Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 6

Õigupoolest tahtnuks ma siinkohal palju parema meelega rääkida oma kaheteistkümnendast kevadest ja suvest, sellest ilusast ajast, kui hing on nii ootel, nagu siseneks varsti su ellu midagi enneolematut, tõotuslikku. Teisipidi on see märkamatu astumine aega, kus järsku ollakse täiskasvanutega võrdne, ehkki nemad seda ei tea, pidades meid edasi lasteks. Aga me pole seda enam küll mitte veel kehalt, oleme me mõistuselt nendega võrdsed. Ainult me ei kiirusta seda välja ütlema ja näitama. Me tarkus ja maailma asjade mõistmine on meis peidus. Ja me mitte ainult näeme ning mõistame, vaid suudame ka endas kõike juhtuvat põhjendada. Kuid ometi on kõiges ses avardumises veel mingi ebalus.

Sel suvel läbivad tüdrukukeha kummalised soojavood – ja kummalised meeleolud vahelduvad temas; selleski kõiges on kui lubadus, et ühest nukkuvas olekus olevusest saab õige varsti liblikas.

Kuid ilusast suvest ei ole pikalt rääkida; selle ilu pole edasiantav, vaid üksnes läbielatav. See on pigem koolikirjandi teema.

Ehkki mul oleks veel üks põhjus, miks tahaksin oma kaheteistkümnendast suvest rääkida – nii saaksin pikendada oma lapsepõlveaega. Kuid kellelgi ei ole veel õnnestunud seda peatada, ja kui palju ma ennast praegu ka ei pingutaks – ma ei mäleta sellest suvest ühtki konkreetset sündmust.

See-eest oli järgmine täis sündmusi, mida ma siiani mäletan. Kui ma mõtlema hakkan, siis pole arv kolmteist minu jaoks kunagi hea olnud. Ja selles suhtes olen oma esivanemate ebausu vääriline, ehkki selle arvu maagia tõi neile alles ristiusk. Enne seda oli kindlasti mingi teine uskumus.

Mu kolmeteistkümnenda eluaasta suvi algas juba varakevadel.

Selle aasta kevad tuli üleüldse, nagu laulusalmiski öeldakse, tõesti kuidagi teisiti. Olin aastavahetusest saati tublisti kasvanud. Suveks, jaanipäevaks olin üsna pikk tüdruk, Koidulast pool pead pikem. Ja mitte ainult see; minuga olid ka muud muutused toimumas – mu rinnad olid kasvama hakanud; nad valutasid aeg-ajalt. Või seda ei saanudki nimetada õieti valuks, vaid vaikseks tuiklemiseks. Ja justkui selle järjena juhtus üks piinlik lugu, mis oleks… nagunii juhtunud. Ainult et see juhtus ebasobival ajal, õpetaja Luule eesti keele tunnis, kirjandi kirjutamise ajal, mis mind alati suurde erutusse viis. Sest ma tahtsin kirjutada väga hästi. Veel enam – ma tahtsin, et mu kirjand oleks klassi parim. Selle nimel tuli eriti pingutada. Lühidalt öeldes – mul algasid kirjandi kirjutamise ajal esimesed pahad päevad. Aga mis olulisem – ma polnud selleks tookord valmis, ma ei teadnud kõigest midagi.

Tundsin äkki vaid, et mind täitis valus raskus; see imelik tunne kasvas, äkki tundsin, et ma olen altpoolt märg. Jõudsin vaevalt käe tõsta, et välja paluda. WCs avastasin, et olen üleni verine; ka kleit oli verega koos. Olin meeleheitel, arvasin, et olen raskelt haigeks jäänud, et ma jooksen verest tühjaks, et nüüd ongi see hetk käes, mida olin kogu aeg kartnud! Ma nutsin ja kasisin ennast, nagu oskasin. Siis äkki avanes WC uks; arvasin algul, et on keegi neist tüdrukutest, kes käisid seal vahel tunni ajal suitsu tõmbamas. Aga ei, oli õpetaja Luule. Ta oli kuidagi taibanud, mis minuga lahti on.

„Rumaluke, ei see ole midagi hullu… Kas siis ema pole sulle rääkinud? Et see jõuab kõigil tüdrukuil kätte…?”

