Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 24

Saan mõnikord oma sõprade Maxi ja Shelbyga reedel pärast kooli kokku. Oma arust töötame me arvutimängu kallal, aga oleme seda teinud kaks aastat ega ole valmis saamisele sugugi lähemal. Suuresti seepärast, et kuna meie kõigi oskused meie konkreetsete valdkonade osas aina paranesid ja me saime targemaks, siis peame kõik tehtu kõrvale heitma ja otsast peale alustama, sest vana materjal osutus lapsikuks ja ebaprofessionaalseks.

Max on liikumapanev jõud. Tema jääb minu juurde kaugelt kauemaks, kui mu vanemad teda näha tahaksid, sest ehkki just tema on meie kolmikust arvutifriik, on tema enda arvuti paras saast. See jookseb kokku juba siis, kui öelda sõna „graafika“ sellest meetri kaugusel.

Shelby on meie ideedekuninganna. „Ma usun, et olen loo lahenduse välja nuputanud,“ ütleb ta sel õhtul. Nagu ta ütleb peaaegu iga kord, kui me mänguga tegeleme. „Ma arvan, et pean piirama tegelaste biointegreeritud relvastust. Muidu on kõik lahingud üksainus veresaun ja see on igav.“

„Kes ütleb, et veresaunad on igavad?“ küsib Max. „Mulle meeldivad veresaunad.“

Shelby vaatab abiotsivalt minu poole, aga otsib abi valest kohast.

„Mulle tegelikult ka meeldib,“ lausun talle. „Küllap see on meeste värk.“

Shelby jõllitab mind altkulmu ja viskab mulle mõned leheküljed uute tegelaste kirjeldusi.

„Visanda tegelased ja tee neile piisav kaitsevarustus, et iga hoop poleks kohe surmav. Eriti Xargonile. Mul on temaga suured plaanid.“

Avan oma visandiploki. „Kas me ei pidanud sellega lõpu tegema, kui meie jutt hakkab kõlama nagu mingitel nohikutel? Tänane jutuajamine näitab, et see hetk on käes.“

„Mis sa nüüd! See hetk oli juba eelmisel aastal,“ rõhutab Shelby. „Kui sa oled nii alaarenenud, et kardad debiilikute sildistamist, lase jalga ja me otsime uue kunstniku.“

Mulle on alati meeldinud viis, kuidas Shelby ütleb inimestele täpselt seda, mida mõtleb. Mitte et meie vahel oleks kunagi midagi romantilist olnud või saaks olema. Usun, et see on meie mõlema puhul eos surnud. Me meeldime teineteisele selleks liiga palju, et piinlikult seotud olla. Pealegi on meie kolmepoolne sõprus tulusam. Näiteks saame Maxiga Shelbylt uurida tüdrukute kohta, kes meile meeldivad. Ja avame Shelbyle mõne noormehe tagamaid, kes talle meeldib. Kõik see toimib liiga hästi, et jändama hakata.

„Kuulge,“ ütleb Shelby, „see pole meie elu, see on ainult hobi. Me lubame seda endale mõne päeva kuus. Mina näiteks ei tunne, et see mind sotsiaalselt pärsiks.“

„Jah,“ sõnab Max. „See on nii, sest sind pärsivad paljud muud asjad.“

Shelby virutab talle sellise obaduse, et juhtmeta hiir lendab Maxi käest üle toa.

„Kuule!“ hüüatan mina. „Kui see katki läheb, lasevad vanemad mul selle kinni maksta. Neile meeldib isiklik vastutus.“

Shelby silmitseb mind jahedalt, peaaegu altkulmu. „Ma ei näe, et sa joonistaksid.“

„Äkki ma ootan inspiratsiooni.“ Aga olgu selle loomingulise virgutusega kuidas on, ma hingan sügavalt sisse ja loen tema tegelaste kirjeldusi. Siis vaatan joonistusploki tühja lehekülge.