Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 4

Ma ei mäleta endast, ükskõik kui kaugele ma eluuttu püüaksin tungida, midagi varasemat kui üks suur valge maja. Kuigi mõnikord justkui vilksataks sellist, mis on olnud enne seda, kuid sääraseid mälusähvatusi pole võimalik püüda, säilitada või nähtavaks muuta. Arvan, et küllap niisuguseid põgusaid vilksatusi jagab meie eel-elu kõigile inimestele. Või saadab šifreeritud kujul me unedesse.

Niisiis, ma mäletan maja, mis ei olnud ega saanudki oma suuruse tõttu olla meie päriskodu, ja kaht inimest, kes olid mu vane-mad. Kuni kõik ükskord kokku varises – ei, mitte see maja, vaid varises kokku teadmine, et nad on need, kelleks ma neid loomulikult ja kahtlustamata olin pidanud. Ehkki maja ise ei kaotanud sellest teadasaamisest midagi – tema jäi mulle ainsana truuks ja on seda tänini.

Mu vanemad, ei, kohe algusest peale on õigem öelda, et kasuvanemad olid Kalju ja Koidula, niisugune kõlav nimeühendus, mida taipasin alles hiljem, nii nagu sedagi, et Valge maja polnudki päriselt meie kodu. Veelgi täpsem oleks olnud öelda, et Kaljul- Koidulal ja seega ka minul polnudki oma kodu, sest nemad kaks olid õpetajad ja rändasid ühest kohast teise ning elasid neis korterites, mis neile kusagil anti. Ja oli vaid juhus, et nad jäid Mellistesse nii kauaks ajaks, tegelikult kogu järgnevaks eluks.

Sellega, et mu kasuvanemad olid õpetajad, liitus veel üks asjaolu – mul seisis ükskord ees nende õpilaseks saada. Mis on üks keeruline suhe, ja seda teavad üksnes need, kes on ise õpetajate lapsed olnud. Sest kogu aeg seirab sind kaasõpilaste arvamus, et su vanemad eelistavad sind teistele. Aga teisiti võttes, isegi koolilapsena olin ma kakskümmend neli tundi nende mõlema voli all, samal ajal kui kõik mu koolikaaslased võisid pärast tundide lõppu nautida kooliteed ja koolikarist vabakssaamist. Jah, see oli suur puudus, et mul polnud oma kooliteed. Või kuidas polnud – alumise korruse klassist hoone teise otsa kolmandale korrusele!

Muidugi kannatasin sellest peale, kui Koidula hakkas mulle inglise keelt õpetama, ja et mu isa oli direktor, keda kõik koolis kartsid, siis pidin minagi teda kartma. Ehkki Kalju pole kunagi olnud karm ja kinnine; ta on pigem pehme, mõjutatav natuur. Aga ega koolilapsed seda teadnud.

Tahan kokkuvõttes öelda, et ei Koidula ega ka Kalju olnud minuga ranged. Pealegi andsin neile väga harva põhjust minuga riielda. Nad olid lihtsalt kogu aeg need, kes nad olid, kes nad pidid olema…

Kuid koolini oli veel esialgu aega.

Ehkki… aeg-ajalt näib mulle, et mingit Valget maja, nagu mina seda kutsusin ja praegugi nõnda nimetan, pole füüsiliseltki enam ammu olemas, et seda pole kunagi olnud, et kõik see kauge on üksnes vaid mu kujutlus sellest, millises majas ma lapsepõlves võinuks elada ja koolis käia. Aga las sel olla, nagu ta on – ma võin ju tuua sadu pisiasju, mis seda tõesti tõestavad, ja ma võin olla mõndagi unustanud või teisiti mäletada, kuid mitte peamist – selle suure hoone erilist heledust, millel on olnud omaette tähendus. Jah, just see maja suutis esimesena kõigist reaalse maailma asjadest erutada mu kujutlust, sundis mind mõttes looma pilte ajast, mille jaoks oli mul nii napilt tõendusmaterjali…

Niisiis, me elasime kõik need aastad Melliste mõisa endises häärberis, selle kolmandal korrusel, kolmes otsatoas. Õnnelik juhus ühe tüdruku jaoks, ütleksin mina. Või kui meenutada ühe mu lapsepõlveaastate raamatu pealkirja, siis – väike tüdruk suures lossis. Ehk liigagi suur minusuguse lapse jaoks. Terve maailm, mida ma aeglaselt avastasin. Mis veelgi tähtsam, selles hoones sain ma ka kogu oma koolihariduse. Algusest lõpuni. Või palju niisuguseid allesjäänud häärbereid Eestimaal ikka oli – ja mitte kõigis ei asunud kool. Kokku vast mõniteist. Paljud säärased ilusad hooned lõhuti esimese vihaga lihtsalt maha (aga hooned polnud ju süüdi, pealegi olid need eestlaste ehitatud).