„Kõigil!?” olin ma imestunud. „Ei… ei ole rääkinud…”

„Siis ta pole lihtsalt jõudnud sinuga sellest juttu teha… Või on arvanud, et küllap on veel vara… Aga, näe, sina jõudsid ette… Me oleme sellest tüdrukute seltsis kord käsitöötunnis isegi rääkinud. Ainult et sind polnud siis vist koolis, olid haige…”

Ja õpetaja Luule Iher võttis mul ümbert kinni, vabadus, mida ta endale klassis, isegi mitte käsitöötunnis, kus me ennast vabamalt tundsime, kunagi ei lubanud. Ja ma nutsin tema kaisus ja see oli nii hea ja kuulasin teda ja olin õnnelik, et see polegi haigus, vaid „kõigi tüdrukute saatus, kui nad hakkavad suureks saama”, nagu ta ütles. Ja seejärel nutsin ma uuesti, aga juba kergendusest, et minuga pole midagi hullu lahti. Me tulime koos sealt ära, aga ta jättis mind koridori rahunema ning läks ise tagasi tundi…

Mäletan, et me kohtusime pärast tunde uuesti ja ta seletas mulle üksikasjadeni ära kõik need naiste asjad, minu ümbert jälle kinni hoides, nagu polekski me enam õpetaja ja õpilane, vaid eluaegsed kaaskannatajad saatuses. Ma sain aru, et neid jutte ei saanudki ta teisiti rääkida kui minule hästi lähedal olles, mulle peaaegu kõrva sosistades. Sest see ongi suur saladus, looduse saladus…

Hiljem mõtlesin kergendatult – hea vähemalt, et see ei juhtunud näiteks füüsika tunnis, mida andis meile võimatu pedant, lausa kuivik, õpetaja Eero Saia, keda ennast ja ta ainet meist peaaegu keegi ei sallinud.

Jah, see oli mu esimene saladus sel aastal, ühine saladus õpetaja Luulega. Teine sündmus, ainult et palju hullem, aga selle esimesega seotud, tabas mind mõni kuu hiljem. Kuid sellest ei saanud ma kellelegi rääkida, ka mitte õpetaja Luulele, kuidas ma ennast ka ei pingutanuks. Ja nõnda on see kestnud tänaseni.

Aga vahepeal juhtus veel midagi. Või peaks ütlema, et õpetaja Luule Iheril oli minu elus etendada sootuks suurem roll. Ja mitte üksi minu, vaid kogu meie pere elus. Vaevalt kuu aega pärast minuga koolis juhtunut läks Kalju me juurest ära. Ta läks teise naise juurde – ja see teine oli Luule Iher! Küllap see oli ootamatu vaid minu jaoks, kes ma olin siiski veel noor niisuguseid asju nägema ja mõistma. Ehkki ma olin paaril korral märganud Koidula justkui nutetud silmi. Aga muud oli neil kahel õnnestunud minu eest varjata – mitte ainukestki tüli ega hääle tõstmist teineteise peale! Mingis mõttes olid mu kasuvanemad tõesti diskreetsed ja oma ameti väärilised – meid lapsi, mind ja Urmast, tõelistesse perekonnaasjadesse ei pühendatud. Muide, niisamuti oskasid nad hoida ka üht teist saladust!

Ema (ma siiski nimetan Koidulat mõnikord nõnda) oli Kalju äraminekust peale mõtlik ja endassesulgunud. Ta ei märganud peaaegu midagi, isegi mitte mind, kes ma püüdsin talle mingiks toeks, ka hingeliseks toeks olla. (Aga ma olen eluaeg olnud halb teiste lohutaja, samal ajal kui mind on suudetud vägagi lohutada. Ju mu kallistused ja sõnad talle ei mõjunud!)

Asja kurioosne külg oli muidugi see, et kuna kõik kolm olid õpetajad, siis pidid nad ühes ja samas koolis, ühes ja samas õpetajatetoas (ei, siiski mitte, isal kui direktoril oli omaette kabinet) edasi töötama. Ja kõik teised õpetajad, ka need, keda see ei riivanud, pidid tegema näo, et midagi pole juhtunudki.

Niisiis, Kalju läks Koidulast tunduvalt noorema, ilusa tumedajuukselise eesti keele õpetaja juurde, kelle nimi oli Luule Iher ja kes oli tulnud me kooli alles kooliaasta alguses. (Hiljem sain teada, et Koidula ja Luule vanusevahe oli tervelt kümme aastat, ja et Luule oli tegelikult nõnda noor, et Kalju võis talle olla esimene tõeline mees.) Jah, nagu olnuks mu ema Koidula inglise keel liiga võõras isa jaoks, ja ta vahetas selle õpetaja Luule armsa ja kõlava ja koduse eesti keele vastu – niisugune oli üks mu tollaseid mõtteid, mida ma siiamaani hästi mäletan. Võib-olla oli isa Luule vastu seda tõmmet tundnud juba algusest peale, kui ta teda eelmisel sügisel tööle võttis. Võib-olla Luule nägu ja käitumine ja kõne ja kõik juurdekuuluv olidki selle valiku otsustanud, sest Kaljul oli ilmselt valida mitme soovija vahel.

