Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 11

Ukseava, ukseraam. Õe toa seintel tantsisklevad delfiinid, kui tema ukselävel seisan. Delfiine on seitse. Tean seda, sest maalisin need sinna tema jaoks, igaüks neist kujutab üht Kurosawa seistmest samuraist. Tahtsin, et ta peaks neid kalliks ka siis, kui vanemaks saab.

Delfiinid jõllitavad mind täna õhtul ja ehkki pöialdeta ei saa vehelda, pean neid palju hirmutavamaks kui tavaliselt.

Isa mässib Mackenzie ilusti teki sisse, et õde korralikult soojas oleks. Aeg on hiline õe jaoks, aga mitte mulle. Olen äsja saanud viisteist, õde hakkab alles üksteist saama. Kulub tunde, kuni magama heidan. Kui ma üldse magan. Ma ei pruugi magada. Mitte täna.

Allkorrusel räägib ema telefoni teel vanaemaga. Kuulen teda rääkimas ilmast ja termiitidest. Meie maja järatakse pulbriks. „... aga kahjuritõrje on nii häiriv,“ kuulen ema lausumas. „Peab mingi parem viis olema.“

Isa annab Mackenziele head ööd musi, pöörab siis ringi ja näeb mind seismas, mitte päris toas, aga ka mitte väljas.

„Mis on, Caden?“

„Ei midagi, lihtsalt... pole tähtis.“

Isa tõuseb püsti ja õde keerab näo delfiinide poole, andes mõista, et on valmis uneilma minema. „Võid mulle öelda, kui midagi pahasti on. Sa ju tead seda?“

Räägin vaikselt, et Mackenzie ei kuuleks. „Lihtsalt seda, et... koolis on see poiss.“

„Jah?“

„Ma ei ole muidugi kindel...“

„Jah?“

„Noh... Ma arvan, et ta tahab mind ära tappa.“