Kui kutsun seda maja siiamaani Valgeks majaks, siis ei tähenda see vähimatki paralleeli päris Valge Majaga Washingtonis, mida olen samuti juhtumisi oma elus külastanud ja mis polnudki mu imestuseks kuigivõrd suurem minu lapsepõlvekodust.

Juba üksi häärberi kahhelkivist ahjud olid midagi suursugust. Ja laed, täis ornamente. Ning friisid kunagises mõisasaalis, minuaegses koolisaalis, mis kujutasid putosid ning muid kreeka mütoloogia armsaid olendeid ja millele me pidulike aktuste ajal rohkem tähelepanu pöörasime kui õpetajate sõnavõttudele ja oma kaaslaste esinemisele. Seal üleval peitus üks saladusi, üks impulsse, miks antiikkunst mind alati on huvitanud. Aga kuna meile neist asjadest midagi ei räägitud (ei sobinud rääkida), siis oli ainus võimalus lasta oma kujutlusel see lünk täita. Vähem tähelepanuväärsed polnud ka lõvipealiste vasklinkidega uksed, mis vanaaegselt kääksusid. Ja sinna juurde mu kartus, et lõvi mind kohe käest hammustab. (Aga see tunne oli siiski enne kooliminekut, kui ma juhtusin üksi suure maja peal ringi käima ja Koidula mind otsima tuli, leides mu kusagilt nurgast suuril silmil midagi seni avastamatut silmitsemas.)

Kummatigi näib mulle, et suur osa mu mälestusi pärineks justkui ühest teisest, palju varasemast lapsepõlvest. Teisisõnu, need juba on kellegi poolt kirja pandud. Jah, pole võimatu, et ma olen sellest raamatust, mida te juba aimate, mõned pildid kogemata üle kandnud. Seda juhtub ikka. Ja seejuures pole peaaegu mingit vahet – ma mõtlen emotsionaalset, aga ka sisulist –, et väike Illimar oli poiss, mina aga tüdruk. Tõesti, ka temal oli häärber ja tumedad pargipuud ja sulalumelõhn ja vareste kraaksumine aiateibais. Ja minul seisis jäme lumememm samasuguste pargipuudeall, pikk punane porgand ninaks ja ahjusöed silmadeks. Ühel teisel pildil seisan minagi keset talve ja mulle avaneb kaugele-kaugele ulatuv igav väli, madal vesitaevas nagu hall tekk selle kohal, rõhtsad karjaaiaroikad, mis jagavad pildi nagu kaheks, ning varesed istuvad sellel aial, tõusevad siis lendu ja madala taeva all kõlab nende igav ja samas ka hirmutav „kar-r-r!”.

Mulle näib, et kõige tugevamad kõigist mälestustest lapsepõlves on lõhnamälestused – häärberikeldri mahke, magusavõitu lõhn, milles on koos kartulite, porgandite, seenepurkide, vanade, pütti unustatud soolakurkide, aga ka mulla ning puusalvede hõng. Ning teinegi lõhn, aga hoopis kõrgemalt – õunte lõhn häärberipööningul. Ja kolmaski, kuid kolmel vahepealsel korrusel – vanade mööblitükkide, värnitsa ning laki lõhn tühjas klassiruumis, kus on alles vaid kunagiste koolitundide kaja, kui ma keset suve sinna jälle ära eksisin.

Häärberi lõunaküljes asus tönts, madala torni moodi ehitis; see oli kuuekandiline ja sel olid igas suunas vaatavad aknad. See polnud eriti suur, lihtsalt üks omapärane ruum, mida mu hilisem kujutlus on sidunud mõistega „vaikusetorn”. Võib-olla et seal asus kord paruni enda kabinet, juhul kui ta ikka armastas üksiolekut ja romantilist õhkkonda, sest tornitoa aknad olid värviklaasist – sinisest, rohelisest, punasest, kollasest, pruunist, mõned ruudud ka läbipaistmatud, piimvalgest klaasist. Siiski, mõned ruudud sellest mosaiigist olid minu ajaks juba kadunud ja asendatud tavaliste klaasidega, mis vähendas toa mõjukust. (Muide, see raamatuist pungil tornituba oli mõtteliseks eelkäijaks ühele mu hilisemale elukohale.)

Tornitoas asus kooliraamatukogu. Mitte just suur oma raamatute arvu poolest, kuid piisav kooli ja esmajoones minu jaoks. Raamatud asusid lehvikjalt paigutatud riiulitel – teisiti ei saanukski neid paigutada – ja nõnda ei olnud seal hämaraid nurki, nagu hilisemates, palju suuremates raamatukogudes, kus mul on olnud juhust viibida. Värviline valgus langes ühtmoodi kõigile riiulitele ja sul oli kerge ükskõik millist raamatut kätte saada. Mind muidugi lubas Koidula sinna riiulite vahele kõndima, aga kõigile lastele see vabadus ei laienenud. Just nende akende tõttu oli see ruum mu lemmikpaik, mida ma ka vastavalt kutsusin – Minu Värviline Maailm.

