Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 11

See oli lausa nõukogulik, et mitte öelda vene ime, et äsja Nobeli kirjanduspreemia saanud jaapani kirjanik Yasunari Kawabata külastas 1968. aasta detsembris läbisõidul Tartut. Ta oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt istuma lennukile ja lendama otse Tokiosse, üle põhjapooluse, sest nõnda oleks olnud lühim marsruut Rootsi ja Jaapani vahel. Kuid nagu ma alles hiljem teada sain, oli kõige taga Moskva akadeemik Fedorenko, tuntud sinoloog ja Kawabata uurija, võiks koguni öelda, et Kawabata välismaine sõber, kes oli kutsunud kirjaniku enda juurde Moskvasse külla. Ja kuna Tartu jääb ju Stockholmi ja Moskva vahepeale, siis oli seegi peatus loogiline. Võis ju arvata, et kaasa mängisid ka Pent Nurmekundi nimi ja meie ülikooli orientalistikakabinet ja mõned kohalikud jaapani kirjanduse fanaatikud…! Kuid kindlasti oli Tartu-külastuseks vaja veel kellegi kõrge persooni eriluba. Kes ja kuidas selle hankis, on mulle tänaseni teadmatuks jäänud. (Äkki keegi teab!?)

Tol päeval ja palju kordi hiljemgi olen mõtisklenud, et me asume tõesti ristteel ida ja lääne, põhja ning lõuna vahel. Sest läbi Tartu on reisinud varemgi mõned lääne suurvaimud. Kohe meenub Balzac ja see pikantne lugu Narva silmudega. Kas Tartus ei peatunud tagasiteel Venemaa-reisilt ka maailmakuulus Humboldt, kohtudes Ledebouri ja teiste oma ala teadlastega? Kas mitte Peterburi ligidus ei toonud siia kord Liszti ja Clara Schumanni? Ja vist niisama pidulikus õhkkonnas nagu Kawabatat anno 1968, võeti sellessamas aulas 1925. aastal vastu Fridtjof Nansenit, keda mina pean kõige muu kõrval ka heaks kirjanikuks, ehkki tema maa on sünnitanud tõeliselt suurepäraseid sõnataidureid. Ma ei oleks aus, kui ütleksin, et pole imetlenud just nimelt Norra naiskirjanikke – Sigrid Undsetist kuni Herbjørg Wassmoni välja. Kuid mu tõeline Norra-sümpaatia on algusest peale kuulunud ühele rohmakale, taluniku välimusega mehele, kes ta oma elulaadilt ju oligi. Aga temast samuti edaspidi…

Kawabata esinemine toimus ülikooli aulas, kus siis veel. Ma valetaksin, kui ütleksin, et aula oli puupüsti täis. Kuid tiitel, vastse Nobeli laureaadi oma, oli siiski aulasse rohkelt igasugust rahvast toonud, meist, tudengihakatistest kuni Tartu kooliõpetajateni välja. Tollal polnud Kawabatalt eesti keelde tõlgitud veel ridagi ja seepärast oli mul higiste peopesade vahele surutud ta „Lumise maa” ingliskeelne paperback, mille olin Riiamäe antikvariaadist ostnud ja mille lehed ähvardasid köitest lahti tulla. Nii et mu peas ei saanud kuidagi kõlada selle imeilusa väikese romaani esimesed laused, millele Ülle Udam alles aastaid hiljem eestikeelse kõla andis: „Rong läbis pika tunneli kahe provintsi piirilning peatus signaaljaamas. Siin algas lumine maa. Öö oli valgeks läinud.”

Aula oli kaunistatud riigilippudega, kõik oli väga pidulik, võiks öelda – üks neid uue aja sündmusi, mis kordasid selle auväärt ruumi parimaid hetki. Imelik, ma nägin vist esimest korda elus Jaapani lippu – punane ring valgel ja mul tekkis kohe oma assotsiatsioon, mis on nii loogiline, nagu teistsugust ei saakski olla – loojuv päikeseketas Fudžijama mäe heleduse taustal.

