringel, delfiin, ukseraam, ukseava. Sina oled maailma lunastuse uks.“

„Mina? Oled sa kindel?“

„Sama kindel kui see, et me sellel rongil oleme.“