Kuid sellele lisaks, mingil kombel isegi vastukaaluks oli tohutu suur häärberipööning. Sel ajal kui teised lapsed koolist koju läksid, tee peal koerust tehes ja võib-olla mind taga rääkides, tõusin mina vargsi tagumist, kitsast ja alati nii reetlikult krigisevat treppi mööda sinna pööningule. See polnudki nii hõlpus, sest umbne koridori lõpp ja ka trepp olid harilikult täis koolikoli – katkisi koolipinke, ämbreid, vanu põrandaharju ja muud säärast. Nii ei olnud mul madala pööninguukseni kerge pääseda. Aga mul oli võti (just nõnda nagu ühel mu esimestest kirjanduslikest kangelastest), mille olin leidnud pärast pikka otsimist; tegelikult oli tegu terve võtmekimbuga, kust õige võtme leidsin üles alles peale pikka passitamist roostes lukuauku.

Minu koht asus pööningu lõpus. Lihtsalt koht, mida ei tohtinud keegi teada. (Sest öelge mulle – milline lapsepõlv saaks läbi ilma sellise kohata, ilma saladuseta, ilma tabuta!) Seal oli mingi igivana, kunagise kullatisekorra kaotanud nikerdustega tugitool, mille polstri seest turritas välja tooli sisikond ja ka üks terav vedru. Seal ma harilikult istusin. Pööningualuses oli hämar, kogu aeg hämar, ainult üks kauge, väga kauge kaarjas aken jätkutas sinna oma valgust. Justkui teisest maailmast.

Seal ilmuski mulle esimest korda mu Kidisev Kuul. See sündis mingis meelehärmiseisundis või mingi erutuse järel, enam ei mäletagi. Kuid järsku rippus see kuul lihtsalt mu ees pööninguõhus. Kui lohutus. Või kingitus, mida ei saanud kätte võtta, üksnes vaadata. See oli suurem kui pall, suurem isegi kui gloobus me klassis, samal ajal õrn ja iga hetk kaugenev, kui ma vaid suuremat uudishimu üles oleksin näidanud, ning, nagu ma juba ütlesin – kidisev. See tähendab, et ta väreles ja võbeles ja tekitas seejuures säärast häält, nagu oleksid sajad väikesed klaaslitrid üksteise vastu puutunud sellesse pööningualusesse mingil kombel pääsenud tuule hinguses. (See on mu praegune, täiskasvanulik kirjeldus. Kuidas ma seda tol ajal kogesin, seda on küllalt raske taastada. Igatahes ma ei tundnud mingitki hirmu. Mitte kordagi. Ka mitte uudishimu, üksnes imestust.)

Kera peatus minust harilikult vaid käeulatuse kaugusel, aga ma teadsin, et ei tohi kätt sirutada ning seda puutuda. Ja kui ma ta sädelevat pinda uurima hakkasin, siis avastasin, et need polnud mitte metall-litrid, vaid väikesed siledad läikivad tahvlikesed. Ja nad kiirgasid erinevat valgust. Ja ükskord, ainult ühel korral moodustusid sinna tahvlikestele tähed – algul A, siis G, siis kõik järgmised, nii et neist tähtedest said sõnad, ei, nimed, võõrapärased nimed: AGATHE, ADA, ANNA, ADELE. Neli nime – ja ei midagi rohkemat. Pärastpoole hakkasin nägema ka pilte. Minu arvates nende nelja nägusid. Oh, nad olid ilusad, imeilusad, ilusamad kui mina, kuid muidu minuga peaaegu üheealised. Nagu mu õed, keda mul kunagi polnud olnud. Aga mulle oli siis juba teada, et nad pidid olema viimase Melliste mõisa paruni Wulffitütred.

Siis see vidin lakkas ja tähed kustusid ning neid saatnud pildid hajusid ning kumagi hajus ja kera enam polnudki. Ja siis oli selle asemel äkki pimedus, milles mu silmad ei seletanud tükk aega midagi, nii et pidin pigistama leentooli käepidet, et ennast jälle ära tunda ning oma nime mäletada – Eike, mina! See mitteteadmise aeg kestis lühikese hetke, ja selle järel ründas mind peavalu. Ja see peavalu oli saatjaks iga kord, kui toimus mu kohtumine Kidiseva Kuuliga. Sellest hoolimata peibutas võimalus kuuli näha mind alati tugevamini, ja ma ei mõelnud kordagi sellele, mis järgneb pärast.

