Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 9

Mulle ei meenu, millal see teekond algas. Oleksin justkui alati siin olnud, kui mitte arvestada seda, et ma ei saanud olla − midagi juhtus veel enne. Eelmisel nädalal või eelmisel kuul või eelmisel aastal. Usun üsna kindlalt, et olen ikkagi veel viisteist. Isegi kui olen aastaid selle puust laevalogu pardal viibinud, olen ma ikkagi viisteist. Siin kulgeb aeg teistmoodi. See ei liigu edasi, see liigub küljetsi nagu mõni krabi.

Ma ei tunne kuigi paljusid meeskonnaliikmeid. Võib-olla ma lihtsalt ei mäleta neid ühest hetkest teiseni, sest neis kõigis peitub midagi väljendamatut. Leidub vanemaid, kes on merel töötanud. Meremehed, kui nende kohta võib nii öelda. Nad on kummituspiraadid nagu kapten, mustade valehammastega põrgulävel vembutajad. Naeraksin nende üle, kui ei usuks kogu hingest, et nad kougivad oma plastmasskonksudega mul silmad peast.

Siis leidub noori nagu mina: lapsi, kes on üleastumiste pärast välja visatud oma soojast või külmast kodust, või kellel kõike Suure Venna pilkumatute silmadega nägevate vanemate vandenõu tulemusena polegi kodu.

Minu meeskonnakaaslased, nii poisid kui ka tüdrukud, rahmeldavad tööd teha ega ütle mulle muud kui: „Sa oled mul ees“ või „Hoia oma käed minu asjadest eemal“. Nagu meist kellelgi oleks asju, mida tasub valvata. Mõnikord püüan ma neid nende tegemistes aidata, aga nad tõmbuvad minust eemale või lükkavad mu eemale. Pahased, et üldse abi pakkusin.

Kujutlen alatasa, et näen laeva pardal oma väikest õde, kuigi tean, et teda pole siin. Kas ma ei peaks teda matemaatikas aitama? Näen kujutluses õde mind ootamas, aga ei tea, kus ta on. Tean ainult seda, et ma ei ilmu kunagi kohale. Kuidas ma saan seda talle teha?

Kapten, kes on justkui tuttav, aga justkui pole ka, jälgib pingsalt kõiki pardalolijaid. Paistab, et tema teab minust kõike, ehkki mina ei tea temast midagi.

„Minu ülesanne on sinu tegemistel pilk peal hoida,“ ütles ta mulle kord.

Kaptenil on silmaklapp ja papagoi. Papagoil on silmaklapp ja kaelas magnetkaart.

„Ma ei tohiks siin olla,“ pöördun kapteni poole, mõeldes, kas ma pole seda talle juba öelnud. „Mul on vaheeksamid teha ja kontrolltööd ootavad ja mustad riided jäid magamistoa põrandale vedelema. Ja mul on sõpru, palju sõpru.“

Kapteni suu on lukus, ta ei ütle midagi, aga papagoi küll: „Sul on siin ka sõpru, palju sõpru!“

Siis sosistab üks lastest mulle kõrva: „Ära ütle papagoile midagi. Muidu saavad nad su oma võimusesse.“