Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 15

Käin peaaegu igal ööl Valgest Plastmassist Köögis. Üksikasjad on iga kord erinevad, nii et ma ei saa kunagi ennustada, kuidas uni lõpeb. Kui see oleks ühesugune, teaksin vähemalt, mida oodata − ja kui teaksin, saaksin kõige hullemaks valmistuda.

Täna olen ma peidus. Köögis leidub vähe peidukohti. Olen surutud moodsasse külmkappi. Värisen ja mõtlen kaptenile. Kuidas ta mind lõdisevaks kutsikaks nimetas. Üks mask, mida ma ei mäleta, avab ukse. Ta raputab pead.

„Vaeseke, sa oled küll külmunud.“ Ta valab karahvinist kohvi, aga selle asemel, et mulle pakkuda, sirutab käe minust läbi ja võtab külmikust kusagilt minu tagant piima.