Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 8

Eedenis, nagu me hästi teame, nagu teadis Milton ja on teadnud veel paljud kirjanikud, ei ole võimalik kuigi kaua viibida. Nõnda pidid ka Aadam ja Eevagi sealt lahkuma. Igaühes meist on oma eeden. Mis tähendab, et lapsepõlve süütu aeg saab ükskord otsa, mõnel varem, mõnel hiljem, kuid mitte kunagi kõigil ühel ajal.

Minu eeden lõppes ootamatult sel 1962. aasta jaaniõhtul, mil-lest mul on raske algusest lõpuni rääkida. Aga ma üritan…

Võib-olla peaksin siiski alustama kaugemalt.

Tol kevadisel poolaastal olime koolis õppinud tantsimist. Ikka õpetaja Luule innustusel, kes oli kõige uue ja huvitava eestvedaja me koolis sellest peale, kui ta meile tuli. Ta hakkas meile koolimaja suures saalis, kus kunagi peeglite ees tantsisid paruni külalised, õpetama lihtsamaid tantse nagu valss ja fokstrott. See oli nõnda põnev – tantsida peeglite vaateväljas ja seda ise peaaegu näha. Muidugi oli õpetaja teinud valiku ka poiste hulgas. Kellegagi koos tantsida oli põnev, selles ligiduses ja teineteisest kinnihoidmises oli kui saladus, mida poleks osanud aimatagi.

Ja justkui kõige selle järjeks ehitati juuni algul Melliste parki tantsuplats, mis oli mõeldud jaaniõhtu tarvis; see jäi võrkpalliplatsi lähedusse, ümberringi metsikuks kasvanud jaapani sirelid ja jasmiini põõsad, kunagise Melliste ilupargi asukad, mis moodustasid jaanipäeva aegu kui lõhnava ringi. Ja tulevasel jaanitule kohal, sealt mõnikümmend sammu häärberi poole õitses ning lõhnas valge ristik, mille saatuseks oli trambitud saada.

Just sinna, kunagisele mõisa peahoone esisele platsile kuhjati paar päeva enne jaaniõhtut mitu koormat palginotte, pinde, lisaks väljajuuritud kände ning ärasõidetud autokumme. Püramiid sai kõrge, tuli pidi tulema vägev.

Terve see päev oli minu jaoks üksainus ootus. Ma ei saanud kusagil asu. Panin juba varakult selga kleidi, mille Koidula oli mulle õmmelnud. See oli meelespealilleline ja liibus mu keha ümber usalduslikult ning hellalt ja ma tundsin ennast suurepäraselt. Kleit andis mulle enesekindlust juurde. Ja esimest korda kandsin rinnahoidjat. Jalas olid mul valged sokid ja madalad pruunid kingad, kaelas taevasinine gaasrätik.

Siis lõpuks hakkas päev looja minema. Ta kiired ulatusid pargitagustelt väljadelt pargipuude vahele, need läbisid puuvahesid kui taevased mõõgad. Aegamööda hakkaski kogunema inimesi. Ma jäin teistest eemal seisma, ei söandanud kohe ühineda meie tüdrukute sosistava pundiga, ehkki nad saatsid mulle kutsuvaid pilke.

Seisin, teades, et varsti nüüd juhtub midagi, et keegi peab mind kindlasti märkama ja tantsima võtma. Aga ma ei mõelnud selle kellegi all oma klassi poisse, kellega olime tantsutunnis kokku pan-dud. Minu tantsulekutsuja pidi olema kusagilt mujalt, kaugelt, nagu oli olnud Mai Roosi kavaler. (Kas ma just nõnda mõtlesin, selles pole ma kindel, aga midagi sellesuunalist igatahes!)

Rahvast tuli üha rohkem. Vahepeal oligi tuli süüdatud; selle soojus ja valgus ulatus isegi tantsuplatsile. Nii oligi mõeldud. Põõsastes, tulest eemal käis mingi sahistav tegevus, kuuldus summutatud hüüdeid ja naiste naeru. Ilmselt joodi seal õlut või midagi kangemat. Hulk autosid seisis suurte tammede all, kohas, kus ma mõnikord üksinda lugemas olin käinud. Ja sealsamas vist müüdi õlut ning suupistet. See, et piduõhtu minu pargi omaetteolemist häirib, oli paratamatu ja ette teada. Kuid nii ilusa sündmuse nimel olin valmis suuremakski ohvriks.

Koidulat, jumal tänatud, polnud näha. See-eest vilksatas mitmel korral Kalju selg ja läikiv otsmik. Kuid ta oli hõivatud mingitest oma sõpradest. Ka Luule Iherit võis üsna tema lähedal märgata, aga tantsijate hulgas ma neid hiljem küll ei näinud.