Võimalik, et mingi aeg oldi armukeste tasemel. Kuid säärast saladust oli meie väikeses maakohas, veel vähem ühes koolis võimatu hoida. Ja nõnda eelistas Kalju selgemat, ehkki endale rängemat varianti…

Kõige piinlikum (või peaks tollases koolipruugis ütlema nõmedam) oli see, et mina olin edasi nende kõigi õpilane. Sellest, et olin kooliõpetajate laps, olin ammu üle saanud ning oskasin end vastavalt üleval pidada, nii nagu mu vanemadki suutsid mind võtta koolis tavalise õpilasena. Ehkki suurt muret neil minuga polnud, sest kasuisa andis mulle direktorina vaid kehalist kasvatust ja Koidula inglise keelt. Kasuema aines olin ma väga tubli, kehalises kasvatuses keskmiste hulgas. Jah, sport pole mind elus kunagi eriliselt köitnud, sest sel oli juba siis juures kohutava enesepiitsutuse lõhn. Minule on üldse meeldinud pisut laisk olla, aga mitte tahtejõudu mängu panna. Nüüdki eelistan pigem oodata õnnelike mõtete ja hea tunde aega kui ennast jõuga kirjutuslaua taha sundida.

Nõnda siis hakkas Kalju elama meist kaks kilomeetrit eemal, teeäärses Kollases majas, nagu mina seda hüüdsin, tookord midagi teadmata selle sõnapaari teisest sümboolsest tähendusest. Sest maja oli tõesti kollast värvi. Aga võib-olla kutsus ümbruskonna rahvas seda maja nõnda juba enne Luule Iheri meile asumist. Võib-olla oli seal enne teda elanud tõeliselt vabade elukommetega naine. Selle kollase majaga oli nagu kõigega kirjanduses – algul on vaid lihtne pealistekst, peidetud tähendus selgub alles ajapikku.

Imelik, et juhtunu ei muutnud minus tegelikult midagi. Kalju oli edasi mu kasuisa ja suutis seda funktsiooni kuidagiviisi täita kuni mu kooliaja lõpuni. Ja Luule Iher jäi edasi minu lemmikõpetajaks. Ta oli tegelikult algusest peale, me kooli tulekust saati minusse eriliselt suhtuma hakanud. Tema see oli, kes ergutas mind kirjutama mitte ainult kirjandeid. Ilmselt tema õpetas mind vahet tegema kirjanduse ja kirjanduse vahel. (Kas me ikka mäletame neid, kes andsid meile esimese tõuke. Ehkki öeldakse, et esimese tõelise õpetaja hääl meis ei kustu mitte kunagi. Ju siis on nõnda ka Luule Iheriga.) Samas oli mul kohutavalt kahju Koidulast. Jah, aga ma käisin salaja, Koidula teadmata neil külas – ja Luule küpsetas alati häid pannkooke, mida Koidula kunagi polnud teinud. Mis võis ju tunduda ühe äraostmisvahendina, ehkki Luule seda kunagi ei aimanud. Võib-olla Luule isegi pingutas pisut üle oma suhtumisega minusse, aga igal juhul polnud see tahtmine iga hinna eest mind kui Kalju tütart enda poolele meelitada. Koidula oli mulle ikkagi ema ja tema oli õpetaja Luule, ning alles teises järje korras kasuisa uus naine. Kuid ma käisin seal nende pool üsna meeleldi. Mingit sisemist sundimist see mult ei nõudnud. Ja Luule suhtus ka edaspidi minusse samasuguse südamlikkusega, nagu ma polekski ta õpilane, vaid lähedane sugulane.

Koidulale ma neist käikudest ette ei kandnud. Kuid ma aiman, et ta taipas seda isegi. Sest ta vaatas mind vahel vaikides sellise näoga, nagu peaksin talle vastama ühele küsimusele. See sai olla umbes selline – ega ma teda milleski ei süüdista? Ei, Koidula! Teie kahe süü jagunes teie vahel mingis vahekorras, mille üle mina pole otsustaja! Oleksin pidanud vastama, kui ta küsinuks seda kuuldavalt.

(Ma mõtlen praegu, neil – Luulel ja Kaljul – võinuks ju oma laps sündida.

Aga nad ei saanud seda last kunagi. Mina olingi see nende ainuke lohutusauhind…)

Mai teisel poolel oli ette nähtud meie, seitsmenda klassi ekskursioon. Ka see kuulub ühe sündmusena eelneva ja järgneva külge.