Siis korraga tõusid kõik püsti. Ilmus Kawabata, frakis, nii soliidne, nii väärikas, nagu üksnes jaapanlased suudavad olla. Muidugi oli ta väikest kasvu, nagu me kõiki jaapanlasi kujutlemegi. Aga võib-olla tundus ta veel väiksem oma tõlgi, Moskvast pärit umbes minu praegust kasvu koguka vene blondiini kõrval. (Hiljem rääkisid teadjad, et ka tõlk olnud Moskvast, Fedorenko enda poolt spetsiaalselt saadetud.) Kawabata tõusis ilma kellegi poolt juhatamata valgesse pulti ja hakkas kiiresti jaapani keeles rääkima, tehes aeg-ajalt pause, et tõlk võiks teda vene keelde ümber panna. Mind ja küllap ka teisigi riivas see, et polnud otsetõlget eesti keelde, aga küllap see oli nõnda ette nähtud. Meil poleks olnud võimalik asja muuta, kui ka oleks leitud vastav inimene. Blondiin tõlkis reipalt ja vilunult, küllap ta oli tekstiga hästi tuttav. Hiljem mõistsin, et Kawabata kasutaski peamiselt lõike oma Nobeli-kõnest, mille ta pealkirjastas hiljem trükki andes kui „Kaunis Jaapan ja mina”, aga võib-olla ka lõike oma hilisemast kuulsast loengust pealkirjaga „Ilu olemus ja selle avastamine”. Sest ta puudutas mulle tollal täiesti tundmatu zen-budismi ole-must ja nimetas mitmeid jaapani luuletajaid-rändmunki, esitas nende haikusid. Neid nimesid nagu Dogen ja Bashô ja Saigyô polnud ma samuti kuulnud. Kuid ma mäletan, et need nimed tekitasid mus suurt huvi. (Aastaid hiljem, mil olin vene ja inglise keeles rohkem kodus kui tookord teise kursuse sügisel, oskasin nende haikude sügavust ja kaunist lihtsust vastavate tõlgete kaudu hinnata. Aga tunnistan, et blondiini tõlkest läks mul tookord tubli jagu kaduma. Küllap paljudel teistelgi. Ma arvan, või mida siin arvata, see oli päris ilmne, et just Kawabata mõjul astusin veel sama, 1968. aasta lõpus ülikooli orientalistikakabineti kuulajate hulka, ja ma märkasin, et minutaolisi lisandus neil päevil veel mitmeid.) Jaapani haikumeistrite mainimine oli igati loomulik, sest Kawabata pidas end nende õpilaseks. Vahepeal kuulasin vaid jaapani keele kõla, mis mõjus kui teise planeedi asuka oma. (Eks Jaapan olegi kõiges kui teine planeet.) Juba see kõla, modulatsioon, lause ülesehitus olid nii võõrapärased. Kawabata sõnad ja laused lendasid aula valgesse saali nagu jaapani kured, nagu kellegi näppude alt väljunud origamid. (See kõik on mu hilisem lisandus, tollal teadsid neist jaapanlikest elementidest, nagu juba märkisin, üsna vähesed.)

Oma kõne lõpus ütles Kawabata, et kui ta 1920. aastal noore mehena Tokyo ülikooli astus, siis oli üks ta unistusi, et kunagi võiks maailm ta ees avarduda ja et ta satub ehk mõnele tõelisele põhjamaale, kuigi ka tema kodune Hokkaido annab talviti põhjamaa mulje välja. Ja nüüd ta siis ongi näinud tõelist põhja ja kogenud siinset soojust.

Päris lõpuks soovis ta kõigile meile me parimate unistuste täitumist.

Järgnes pikk-pikk ja soe aplaus, kirjanik tuli kateedrist alla, võttis vastu talle kingitud krüsanteemid, õnneks roo-sad, ja kummardas kõigile – nii, nagu vaid jaapanlased oskavad seda teha – ja istus siis esimeses reas temale varutud kohale, kus ta hakkas jagama autogramme oma raamatuisse. Aga neid soovijaid polnudki palju, ja raamatud olid ingliskeelsed, soomekeelsed, venekeelsed, ainult ühel naisel vilksatas jaapani hieroglüüfidega raamat. Mina olin „Lumise maa” kaasa võtnud rohkem vaistlikult kui teadmisest, et Nobeli laureaat võiks autogramme jagada. Ja muidugi seadsin end selle järjekorra lõppu, mõeldes, kuivõrd kirjanik suudab nende paari hetke jooksul kellelegi oma tähelepanu jagada. (Hiljem selle nähtusega ise kokku puutudes olen püüdnud igaühele läheneda erineval kombel, mis on raske, väsitav, kuid mitte võimatu.)