Külalisi tundus olevat ka kaugemalt, siin-seal vilksatas lausa võõraid nägusid. Aegamööda moodustus inimestest uhiuue tantsuplatsi ümber pidev, mitmekordne ring. Ja külakapell hakkaski mängima. Seisin nüüd teiste taga, häbenesin veidi oma pikkust, sest olin selle kevadega veelgi kasvanud. Mõtlesin – kes mind küll siin märkab, võib-olla peaksin nihkuma esimesse ritta.

Siis, ootamatult oli mu ees keegi poiss. Nägin kõigepealt ta sandalette, siis alles ta tumedaid pükse ja valget, lahtise kaelusega särki. Ja siis kitsast, erutunud nägu, millele lõkketuli oma punakaid varje heitis. Ja peaaegu kohe tundsin ta higiseid peopesi enda omas ning ebalevat kätt oma seljal.

Me tammusime kuidagi selle loo maha. Alles pärast seda taipasin, et minu partneril oli olnud rohkem südikust kui tantsuoskust.

„Ma tean teid,” ütles ta kohe tantsu algul. „Te olete õpetajate tütar.”

Mina teda ei tundnud. Noogutasin talle vaid vastuseks, vist ikka ütlesin oma nime. Tema nime ei mäleta, arvan, et ta ei käinudki meie koolis. Aga ma olin talle ääretult tänulik, sest mu soov korra tantsupõrandale saada oli nüüd täitunud…

Siis äkki, üle tema kõhnukese õla nägin ma esimest korda neid noormehi – ja mingi põnevusejutt jooksis läbi minu. Sest nad olid nii poosekad, kõik kolm mootorratturi nahksetes tagides. Naersid ja olid kuidagi ülbitsevad. Nagu ikka suured poisid. Aga kuidagi teistmoodi, iseendas väga veendunud.

Tükk aega seisid nad teises platsiservas, vaatlesid tantsijaid ja tegid valjult, naeru saatel märkusi ühe või teise tantsija aadressil. Siis liikusid minu poole, möödusid minust, mind peaaegu riivates.Sel hetkel tundsin neist levivat tugevat alkoholilõhna. Äkki vaatas üks neist minu poole, seisatas hetke ja kui edasi läks, lausus, nii et ma seda kuulsin: „See!”

Toosama noormees tuligi mind kohe järgmise loo alguses tantsima võtma. Midagi oli sellest hetkest peale viga, kui ta mulle hooletult kummardas. Sain sest kohe aru, aga mind polnud keegi õpetanud tantsust keelduma. Ta käehaare oli kuidagi liiga tugev, ta oli üleni kuidagi pingul. Ja ehkki ta tantsis hästi, nagu ma nüüd, hiljemgi veel mäletan, olin ma ta käte vahel nagu nukk, kellega võib kõike ette võtta. Ja see tema pilk!

Ta oli minust, kes ma pidasin ennast nüüdsest pikaks tüdrukuks, veel peajagu pikem. Tantsu ajal me rääkisime vähe – tal oli vaja vaid teada, kas olen siinne või kohalesõitnud. Ja veel oli mul selline tunne, et… tantsimine teda üldse ei huvitanud. Igatahes polnud selles võõra poisi tõsidust ja kohmakust, vaid seesama võõrus, mis esimesest hetkest peale.

Ja mul on meeles kogu me jutuajamine, kui ta viis mu oma kahe kaaslase juurde ja tutvustas nendele kui siinset „mõisapreilit, kes on…” Lõppu ma ei kuulnud. Aga nad naersid jälle kõik koos.

Äkki sugenes kusagilt pudel punast nalivkat. Algul rüüpasid nad seda ise. Pärast pakuti ka mulle. Lihtsameelne, kõigeusalduslik, nagu ma tollal olin ja olen ehk veel praegugi, võtsin ma pudeli vastu. (Ma arvan, et mitte selle pudeli!) Ehkki keegi nagu keelas pudelit suule tõstmast. Nagu mitmeid kordi ses pargis, seal Valges majas, mis helendas eemal – Eike, sa ei tohi! –, tundsin ma, et tohin ja isegi pean sellest keelust üle astuma. Ma tõstsin pudeli suule, esimest korda elus nõndamoodi. Ma ju pidin näitama, et olen nendega võrdne! Just tol hetkel kergitas kellegi neist käsi pudelipõhja – ja ma tegin veel tahtmatult paar liigset lonksu ning kukkusin kohe läkastama. Ja nad naersid jälle, aga kuidagi teistmoodi, mingi hasardiga hääles…