Mäletan hästi seda hommikut, kui me Lätimaale hakkasime sõitma. Kõik olid nii elevil. Mitmed emad-isad olid meid saatma tulnud. Ka Kalju oli sel varasel hommikul kohal. Aga ta oli rohkem saatmas oma uut naist kui mind. Kuid ta noogutas rõõmsalt ka minule ja tuli korraks isegi mu juurde ning kergitas mu kotti. Tegelikult oligi õpetaja Luule see, kes oli ekskursiooni välja mõelnud. Kui meie klassijuhataja ja kui kirjandusõpetaja.

Siiski, nad mõlemad olid meie, mitmekümne silmapaari valvsate pilkude all üsna hillitsetud. Mäletan, et kasuisa paljas pealagi lausa läikis higist, kui ta üksi sinna kooliesisele seisma jäi.

Tunnistan siinkohal, mu kasuisa Kalju polnud mulle kunagi mingiks mehelikkuse eeskujuks, selliseks, nagu paljud psühhoanalüüsi raamatud püüavad neid asju väita. Ja võib-olla tema välimus ongi selle tõrke allikaks, et mulle pole elus kiilad mehed meeldinud, olgu nad muidu kui tahes mehelikud, andekad või seltskondlikud või koguni seksikad. Võib-olla oli veel suuremaks tõkkeks see, et ta polnud mu pärisisa, vaid üksnes kasuisa. Mida ma tollal ju veel ei teadnud. Ent võib-olla oli too teadmus minus siiski juba mingil kombel olemas!?

Ma ei kavatse siinkohal rääkida sellest ekskursioonist endast, ehkki see pakkus mulle ja küllap ka teistele palju elevat. Ma vist juba mainisin, et Riias käisime loomaaias. (Küllap see on seotud mu eedeni-kujutluse ja loomadega!) Ja Riia kesklinnas imetlesime, pea kuklas, imelikku naisekuju, kes hoidis üleval peopesadel kolme tähte. Ausamba tähendust ei osanud keegi seletada, isegi mitte Luule Iher. Nõnda see jäigi kauaks ajaks üheks hieroglüüfi ks. Me vist käisime ka Metsakalmistul, kellegi haual, aga seal oli mada lam kuju ja mehe nimi oli Jānis Rainis.

Tegelikult koondus kogu selle reisi mõte Siguldale.

Mäletan hästi, kuidas me seal all jõe ääres parkimisplatsil peatusime. Kui hea mahke õhk meid vastu võttis. Mäletan kepimüüjat, kes pakkus oma kuldpruune sigulda keppe. Ja siis me läksime juba orujärsaku suunas. Kuni koobas avas me ees oma vana suu. Ning üks legend, mis peitis end seal koopasügavuses, väljus sealt koos veenirega, mis täitis koopasuusse kogunevat lompi, mis aeg-ajalt üle ajas. See oli salapärase päritoluga vesi – Mägi jagas seda. Või nuttis ta seal tagaseinas? Ja kui me tõusime järsust per-vest üles, laskus keegi õhkkerge sealt alla, möödus meist nähtamatult, nii et tundsime vaid ta rüü puudutust. Siis olime üleval kindluseõuel harali pärna all, sest pärn on nii hoidlik puu, ja õpetaja hakkas meile rääkima lugu armastusest ja surmast. Mõlemad mõisted olid meile veel kauged. See oli lugu Turaida Roosist, Mai Roosist.

Nüüd, aastakümneid hiljem püüan seda lugu taastada. Justnimelt sellisena, nagu õpetaja Luule seda rääkis. Ühtlasi panen proovile oma lapsepõlvemälu. Võimalik, et me mälu kirjutab märkamatult säärastele lugudele kogu aeg midagi juurde. Aga mis siis sellest…

Imelik küll, et mu esimene eredam kirjanduslik elamus ei pärine üldsegi mitte raamatust, vaid elust endast. Ja et see esitati jutustuse vormis.

Tunnistan, et millalgi hiljem lugesin ma sedasama lugu „„Loomingu” Raamatukogus” ilmunud haleromantiliste mineviku lugude kogumikust. Siis olin juba suur inimene ja kirjanduslikult kogenud ning mõndagi elus läbi elanud. Kuid, imelik tunnistada, see lugu mõjus mulle ikka, ehkki sel polnud enam tüllist katet, toda saladust ja samas ka mingit saatuslikkust või hirmutav-võbelevat tun-net – ma ei oska seda kõike paremini iseloomustada, sõnadest tuleb lihtsalt puudu.

Nõnda on mul raske eristada neid kaht muljet, seda, mis pärineb tollest ekskursioonist, ja seda, mis lisandus hilisema lugemise käigus. Kuid mulle tundub, et ma kuulen aastate tagant nii selgesti õpetaja Luule Iheri innustunud, kõrget tütar lapsehäält…