Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 22

Navigaator ütleb, et vaade mastikorvist pakub mulle „troosti, selgust, heldust ja kasinust“.

Kui see on valikvastustega test, valiksin ma „A“ ja „B“, ehkki, võttes arvesse laevameeskonda, kriipsutaksin pliiatsiga number kaks alla „D“.

Mastikorv on kõrgel ülal grootmasti küljes olev väike ümar pütt. Sinna mahub ainult üks, hädapärast kaks valves meeskonnaliiget. Otsustan, et see on hea koht oma mõtetega üksi olemiseks, kuigi võiksin juba teada, et minu mõtted pole kunagi üksinda. On varajane õhtu ning ma ronin üles mööda narmendavaid köisredeleid, mis on laeva endasse mähkinud nagu surilina. Videvik vajub aegamisi horisondi taha, päikeseta tuleb välja tähesära.

Mastikorvile lähemal muutub köisredel kitsamaks ja ronimine ohtlikumaks. Viimaks hiivan end masti vastu toetuvasse väiksesse puutünni − ja avastan, et see pole sugugi väike. Samamoodi nagu meeskonna tekk võib see ju väljast väike paista, aga kui juba seal sees oled, selgub, et see ümar ruum on pea sajameetrise läbimõõduga. Samettoolides äraolevate pilkudega lösutavad meeskonnaliikmed limpsivad neoonvärvides martiinisid ja kuulavad elavas esituses bändi, mis mängib mahedat džässi.

„Olete üksinda? Siiapoole, palun,“ ütleb perenaine ja juhatab mu samettooli juurde, kust avaneb vaade kuuvirvendusele veel.

„Oled sa hüppaja?“ küsib kõrvaltoolis istuv kahvatu mees. Ta joob midagi sinist ja vististi radioaktiivset. „Või tulid ainult vaatama?“

„Tulin ennast tuulutama.“

„Võta endale ka,“ ütleb ta oma radioaktiivsele napsule osutades. „Võin sinuga enda oma jagada, kuni päris oma kokteili saad. Kõik siin peavad oma kokteili leidma või antakse neile vitsa ja saadetakse magama. Niimoodi lõpevad siin kõik unelaulud. Isegi need, mis ei tee uniseks.“

Piidlen enda ümber tosinkonda inimest, kes mõnulevad ebamäärases psühhedeelses tardumuses. „Ma ei mõista, kuidas see kõik mastikorvi ära mahub.“

„Elastsus on taju aluspõhimõte,“ poetab minu kaaslane. „Aga ma kahtlustan, et nagu katkevad liiga kauaks päikese kätte jäetud kummipaelad, mõistab ka mastikorv aegamööda, et oleme selle toredat elastset olemust olemust kurjalt ära kasutanud ja puruneb, tõmbudes tagasi kohasesse mõõtu. Kõik sellesse jäänud litsutakse laiaks, nende veri, luud, sisikond pressitakse läbi oksaaukude nagu plastiliin.” Siis tõstab mees klaasi. „Olen valmis maksma, et seda näha.“

Mõne meetri kaugusel ronib sinises vormis meeskonnaliige mastikorvi äärele, ajab käed laiali ja hüppab kindlasse surma. Ma tõusen ja vaatan üle ääre, aga mees on kadunud. Kõik kogunenud aplodeerivad viisakalt ja bänd alustab lugu „Oranživärviline taevas“, kuigi videvikutaevas on verevalumi karva lillakassinine.

„Mis asja te niisama istute?“ hüüan mina. „Kas te ei näinud, mis just praegu toimus?“

Minu dringikaaslane kehitab õlgu. „Hüppajad teevad seda, mida hüppajad teevad. Meie ülesanne on nende vapruse peale plaksutada ja nende elu pühitseda.“ Ta vaatab hooletult üle ääre. „See asub nii sügaval all, et plartsatust pole kunagi näha.“ Siis kulistab ta järelejäänud joogi alla. „Ma olen valmis maksma, et seda näha!“