Mul hakkas kiiresti paha. Vaatasin ahastades ringi, pidin nende võõraste noormeeste juurest eemale saama! Omade juurde. Aga ma ei näinud ühtki tuttavat nägu vaateulatuses, kellele oleksin saanud pilgu kui päästerõnga heita. Ilma selleta oli nende juurest ju võimatu lahkuda. Pealegi seisid nad nüüd kolmekesi tihedasti mu ümber, mind kõigi eest varjates. Ja siis, mäletan, võtsid nad mul ümbert kinni ning talutasid eemale nagu lambukese. Ning ma lasin sel sündida, sest minus polnud enam tahtejõuraasugi. Juba mõne sammu järel neelas hämarik meid. Keegi polnud seda väikest juhtumit tähelegi pannud…

Ma ärkasin ilmselt mitu tundi hiljem. Küllap nalivka sisse olipuistatud unerohtu. Ärkasin ja tundsin ära oma lähema ümbruse – see oli too hüljatud rotund pargi tagaosas. Kunagi ehk ilus ja meeldiv kohake. Ma olin sealt mööda käinud, meelisklenud teistest aegadest ja neljast mõisapreilist, aga polnud kordagi sellele platvormile astunud. Nüüd olin justkui üks neist mõisapreilidest. Ja polnud tegelikult üldse.

Sest mu mõlemad käed olid rotundi ringserva sambajäänuste külge seotud. Ja nood kolm istusid rotundi ringserval ning olid oodanud seda hetke. Aga nad ei kõlgutanud jalgu ega naernud, vaid vaikisid. Nad ei saanudki naerda ega rääkida, sest neil olid nüüd mootorratturikiivrid peas ja kindad käes. (Sellest ajast peale on niisugused kiivrid mulle anonüümse kurjuse ja millegi ebaloomuliku, peaaegu saatanliku kehastuseks. Ja ma ei salli ka nahkkindaid.)

Sain aru nende oleku järgi, et nad olid kaua ja kannatlikult mu virgumist oodanud.

Tundsin, et mul on külm. Ümberringi oli kõik võimatult vaikne – ei inimhääli ega lindude omi. Hakkas juba hahetama. Tahtsin end liigutada, kuid ei saanud. Siis märkasin, et mu sokid ja kingad olid jalast ära võetud. Ja miski oli veel puudu. Mu püksikud. Ja ka rinnahoidja. Sellest siis ka külm tunne. Näinud, et ma ärkasin, tõstis üks neist mu ihuasjad kindas käe sõrmede vahel hoides üles ja lehvitas kergelt. Mind läbis jubedus; ma ei olnud nii naiivne, et ma poleks teadnud, mis nüüd järgneb – õpetaja Luule oli mulle rohkemgi rääkinud kui vaid naise füsioloogiast. Ja midagi olin ka ise kirjandusest teada saanud. Ka oli Luule rääkinud naissoo pidevast Jälitajast. Ja kus ta, Luule, oli nüüd!? Niisiis teadsin umbkaudu, mis minuga edasi juhtuma hakkab. Aga mu suu oli veel vaba ja sealt pääses lagedale mingi ebamäärane häälitsus. See polnud ei imestus ega küsimus ega hirmuavaldus, see oli lihtsalt tähenduseta hüüatus.

„M-i-is…!”

Mille peale too, kel olid mu ihuasjad käes, astus mu juurde, tõmbas kindad käest, harutas paari osava liigutusega mul ilu rätiku kaela ümbert lahti ja toppis selle, nagu teeks ta seda teab mitmendat korda, mulle suhu. Ja ma pidin laskma sel sündida. Kõik mu järgnevad häälitsused sumbusid juba sellesse troppi.

Tema oli ka esimene, kes mu kallale asus, surudes mu põlved laiali. Just sel hetkel tuli mul meelde vana Matilda hoiatus, kuid juba oli hilja. Siis asus too esimene mu jalge vahele ja ta nahktagi metallist pandlad puutusid hoolimatult mu külmetavaid, kuid helli reisi. Ja ma tundsin ära minuga tantsinu käed, mis mu puusi pigistasid ja muljusid. (Need jäljed jäid sinna mitmeks kuuks!) Ta võis ju oma nägu varjata selle kiivriga, kuid neid karme käsi ja oma kasvu ei olnud tal võimalik varjata.

Ja siis kohe sain esimest korda elus tunda, mida tõeliselt tähendab olla sündinud tüdrukuks. Kõike järgnevat nägin kui tummfilmis, justkui kõrvalt.