Kui saabus lõpuks minu kord, vaatas Kawabata mulle korraks oma veidi väsinud pilgul otsa. Märkasin kortsukesi ta silmanurkades, ta põsesarnadel pingulduvat kollast nahka. Ja siis ta naeratas. Ei tea, mis mu näos või ilmes oli säärast, aga võib-olla ta nägi mus lihtsalt noort inimest, noort tüdrukut. Tol hetkel oli ta täpselt niisugune nagu meisterfotograaf Yusuf Karshi fotol, seesama pool- või õieti veerandnaeratus ja kitsad silmapilud, seesama idamaine mõistatuslikkus terves ilmes, mille taha pole ühelgi eurooplasel võimalik näha. (Mainitud fotot nägin muidugi hiljem, nii et antud mulje puhul on kindlasti tegemist nii-öelda ülekandega hilisemast varasemasse. Aga kõik kirjanikud on säärast nähtust kindlasti kogenud.) Mulle näis, et Kawabata pilk peatus minul koguni kauem kui eelmiste inimeste puhul. Lubatagu sel kohal mulle veel üks pettekujutlus – ehk nägi ta minus sarnasust mõne oma naiskujuga, sest on ju minulgi kõrged põsesarnad ja kitsama lõikega silmad kui nõndanimetatud eestlannadel; ja kui veel uskuda, et kõikjal maailmas leidub sääraseid kergelt punapäid, siis pole võimatu, et mu mõttekujutus pidas paika. Kuid mina oleks soovinud muidugi enamat – et ma oleksin talle meenutanud Yokot „Lumisest maast” või Kikukot „Mäe häälest”, seda enam, et neid naiskujusid ju tegelikkuses säärastena olemas polnud, olid kõige rohkem mingid eeskujud, nagu Kawabata ise on tunnistanud. Aga me kahjuks ei näe inimeste mõtetesse. (Mis puutub üldse Kawabata naiskujudesse, siis tunduvad need mulle eriti õnnestunud, nad on olnud mulle lausa eeskujuks oma erilise leebuse ja mõistatus likkusega, eriti Yukiko „Tuhandes kures”. Võiksin öelda veel rohkemgi – Kawabata on üks väheseid meeskirjanikke, kel jagub naise mõistmiseks ja mõistatamiseks takti… ja kannatlikkust.)

Ma kasutasin seda pausi kuidagi spontaanselt ära ja palusin tõlgi poole pöördudes oma puises vene keeles, et kas kirjanik ei kirjutaks mulle raamatusse ühe oma lemmikhaiku. Blondiin naeratas armulikult ja tõlkiski. Kawabata käsi peatus, sest ta oli juba kirjutamas sisseharjutatud autogrammi, seejärel ta kummardus ja kirjutas kiires-kiires inglise keeles (see keel polnud talle võõras, oli ta ju üli koolis õppinud Ameerika kirjandust) just selle haiku, millega ta oli alustanud Stockholmis oma Nobeli-kõnet, nagu ma hiljem kindlaks tegin. Ja see on toosama Dogeni haiku, mida teatakse nüüd hästi ka eesti keeles:

Kuid selle alla lisas ta veel mõned jaapani hieroglüüfid, mida ma ei ole lasknud ühelgi jaapani keele oskajal – Agu Sisaskil, Ülle Udamil ega Rein Raual – tõlkida. Las need jäädagi minu jaoks alltekstiks. Nii nagu tema teosteski jääb üsna palju aimatavaks.

Nõnda, minu peale rohkem aega kulutanud kui peaaegu kõigi ülejäänute peale, pöördus Kawabata omakorda tõlgi poole. Sain kuulda, et ta küsib mu nime.

Vastasin: „Eike!”

