Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 13

„Mis mõttes tahab sind tappa?“ Isa astub esikusse ja suleb õe toa ukse. Kaugemal koridori otsas asuvast vannitoast immitseb kummalise nurga alt tuhmi valgust. „Caden, see on tõsine asi. Kui keegi poiss sind koolis ähvardab, pead sellest mulle rääkima.“

Isa seisab oodates. Soovin, et poleks üldse suud lahti teinud. Ema ripub allkorrusel endiselt telefoni küljes ja vestleb vanaemaga. Ja ma hakkan mõtlema, on see üldse päriselt vanaema või teeb ema lihtsalt sellist nägu − rääkides kellegi teisega, võib-olla minust ja võib-olla koodisõnu kasutades. Aga miks ta peaks seda tegema? Tobedus. Ei, ta räägib vanaemaga. Termiitidest.

„Oled sellest poisist oma õpetajatele rääkinud?“

„Ei.“

„Mida ta teinud on? Sind otseselt ähvardanud?“

„Ei.“

Isa hingab sügavalt. „Hea küll. Kui ta pole sind päriselt ähvardanud, ei ole lood vast nii pahasti, kui arvad. Kas see laps on mõne relva kooli kaasa toonud?“

„Ei. Nojah, võib-olla. Ja-jah, ma arvan, et tal võib nuga olla.“

„Oled seda näinud?“

„Ei, ma lihtsalt tean. Tead, ta on sedasorti poiss, kellel on nuga.“

Isa hingab veel kord sügavalt ja kratsib hõrenevaid juukseid. „Räägi täpselt, mida see poiss on sulle öelnud. Püüa kõike meelde tuletada.“

Ma sobran mõtetes ja püüan leida seletamiseks õigeid sõnu, aga jään hätta. „Asi pole selles, mida ta on öelnud. Asi on selles, mis ta on ütlemata jätnud.“

Minu isa on raamatupidaja, kel domineerib vasem ajupoolkera, äärmiselt lineaarse mõtlemisega. Seega ei üllatu ma sugugi, kui isa ütleb: „Ma ei saa aru.“

Ma pööran end, näperdan seinal olevat perepilti ja ajan selle viltu. Hakkan muretsema, nii et sean selle taas kiiresti otseks. „Unusta ära. Pole tähtis.“ Püüan trepist alla pääseda, sest tahan kuulda, millest ema räägib. Isa haarab mul aga õrnalt käsivarrest ning sellest piisab, et mu minekut takistada.

„Oota nüüd,“ ütleb isa. „Räägime need asjad selgeks. See poiss, kelle pärast sa nii vaevatud oled − ta on sinuga samast klassist ja tema käitumises peitub midagi, mis sind hirmutab.“

„Tegelikult pole mul temaga koos tunde.“

„Kuidas sa teda siis tunned?“

„Ei tunnegi. Lihtsalt satun temast mõnikord koridoris mööduma.“

Isa vaatab maha ja peab mõttes aru. Siis tõstab ta pilgu uuesti mulle. „Caden... Sa ei tunne teda ja ta pole sind ähvardanud ega ole kunagi muud teinud, kui sinust koridoris möödunud. Miks sa siis üldse arvad, et ta sulle halba soovib? Arvatavasti ta isegi ei tunne sind.“

„Jah, sul on õigus. Olen lihtsalt stressis.“

„Võtad ilmselt asju liiga tõsiselt.“

„Õigus, võtan liiga tõsiselt.“ Nüüd, kui olen selle valjusti välja öelnud, näen isegi, kui rumalasti see kõlab. Ses suhtes, et see poiss isegi ei tea, et ma olemas olen. Mina ei tea isegi tema nime.

„Keskkool võib tasakaalust välja lüüa,“ sõnab isa. „Paljud asjad võivad su ärevusse ajada. Kahju, et sellised mured sind vaevavad. Et midagi sellist üldse pähe tuleb! Igaühel on vahel tarvis, et ta tagasi maa peale toodaks, kas pole nii?“

„On küll.“

„On sul nüüd parem?“

„Jah, mul on parem. Aitäh.“

Kui ma eemaldun, vaatab isa mind uurivalt edasi, nagu ta teaks, et valetan. Vanemad on märganud, kui ärev ma viimasel ajal olen. Isa arvates peaksin närvipingest vabanemiseks spordiga tegelema. Ema meelest võiksin hakata joogat harrastama.