Kas see oli nägemus ehk hallutsinatsioon või minu ülitundliku meelekujutluse tulemus või midagi kolmandat, seda on mul praegu raske öelda. Kuid kõige kindlam näib olevat väide, et ma lihtsalt hakkasin seal pööningul ühel päeval nägema seda, mida ma v ä g a tahtsin näha. Või peaks uskuma, et just nõndaviisi andis loodus ja just minule välja ühe oma saladustest? Või andis nõnda märku minus hiljem avalduma hakanud sensitiivsus? Ei tea. Aga selles võis peituda ka hoopis varajane hoiatus, et ma ei tungiks mingisse keelatud maailma ja ei koormaks end liigse teadmisega. Ent mõnikord on meeldinud mulle arvata, et Kidiseva Kuuli kaudu saatis üks teine, meist mõõtmatum maailm hoopis teate, et ma ei piirduks oma edasises elus, oma loomingus vaid nähtava ja kuuldavaga, vaid püriksin millegi enama poole. Või lihtsamalt öeldes võis olla tegu ennustusega, et peale tõelise elu on olemas ka kirjanduse imeline teine reaalsus.

Igal juhul kujutasid tornituba ja häärberipööning kaht olulist kohta terves mu lapsepõlves. Ja nad olid igas mõttes vastandid, vastaspoolused juba oma asukoha järgi.

Ükskord palju hiljem, kui mul oli juhust lugeda prantsuse filosoofi Gaston Bachelard’i maja-filosoofiat, asus kõik vägagi oma kohale. Selgus, et nii pööning kui ka häärberialune võlvitud kelder kuulusid maja kui sellise oluliste ruumide hulka. Ja kui veel uskuda Jungi, kelle ma samuti mingil ajal avastasin, siis oli tegu lausa alateadvuse sümbolitega.

Huvitavat polnud mitte ainult selles suures majas. Hea tahtmise juures võis seda kogeda ka häärberi seintest väljaspool. Sealt, Melliste mõisa pargist pärinesid mu järgnevad maailmaavastused ja samas ka imestus selle maailma kummalisuse üle, mis on kestnud siiamaani. Ah, kui ma võiksin imekombel taastada mõne päeva vanas mõisapargis, kui ma võiksin kõrvalt vaadata, milline ma tollal välja nägin! Ma tean, mind aitaksid näiteks mõned selle aegsed fotod. Kuid mul on alles kõigest paar klassipilti, kus kõigil ees pingutatud, võltsid näod. Ja seda on vähe. Nii et ma pean lootma vaid oma mälule…

Sel täis kasvanud pargil polnudki õiget peremeest. Kool pidanuks see ju olema, aga me suutsime nii vähe. Kevaditi käisime vahel oksi kogumas ja lehti riisumas, rämpsu ja kulu põletamas.

Aga kõigepealt oli park mu mängumaa, minu ja mõnede pargilähedaste laste oma. Neid lapsi oli kuus või seitse ja me moodustasime mingi koosluse või pundi. Tuleks kohe öelda, et mina olin ainuke tüdruk selles sõpruskonnas. Arvan, et mu poolvend Urmas ega ta kaaslased polnud minu seltskonnast eriti vaimustatud, kuid nad pidid mind siiski taluma. Mind, plikakest. Mõnda nende mängu või ettevõtmisse mind siiski ei võetud. Siis muutusin salakuulajaks. Kuid pargi tagumistesse soppidesse me harilikult ei jõudnudki. Selleks olime liiga kärsitud.

Päris väikestena me suplesime koos. Me suplesime muidugi kellegi teadmata. Sest see polnud tavaline järv, vaid allikajärv, kus vesi mitmes kohas nagu liiva seest välja kees – ja allikad olid teadagi ohtlikud. Lastena, alasti olime kõik ühesugused. Või siiski ei olnud. Poistele meeldis mind suplema kutsuda uudishimust. Neile meeldis mind sõrmedega kompida. Nad kutsusid mind Pajulehekeseks. Siis ma ei saanud sellest ütlusest aru. Poistel endil olid selle koha peal hoopis tilud, need liimika moodi pisikesed ripendised. Aga ma ei osanud seda pidada mingiks erinevuseks. Nad olid lihtsalt poisid, ja juba selle sõna tõttu teistsugused. Teistsugused mitte nende ripendiste tõttu, vaid kuidagi teisiti. Näiteks, et olid minust tugevamad. Häbi oli tollal meist kõigist veel kaugel. Mõtlen, meiegi olime tõelised paradiisielanikud. Nagu väikesed Aadamad ja üks Eeva.

Need sinisest põhjamudast üles keevad allikad ei rahunenud enne, kui sügav talv kogu järvekese jääga kaanetas.

