Читать книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler - Страница 16

Peateki all paiknevad meeskonna kajutid. Meeskonnatekk on palju suurem, kui väljast paistab. Võimatu, aga nii see on. Seal on pikk koridor, millel ei paista lõppu olevat.

Plankude vahel, millest laevakere ja tekid on tehtud, on haisev must pigi, et vesi laeva ei pääseks. Kõige teravam lehk varitseb laeva sisemuses. See on terav ja orgaaniline, nagu poleks aja jooksul tõrvaks saanud eluvormid lagunemist lõpetanud. Siin haiseb higi ja pesemata kehade järele ning selle kraami järele, mis varbaküünte alla koguneb.

„Elu lõhn,“ sõnas kapten uhkelt, kui kunagi temalt haisu kohta küsisin. „Muundumises elu. Vahest küll, aga siiski elu. Nagu tõusulombi soolane ving, kirbe ja roiskunud, aga samal ajal värskendav. Kirud sa, kui laine paiskub randa, kandes sõõrmetesse pritsmeid? Ei! Sest see meenutab sulle, kui väga sa merd armastad. See suvine rannahõng, mis juhatab su hinge kõige muretumasse soppi, pole midagi muud kui mere roiskumise mahe puhang.“ Kapten hingas siis toona nagu oma mõtte kinnitamiseks rahulolevalt ja sügavalt sisse. „Tõesti, kõigel hirmsal on oma kaunis külg.“