„Ei-kee! Ei-kee!” kordas tema mu nime kummaliselt rõhutades – võib-olla kõlas see ta kõrvade jaoks kuidagi jaapanipäraselt – ja ta heitis mulle veel ühe pilgu ja noogutas ning ütles veel ühe jaapanikeelse lause, rohkem nagu iseendale, mille puhul tõlk nagu kõhkles, kas seda olekski vaja tõlkida. Ja jättis selle lõpuks tõlkimata. Mõtlen –võib-olla oli seal sees näiteks sõna „paljutõotav”. (Ma oleksin küll seda väga soovinud, ükskõik siis kas minu kohta käivalt või lihtsalt tulevikusoovi korras!)

Ma läksin ühes teistega välja peahoone trepile Kawabatat ära saatma. See pilt jäi mulle hästi meelde – taevast puistus üksikuid kuivi lumehelbeid, kui Kawabata tegi veel kord teda ärasaatjate poole, esmajoones rektor Klementile oma jaapanliku kummarduse, mida on nii raske järele teha, ja puges seejärel vaikselt ning ruttu trepi ette libisenud musta Volgasse, samal ajal kui pikka kasvu halli päine Klement oli jäänud viimasele trepiastmele seisma ja autole järele viipama. Kui väike oli tundunud Kawabata tema kõrval!

*

Pärast seda püüdsin lugeda kõike, mis pärines tema sulest või tema kohta. Meil Eestis ei kirjutatud temast peaaegu midagi. Leidsin üles ka akadeemik Fedorenko pika essee Kawabatast ja paljugi sai mulle selgemaks, justkui oleks kauge ja tundmatu mulle oma käe ulatanud. Muidugi rõõmustas mind, et Kawabata oli oma Nobeli-kõnes nii palju tähelepanu pööranud jaapani naiskirjanikele. Aga teisiti polnud see mõeldavgi – seisavad ju jaapani proosa lätete juures kaks suurt õukonnadaami-kirjanikku Murasaki Shikibu ja Sei Shônagon, neist esimene kui maailma esimese romaani autor. Ma olin just ülikooli äsja lõpetanud, kui saabus ootamatu teade Kawabata lahkumisest, ta vabatahtlikust lahkumisest elust, nagu kirjutasid ajalehed. Hiljem sain teada, et see polnud siiski harakiri, mille mõni aeg tagasi oli sooritanud ta noorem sõber Yukio Mishima, vaid et ta mürgitas end gaasiga. See juhtus vaikses kõrvalises kohas Zushis, ja mingit kirjalikku teadet või seletust polnud ta maha jätnud. Olin selleks ajaks avaldanud oma esimese luulekogu, kus oli ka üks temale pühendatud luuletus. Ta lõpetas nii, nagu ei lõpetanud ükski ta tegelane. Ja see tegu ei mahtunud kellessegi, kes teda ja ta loomingut tundsid – oli ta ju pidevalt oma ülesastumistes eitanud sellist moodust, omamoodi hukka mõistnud kõik säärasel julmal kombel lahkujad, ühena neist Akutagawa Ryunosuke, kellest oli samuti juttu ta Nobeli-kõnes. Hiljem arvati, et see oligi ehk põhjustatud ta noore sõbra Yukio Mishima samaväärsest teost, kelle teostes just paljud mehed lõpetasidki nõnda kangelaslikul moel oma eksistentsi. Kuid ta võis olla ka väga haige. Ja see oli tema otsus. Jaapanlased ongi ju meie jaoks mõistatus. Nad on ka kir janikena need, kes justkui mõtlevad ja kasutavad kir jandust luues teist ajupoolt kui meie… Minule on ta meelde jäänud just niisugusena, nagu tol Karshi kuulsal fotol, mingi vana kujukese seltsis – pisut naeratav, kuid elust väsinud. Elust, mis oli talle olnud väikesest peale erakordselt raske.

Ja siis millalgi ilmus eesti keeles ta „Mäe hääl”. Ma luge-sin seda, ma lugesin väga aeglaselt – ning see oli, nagu oleks minuni jõudnud kauge, juba kustunud tähe valgus. Siinkohal üks väike katkend sellest romaanist, et seejärel tagasi jõuda tänasesse ja siis jälle Tartu-aastatesse:

„Saabunud vaikuses valdas Shingot hirm. Mõeldes, et kuuldud hääl võis tema peatset lõppu ennustada, hakkas tal külm.