„Eike, sa ei tohi…” oli üks põhilisi Koidula keeldusid, ja eriti käis see järve kohta. Need Koidula kõigelaadilised keelud saatsid mind pidevalt. Või mida me lapsed, eriti tüdrukud, oleksime väärt ilma niisuguste emade keeldudeta! (Nende kaugem ja üldisem tähendus selgub ju alles tagantjärele!) Ent lapsed on selles eas endi arust kõiketeadvad olevused, kes ei tea… tegelikult midagi! Ja nad tegutsevad lõpuks ikkagi nii, nagu nemad ise paremaks arvavad. Sest nende maailm on nii noor ja kogemusteta. Kuid kas pole just selles üks elu edasivedavaid mootoreid, et me juba oma varasest lapseeast peale ei kuula tegelikult oma vanemate soovitusikeeldusid- käskusid!? Jah, me elame algusest peale esmakordselt, nagu on öelnud üks luuletaja. Ei mäleta vaid, kes.

Suvel käisime vahel vana ruhega järvel sõitmas, ja poisid hakkasid keset järve ruhet kõigutama. Neil oli vaja, et ma kiljuksin.Ma ju kartsin uppuda. Üle kõige maailmas kartsin ma uppuda. Sellest ajast on mul kartus igasuguse vee ees – mida suurem vesi, seda suurem kartus. Mäletan, kuidas ma Ameerikasse lennates vaatlesin õudusega minu alla kümne kilomeetri sügavusele jäävat Atlandi ookeani ja mõtlesin, et sealt veepinnalt edasi on ka veel neli kuni viis kilomeetrit teistsugust sügavust…

Talv järvel oli helevalge ja täis külma tõsidust. Seal võis kohata igasugust jääd. Oli krobelist, mis oli turvaline, kuid leidus ka mõrtsuk musta ja nii läbipaistvat, et kartsid nendele kohtadele isegi ligineda. Seda võis teha muidugi kõhuli lastes ja hülge kombel edasi vingerdades. Teispool, üsna vastaskalda ligidal oli järvepõhjas ümmargune auk. Nagu oleks väike meteoriit järve kukkunud. Tegelikult ja rahva jutu järgi suurtükikuul. Sel kohal oli järve põhjatus eriti selgesti tunda. Roomasid ligemale ja silmasid, kuidas seal all kõik välja näeb. Veetaimed ja muda. Ja ka kalad, kes olid tardunud, jäässe külmunud. Kuid sealt alt uhkas vastu üks teine, veelgi pelutavam mustendus. Nagu mingi sissepääs teise dimensiooni…

Kooliraamatukogu kooliraamatukoguks, kuid mu lapsepõlve kõige tähtsamad raamatud pärinesid Koidula raamaturiiulilt, kust ma neid salaja… laenutasin. (Mul oli selleks isegi oma laenutusvihik, kus ma tegin Koidula allkirja järele. Ja veidramast veidram, see vihik on mul siiani alles, nõnda et võin kõiki neid raamatuid üle mõelda.)

Mõnede selle riiuli raamatute kohal ripuks kui tänaseni keelusilt – neid raamatuid ei tohi puutuda, veel vähem tohib neid kuhugi välja viia, kellegagi koos vaadata! Ma mõtlen „Dekameroni” ja van de Veldet. Kuid taoline keeld käis ka muude raamatute kohta ja kõlas – neid raamatuid ei anta mingil tingimusel teistele inimestele laenuks. Sest head raamatut ei too keegi enam tagasi! (Mil-line kena printsiip see Koidulal oli! Kuidas küll olen tahtnud oma raamatute puhul sedasama rakendada, kuid pole päriselt suutnud – ikka jagan neid välja – ja saan aeg-ajalt karistatud. Nii on suur hulk mu parimaid raamatuid kusagil ilma mööda laiali, nuttes mind taga!)

Kuid kaks raamatut sealt Koidula riiulilt muutusid mulle õige tähenduslikeks.

Üks neist oli eestiaegne piiblilugude kogumik ja teine John Miltoni ingliskeelne „Kaotatud paradiis. Tagasisaadud paradiis” ühes köites. Ja imelikul kokkulangeval kombel sisaldasid need ühe ja sama kuulsa kunstniku pilte. Võimalik, et just Gustave Doré illustratsioonidel oligi etendada põhiline roll. Raamatud võisid olla Koidulale kellegi poolt pärandatud (ma pole talt seda kunagi küsinud), kuid Miltoni võis ta ka ise Tartust antikvariaadist osta, kui ta viiekümnendatel ülikoolis õppis. Samast Riiamäe antikvariaadist, kus minagi Tartu-aegadel harjusin käima ja oma stipendiumikest pudendama.

Mõistsin küll, ja seda taas hiljem, et nii raske raamat nagu Miltoni poeemide oma ja pealegi inglise keeles (ega ma seda raamatut püüdnudki lugeda!) sattus mu ette liiga vara. Kuid kas siis on meie teha, missugused asjad, millised raamatud meie kätte esmakordselt satuvad. Rääkimata elusituatsioonidest, mida meil tuleb kogeda tihti vales järjekorras. Aga just selle läbi teebki elu end meie jaoks huvitavaks, et ta on vahel üllatavalt aloogiline. Et mõned asjad saabuvad meile liiga vara, mõned jälle oma loomulikust ajast tunduvalt hiljem…

Kuid just „Paradise Lost” kadus me perest jäljetult, nagu oleks see kuhugi tagasi kutsutud. Pärast seda, kui ta põhiline ülesanne oli täidetud. Üleüldse, mind on terve elu vaevanud mõnede teistegi lapsepõlveaegade raamatute salapärased kadumised. Kus, kelle küll raamaturiiulil seisab minule viiendas klassis kingitud „Hirvekütt”, kus on Koidula poolt mulle üheteistkümnendaks sünni päevaks kingitud A. Vinogradovi „Paganini”?

