Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 8

Ma näen sellist und. Leban valgustatud köögis, kus kõik seadmed on säravvalged. Mitte niivõrd uued, kui et püüavad jätta uue muljet. Plastmassist, kroomitud detailidega, aga valdavalt plastmassist.

Ma ei saa liigutada. Või ei taha. Või kardan. Iga kord, kui ma seda und näen, on see veidi erinev. Minu ümber askeldavad inimesed, ainult et need ei ole inimesed, vaid maskeerunud koletised. Nad on mulle pähe pugenud ja sealt näpanud kujutisi, tehes neist maske. Need näevad välja nende inimeste moodi, keda ma armastan − aga ma tean, et see on lihtsalt pettus.

Nad naeravad ja räägivad asju, mis ei tähenda mulle midagi. Ja ma püsin liikumatult nende järeletehtud nägude hulgas, nende tähelepanu keskmes. Nad imetlevad mind, aga ainult nii, nagu imetletakse midagi, millest teatakse, et peagi on see läinud.

„Minu meelest võtsid sa selle liiga vara välja,“ sõnab koletis, kes kannab minu ema maski. „See pole piisavalt kaua küpsenud.“

„Seda saab ainult ühtmoodi teada,“ ütleb minu isaks maskeerunud koletis. Ma tajun naeru − mitte nende suult, sest maskide huuled ei liigu. Naer elab nende mõtetes ja on nagu tühjadest silmaaukudest välja lastud mürgiastlad sihitud minu pihta.

„Selleks kõlbad sa paremini,“ ütleb üks koletistest. Siis korisevad nende kõhud nii valjusti, nagu mäevaring. Nad sirutavad end minu poole ja rebivad oma prae küüntega tükkideks.