Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 14

Meri laiub igas suunas. Ees, taga, tüürpoordis, pakpoordis ja meie all, all, all. Meie laev on galeoon, räsitud miljonist merereisist kaugetel aegadel, mis olid praegusest veel süngemad.

„See on üks paremaid aluseid omasuguste hulgas,“ ütles kapten mulle kunagi. „Usalda teda ja ta ei vii sind vale teed.“

Mis on ju tore, sest rooliratta juures pole mitte kunagi kedagi.

„Kas tal nimi on?“ küsisin kord kaptenilt.

„Nime andmine viiks ta põhja,“ lausus kapten. „See, millele me nime anname, kaalub rohkem kui meri, mis teda pinnal hoiab. Uuri ükskõik millist laevahukku.“ Pealuugi kaare kohal on puusse põletatud kiri − Sa pole esimene ega jää viimaseks. Ma imestan, miks see tekitab minus tunde, et olen ühtaegu tühine ja väljavalitud.

„Kõnetab see sind?“ küsib papagoi. Ta istub luugiava kohal õrrel mind jälgides, mind muudkui jälgides.

„Tegelikult mitte,“ ütlen talle.

„Noh, kui peaks kõnetama,“ juhendab papagoi, „kirjuta kõik üles.“