Nii, endalegi teadmata sain varakult sissepääsu Vana testamendi lugudesse, mida mulle üheski koolis pole hiljem õpetatud. Ja need lood meeldivad mulle siiani. Kuidas ma muidu oleksin sattunud „Torni”-ideele, kui ma poleks tollal lugenud Babülonist ja Nimrodist.

Kuid kõige enam köitis mind tookord lapsena paradiis, see kaunis aed tulvil huvitavaid loomi ja linde. Hiljem lisandusid sinna muidugi ka kaks alasti inimest – Aadam ja Eeva. Oh oleks mulle tookord kätte sattunud Hieronymus Bosch, mul oleksid judinad üle keha käinud, need stseenid oleksid mind jälitanud ka öistes unenägudes, mul oleks paradiisist tekkinud hoopis teine pilt!

Ja et mul polnud muud paika võtta mulle tuntud ümbrusest, siis paigutas mu kujutlus, nii nagu ta otsis iga teisegi raamatu tegevuskohaks mõne mulle tuntud paiga, kõik need loomad ja linnud ja kaks alasti inimest… Melliste mõisa parki, sinna tagumisse soppi, mis oli parajalt metsikuks lastud ja kus ma olin vaid korra käinud. Seal oli neil hea, segamatu olla. Seal just, Eestimaa suve paksus kesksuvises rohus magasid rahulikult koos lõvi ja antiloop, hüään ja metskits, sõid rahulikult puulehti kaelkirjakud ning elevandid, lobistasid järve kaldamudas ninasarvikud ja jõehobud, kõndisid ringi uhked flamingod ja lendlesid pisikesed koolibrid ning mitmevärvilised liblikad. Või nagu võis lugeda teisest, piiblilooraamatust – seal oli lõukoer rahuliselt koos rohtu sööva hirvega ja ükski loom ei puutunud teist, mis oli minu jaoks äärmiselt tähtis.

Öösiti, eriti soojadel augustiöödel, muutus kogu see aed salapärasemaks, kõiksugu häältest täidetuks, pargitihnik omandas džungliliku ilme. Siis toimusid seal veelgi imeväärsemad sündmused. Välja ilmusid okaapid, keda olin tundma õppinud Wiiralti piltidelt, öös möirgas hääletult must panter, oma salapärasele käigule suundus ükssarvik – ja vahel juhtus ta vaatama meie elamisse, ehkki elasime kõrgel ja see ei saanud kuidagi võimalik olla…

Ükskord hiljem, Riia loomaaias purunes kõik see mu kujutlus, kui ma nägin neid loomi tegelikul kujul. Aga muidugi mitte kõiki oma eedeni-asukaid.

Ent eedeniks sobis mu park ainult suvel; mustjate puutüvedega või vihmatilkes, nagu ta nägi välja sügisel ja varatalvel ning ka kevaditi, sellisena kuulus ta mingisse teise reaalsusse.

Ja talv ei sobinud ühegi kujutluse juurde.

Kuid veel rohkem kui paradiisiaed oma harmoonia ja rahuga köitis mind Jumala ja Saatana teema. Nad mõlemad olid Gustave Doré piltidel.

Eriti hirmutasid mind pildid Saatana väljaajamisest paradiisist. Too suur Jumal ei olnud mulle sugugi sümpaatne, ta oli täis viha ja andestamatust. Mul oli nii kahju Saatanast, sellest kummalisest olendist, kel olid tohutud nahkhiiretiivad ja kes oligi ju olnud kord ingel, nagu ma lugeda võisin. Selle viimase teadasaamine oli mulle vapustav, sest ingleid pidasin headuse võrdkujudeks. Ma pelgasin ja tundsin Saatanale kaasa. Ja see, et headus oli niivõrd lähedal kurjusele, ei andnud ennast mulle kaua aega seletada. Kuni ma ükskord hakkasin kokku puutuma tõsiste kirjandusteostega ja veendusin, et elus ongi ühest teiseni vaid paar sammu. Selle hulka kuulus ka armastuse üleminek vihkamiseks.