See esimene, ta oli tõesti ses asjas vilunud, ütlen oma hilisema elukogemuse kõrguselt. Ta polnud kannatamatu poisikeselik asja äraajaja. Esmalt tegi ta mind sealtkohast märjaks. Küllap iseenda küljest. Alles siis tungis ta aeglaselt, mõnuga minusse. Mind… ah, mind käristati katki… neljaks, kümneks, tuhandeks ribaks… Mu väänlevat, nõustumatut ihu nagu lõiguti ja viiliti tuimal, nüril kombel. Ja kõik muud mõtted ning tundmused kadusid sinna valu sisse, kuni jäi vaid ükskõikne talumine. Seejärel tuli teiste kord, sest nad olid vandunud võrdsed olla.

Tundsin, et vananen sekunditega, et muutun kellekski teiseks, kellekski maanteekraavi naiseks mingist üle-eelmisest elust…

Siis viimaks oli see möödas ja mu käed tehti lahti. Aga need olid nii tuimad, et ma ei suutnud neid suu juurde tõsta, et see segav tropp ära kiskuda ja… karjuda. Kuid kui mu suu oli viimaks vaba, polnud mul enam hääleraasugi. Ma vaid vaatasin pead küljeli keerates, kuidas need mustad koletised kaugenesid ja haihtusid selle uduse hommiku sisse – nagu halva aja viirastused, pea asemel need ümmargused mustad pallid, mille sisemus oli veel äsja olnud täidetud loomalikust ähkimisest.

Kuid veel hetk enne, kui nad olematuks muutusid, ärkas minus see keegi teine, keegi vanem ja palju kogenum naine, keda ma olen sest ajast peale ikka ja jälle endas tundnud, ja tema, mitte mina, kolmeteistkümneaastane tüdruk, saatis neile järele sõnatu sajatuse, millele ma ei oska nüüd, palju aega hiljem anda muid sõnu kui:

„Olge te neetud, mingu teil kõigil kolmel väga-väga halvasti!”

Oli juba üsna valge, kui ma jaanitulepaika jõudsin. Sealgi oli kõik möödas. Tulest olid alles vaid tuhk ja mõned tukid. Astusin midagi mõtlemata oma uutes kingades kuuma tuha sisse ja tundsin kohe, kuidas kingade nahktallad hakkavad kärssama, sest kusagil tuha sees oli tuld veel alles. Ja siis tegin midagi ebaloomulikku, ent samal ajal väga loomulikku. Ma pissisin sinna jaanituleasemele. Ja sel ajal, kui ma, jalad laiali, nagu mõni vana naine või vii-mane luhva seal harkisjalu seisin, voolas mu sääri mööda maha kõik see, kogu see konnakudu, mille kolm musta mootorratturit olid minusse jätnud.

Mul oli see tropiks olnud kägardatud kaelarätik käes. Nagu Mai Roosigi, polnud see rätik mind kaitsnud. Vastupidi, see oli aidanud mu vaest keha ja mu tahet võita. Aga kuna rätik oli nüüd sama räpane kui mu kleitki – nagu kõik, kõik minus! –, siis kummardusin ja tegin ennast altpoolt puhtamaks. Seejärel heitsin rätiku sinna tuleasemele. Hetke pärast haaras leek selle ja hävitas mõne hetkega viimase märgi minuga juhtunust. Ehkki minus oli kõik alles.

Pärast seda oksendasin ühe leedripõõsa juures, mis kasvas telliselisel varemenukil, välja kõik endas oleva – punane leeder oma kirbusega aitas kaasa.

Siis komberdasin läbi varahommikuse pargi koju, häärberi valge siluett läbi puude teed juhatamas. Hele jaanipäev oli lõpuks käes, kuid kõik inimesed millegipärast magasid selle hommikuse ilu maha.

Olin hirmunud ja nõrk ning mõtlesin vaid sellele, et keegi, mitte keegi ei tohi mind näha. Leidsin ärapeidetud võtme, tõusin vaikselt häärberipööningule. Ja ma vaid istusin oma tavalisel kohal – ei nutnud, ei kahetsenud, ei teinud midagi. Kuid nende näod olid mul kogu aeg silme ees ja vajutusid üha sügavamale minusse. Selleks teiseks korraks, kui ma elus nendega uuesti kokku peaksin juhtuma. Ja ma mõistsin järsku, et see, mida nad minuga tegid, oli ettekavatsetud tegu. Veelgi enam – nad olid kindlasti seda kusagil mujal, kellegi teise kallal juba teinud. Ja nagu minulgi, polnud ka nendel, minust eelmistel, jõudu olnud sellest häbist uhkelt ülesaamiseks ja kellelegi juhtunust teadaandmiseks… Jah, nad olidki nähtavasti säärased vahvad ringiseerijad, sellised tublid mootorratturid, kes käisid suviti maapidudel, aga võib ka olla, et vaid igal jaanipäeval, mis olnuks ju suurepärane rituaal nende seisukohast, ja vägistasid süütuid tüdrukuid. Ja nad pidid üsna kaugelt pärit olema, et keegi neid ära ei tunneks…