Tuulekohin? Meremüha? Kumin kõrvus? Küllap ta kuulis ühte neist tavalistest häältest. Just nagu niisuguseid tavalisi hääli enam ei olekski. Aga ei – nõnda võis häälitseda siiski ainult mägi.

Öises uduvines näis Shingo maja taga kõrguv järsk mägi sünge ligipääsmatu seinana. Tegelikult oli ta kuplikujuline ja meenutas hiigelsuurt poolikut muna.

Selle mäe ümbruses oli teisigi mägesid, kuid millegipärast tundus, et häälitsenud oli just see mägi, mis asus tema majale kõige lähemal.”

Olen mõelnud, et sellegi maja lugu siin võiks olla jutustuse või koguni romaani aineks. Nagu paljude majade oma. Kui majad oskaksid muidugi jutustada. Sel juhul oleks see ühelt poolt kiretu, kuid teisalt hoopis isemoodi lugu, milleks inimesest kirjutaja üldse suuteline pole. Sest inimesel puudub Maja kõiketeadvus.

Ma olen tast üht-teist kuulnud, mehest, kes võis selle maja ehitada, kuid seda on siiski kaunis vähe. Nõnda pean jälle rakendama oma kujutlust…

Niisiis, selle Maja ehitas mees, kes ise ja kelle pere jõudis siin elada vaid poolteist aastat. Sõda, mis muu, sundis teda lahkuma, ette võtma teekonna, mida ma eile öösel vastupidises suunas kordasin. Aga see ei toimunud muidugi mitte tuledes säraval rahuaegsel reisilaeval. Tema ja ta pere lahkusid lihtsas aerupaadis Kakumäelt või Suurupi rannast, aga võib-olla ka Riguldist; igal juhul oli paat ülekoormatud, istus piripardani vees, ent selle ahtris lehvis uhkelt sinimustvalge lipp. Nende edasisest saatusest pole midagi teada. Küllap kõik jäid Unustuse merele.

Mul ei ole ühtki tema enda või ta pere fotot. Ma ei tea selle mehe nimegi, ka mitte tema perekonna suurust. Aga seal pidi olema vähemalt viis liiget. Ei tulnud midagi nähtavale ka remondi aegu, kusagilt voodrilaudade vahelt või pööningult. Pealegi, siin olid nii mitmed enne mind sees elanud.

Temast, sellest mehest, ta olemusest tunnistas kõige selgemini maja ise. Maja on lausa armastusega ehitatud. Siia sisse on mahutatud nii palju mõtet, siin on nii palju läbimõeldust.

Igatahes pidi ta olema aus ja tubli mees; võimalik, et koguni ehitajaoskustega ja tegi kõik ise, kasutades vaid mõningates asjades teiste abi.

Maja jäi muidugi ootama omasid. Nagu kõik majad maailmas. Kuid juba järgmisel või ülejärgmisel päeval kaikus see võõrast kõnest.

Mul on tänagi vahel tunne, nagu hoovaksid paljud sündmused Maja seintest. Näiteks tunnen seda, et mu prae guses raamatukogutoas oli kunagi lastetuba. Seal on vahel kuulda tasast naeru, mis lakkab, kui ma vaid sisenen. (Ma loodan, et mul on edaspidi meeles rääkida vanades seintes säilinud energiast!)

Mitte ainult meest ja ta peret, ma olen samavõrd tunnetanud ka siin hiljem elanuid. Neist on jäänud halb aura, esimesed neist olid, nagu juba öeldud, vägivaldsed ja võõra keelsed sisseasujad, hiljem elas siin veel kaks peret, aga needki pidetud – kuidas peaks ütlema? – elurentnikud. Ja nad olid koos selle Maja, selle paiga hinge järjest madalamale viinud. Ka seda olen ma tundnud sellest peale, kui ma Maja ostsin ja siia asusin. Minu missioon on olnud kõik need aastad seda mainet tõsta. Tahaks loota, et see on mul mõnevõrra korda läinud. Üht ma tunnen küll, Maja on minuga leppinud ja mina temaga harjunud.