Muidugi oli mul kahju veel kellestki. Jah, Jeesusest. Ma lausa tundsin ta okaskrooni-valu. Häbi tunnistada, kuid Jeesust pidasin ta pikkade juuste tõttu esialgu naiseks. Ja ma pole teda siiani suutnud võtta kui tõelist meest. (Olen hiljem lugenud, et mina pole ainuke, kel on olnud selline kujutlus. Teda ongi peetud vahepealseks. Aga on ka kirjandusteoseid, nagu me teame, kus ta on abielus Maarja Magdaleenaga ja sellest ühendusest sünnib lapsi.)

Seal tagapargis, järvele avatult, olid ka mõisnikeaegsed lehtlavaremed, õigemini vaid ümmargune platvorm ja poolikud, justkui äramurtud kivipostid. Kujutlesin, et seal käidi suviti istumas, teed joomas, et seal mängis vahel väike orkester. Minu ajaks olid nii ümbrus kui ka platvorm ise kaotanud igasuguse võlu. Ma vahel seisatasin seal, aga ei tõusnud kunagi sinna platvormile.

Palju rõõmsamaid mõtteid äratas lehtlavaremete ligidal, lokkavate jasmiinipõõsaste vahel konutav üksik naisekuju. Just nimelt konutav. Aga et hall, selles oli süüdi aeg – vihm, lumi, tuul, inimeste hoolimatus. See oli imelik naisekuju, sest kujul polnud käsi. Käed olid ära murtud, nagu kõik rääkisid. Mis mind tollal väga häiris. (Alles hiljem sain teada, et neid käsi võib-olla pole kunagi olnudki, et see polnud Melliste inimeste vandalism. Muuseas, just säärast rotundi, ainult tunduvalt suuremat ja tõeliselt antiikset, kohtasin ma ükskord Kreekas Delfi järsul mäeküljel.) Pea kergelt kallutatud, vaatas see silmitu naisekuju mind ja ta huultelt näis pudenevat mingeid abipalveid. Kuni ma ei pidanud kord vastu, läksin ta juurde, tõusin madalale alusele, võtsin ta luitunud kaela ümbert kinni ja panin kõrva vastu ta kokkupigistatud kivihuuli. Ma pidin tükk aega kuulatama, enne kui ta soovi kuulsin:

„Värvi mind valgeks, lumivalgeks… Nagu ma kord olin…”

Ei mäleta enam, kust ma hankisin nii palju kriidipulbrit. Võibolla raiskasin Kalju teadmata ära kogu kooli kriiditagavara. Igatahes oli mul lõpuks käes mannergutäis valget piima ja koolimaja konkust hangitud maalripintsel. Ent veel enne kui asusin kuju kallale, otsustasin ma teda pesta. Ma küürisin teda nagu iseennast – kõiki ta kehaosi, ka rindu ja jalgevahet. Kusjuures mind valdas aeg-ajalt imelik tunne, nagu oleks tegu elusa olevusega. Ehkki see polnud isegi mitte marmor, vaid kõigest kips. Siis alles, kui kuju oli suvepäikeses ära kuivanud, võisin asuda peamise kallale.

„Keegi nutikas on lõpuks selle kuju üle värvinud,” kuulsin ma kord üht juhuslikku inimest rääkimas. Ja ka teise naise vastust, mis mind punastama pani, kuid kokkuvõttes koguni meeldis:

„Jah, ma käisin ka vaatamas. Ja kas tead, kelle moodi see on! Meie direktori tütre Eike moodi. Nii noor ja värske. Peaaegu tema… Kui ta veel väheke kasvab, siis on täpipealt…”

(Hiljem, juba ülikoolis sain teada, kelle kuju – tegelikult ju koopiate koopia – Melliste taga pargis seisab. See on ilmselt Artemis, peale kõigi muude kohustuste veel ka neitsiliku nooruse kaitsja.)

Mäletan ka hilisemaid aegu, kui mu eedeni-kujutlused olid taandumas ja ühtlasi kaotamas oma ähvardavat tähendust… Ma laman, hele kleit seljas, mahalaotatud päevatekil ja mu pea kohal ripuvad vana tamme haralised oksad nagu kaitsvad käsivarred, justkui illustratsioon mõistatusele: üks puu, kaksteist haru, igal harul neli pesa, igas pesas seitse muna… Samas oli see, otsekui valitseks Aeg ise selle pikaealise puu näol mu üle – see puuaasta, mis ta lehtedes, ja kõik eelmised puuaastad peidus ta võimsas tüves, korpas koore all ning nähtavaks saamas vaid siis, kui puu ükskord maha saetakse ja tükeldatakse, et kogu puuaeg saaks jäljetult ära põletatud mõnes ahjus, näiteks meie koolimaja omas… Aga hetkel püsis tammelehtede tumedam vari mu raamatulehtedel ja liikus aeglaselt, väga aeglaselt üle selle. Ma ei mäleta enam seda raamatut ennast, see võis väga vabalt olla midagi Ajaga seotut, näiteks „Jäljed kivil”, sest miks muidu mulle säärased võrdlused pähe tulid, kuid see võis olla ka midagi väga poeetilist. Ma armastasin tollal väga meelsasti lugeda looduselähedasi autoreid. Nendelt leidsin tihti endale sobivat. Lausa otseses mõttes – mõne ilusa looduskirjelduse, mis hiljem rändas üle mu koolikirjandisse. (Tollal ma ju veel ei tundnud sõna „plagiaat”.) Küllap ma sain just neilt autoritelt sõnatu tõdemuse, et looduse meeleolud ja inimeste omad on tihti sarnased.

Ah, lapsepõlv, kui palju äratasid sa vaigistamatuid soove, aga ei andnud sageli vastuseid! Sa ei osanud tookord ennustada, et ma näen kord maailma, kohe mitut väikest maailmaimet – Pisa viltust torni ja Vesuuvi, Niagarat ja ehtsaid Norra fjorde ja koguni kauget ebamaist Ararati mäge. Ning ühe tõelise maailmaime asukohta – Olympiat.

Millalgi ometi – ja see pidigi kord nõnda juhtuma – suutsin väljuda oma eedeni võlu- ja samal ajal keelurõngast. Selle käigu järel Melliste mõisa pargist kaugemale jõudsin imelikule metsasele künkale, kus põrkusin lagunenud telliskivimüürile. Seespool müüri leidsin tohutu, ühelt poolt äralihvitud musta kivi, millel võis eristada kunagiste mõisnike vappi. Sel hetkel teadsin juba, et olen nende surnuaial. Samas puude all märkas silm madalaid künkaid. Seal peal lokkasid nõgesed ja siin-seal kasvas punaste marjadega vänge lõhnaga põõsaid, mille nime sain alles kunagi hiljem teada. Sest neid põõsaid kasvas ka mõisapargis. Mahamurtud või mahakaldunud kivi-ja raudristidel võis eristada aastaarve ja kirju, kõik gooti tähtedega, mille Koidula oli mulle ettenägelikult tavaliste tähtedega üheaegselt selgeks õpetanud. Kõige varasemad aastaarvud neil ristidel algasid 17 või 18-ga. Kuid kui palju ma ka neid kirju ei veerinud, ma ei leidnud sealt nimesid, mis alanuks Ada, Agathe, Adele või Anna nimega. Millest ma järeldasin, et neid polnud siin, et nad olid siiski mujal…

Tulin viimaks vannitoast ära ja kõndisin märja ja alastisena ringi, sest niisugune on mu komme; siis jäin elutoa ja esiku ühinemiskohal suure ovaalse peegli ette seisma, nägin end külgvaates, ehmatasin ja kukkusin end kohe arvustama, mis on samuti mu komme. Ehkki seal peeglis peitunuks hetkel justkui teine naine. Suur ja ümar, võta või jäta – nagu Rubensi-ajast välja astunud. Hmh, Urbino Venuse modelliks ta muidugi enam ei kõlbaks! Aga häbi tunda polnud ka just põhjust. Miks ei võiks üks suurt kasvu naine just nimelt lopsakas olla? Kas mulle oleks mu kasvu juures sobinud kondine olek, nahk rippus ja nägu krimpsus, aga nüüd olin kui Kustodijevi kaupmeheemand, ainult teetass ja samovar puudu! Ah, mulle pole eluaeg sümpatiseerinud kitsad ja kiitsakad naised, eriti veel kui selline saledus saavutatakse iseenda söögiisu piiramisega. Ja üldsegi mitte need, kelle kohta vanarahvas ütleb – nagu lauaga löödud. Kuid ega oma keha vorme vali me ise, needki on ette antud…

Silmitsesin end tähelepanelikumalt. Küllaltki vormis rindu, seejärel kõhtu, seejärel puusi, märkasin mõnda liigset volti, puutusin oma veenuse-kinku ning küsisin mõttes – mitu meest mu elus on üldse sealtkaudu minusse pääsenud? Ah, mitte eriti palju. Aga kas on naisi, kes säärast arvestust peavad. Küllap vist. Mehed küll, olen kuulnud… Minusse, ent kas ka minu ligi? Küsisin nii ja puhkesin valjult naerma nagu kellegi kuuldava küsimuse peale. Ja üritasin mõnda neist kujutleda mind kaisutamas. Sedagi oli ju juhtunud… Jah, aga hellust oli ikkagi vähem olnud kui kihu; sellist, mida võiks armastuse kaisutuseks kutsuda, seda oli veelgi vähem. Aga see ei teinud mulle hetkel üldse meelehärmi. Mõtlesin – sedavõrd vähem olen ennast raisanud. Sest õige armastus on ennekõike enesehävitus, leebemas mõttes lihtsalt enda ärakinkimine. Ilma et oleks kunagi teada, kas sa samapalju või enam-vähem samapalju vastu saaksid. Mehed on selles osas kitsid. Või on just naised suuremad egoistid!? Nad mõlemad mõtlevad ennekõike iseendale, niisugune on kord inimsugu…