Lamasin, kuni pööninguhämarusse ilmus taas mu Kidisev Kuul ja ma sain lõpuks oma meeleheitele mingitki leevendust. Edasi ma hõljusin ta hõbedases siras ja ei pidanud enam millelegi mõtlema. Nüüd tagantjärele saan aru, et just tookord ründasid mind esimesed suurepärased nägemused. Imelik, ma elasin uuesti, omamoodi läbi Turaida Roosi õnnetut armastust, aga isemoodi kujul – ma olin lõpuks ise Mai Roos ja too mustas mootorratturitagis jõhkard oli teadagi kes.

Aga viimaks vajus suur raske unustus mu peale. Ma ei tea, kas ma magasin või mis see oli, kuid kui ma sealt alla tulin, oli keskpäev käes.

Koidula oli vist mind hulk aega oodanud ja kusagil ehk otsimaski käinud. Ta vaid vaatas mind arusaamatult nagu alati, aga ei küsinud midagi. Tundsin, et pean ise selle olukorra kuidagi lahendama.

„Oli väga lõbus jaanipidu. Aga ma olen hirmus väsinud… Me tüdrukutega läksime…” Edasi ei tulnud minust enam ainukestki sõna.

Koidula vaid vangutas seepeale pead, aga rohkem vist mu kortsus kleidi pärast, ja võis mõelda mida tahes, aga eluilmaski ei aimanud ta, et ma olin mõne tunni eest naiseks saanud.

Seejärel läbistas mind uus värin, nagu hilinenud palavik. Ja selle seest kerkis kohutav küsimus – aga kui midagi juhtub, kui ma jään rasedaks, sest see pole ju võimatu… Kuid õnneks algas sama päeva õhtul minus see vaikne torm, millega ma olin juba tuttav, ja heitis minust välja kõik selle, mis sinna oli jäänud ja veelgi enam.

Kuid oma Kidiseva Kuuli abi vajasin edaspidigi, terve selle suve.

Seal pööninguhämaras polnud kunagi midagi vaja rääkida. Mõnikord viibisin seal sügava õhtuni. Kuni nahkhiired lendama hakkasid. Jah, selgus, et pööningualune on neid vanu olevusi täis. Kogu aeg kordusid peas sellesama elutarga, aga brutaalse naise öeldud sõnad: „Mulle on hinge sülitatud!” Koidula omad need polnud, vanaema mul ju polnud, Matilda polnud nii kunagi rääkinud. Ma ei tea, kas need sobisid ka minu kohta. Miks mitte. Mul ju polnud teisi sõnu võtta. Need ainult. Mul polnud sõnu juhtunu jaoks. Ma poleks mõistnud nende tähendustki, kui oleks mõnda neist juhuslikult kuulnud.

Alles hiljem sain selle leksikoni selgeks.

Tunnistan nüüd, et olen seda juhtumit korra ka püüdnud ära kirjutada. Just nimelt endast välja, endast vabaks kirjutada. See on olnud ilmselt seotud alateadvusega. Algul pidi sellest tulema midagi novellilaadset. Siis just otsisin sobivat pealkirja, et võiksin algusest peale kirjutama hakata. Ükski pähetulnuist ei sobinud. Kuni mulle meenus soomekeelne sõna „raipama”. (Sõnades, kõigi keelte omades kokku, on peale nende otsese tähenduse veel midagi üldisemat, kõlaliselt meeldivat või ebameeldivat. Jah-just, mõnikord sisaldub mõnes teises keeles üllatav adekvaat, mis soovitut kõige paremini edasi annab. Nii ei saa ju eestikeelne „uje” või „arg” kuidagi ingliskeelse „shy” vastu.) Raipama – vaat see oli tõesti midagi vägivaldset, rebivat, rämedat, r-st. (R-häälik on üldse kõige pealetükkivam, kõrvariivavam!) Niisiis, selle loo pealkirjaks pidi kõiki keelereegleid eiravalt saama „Raipajad”.

Aga kui ma veidigi kainemalt mõtlema hakkasin, siis mõistsin, et ei panda ju ühele novellile säärast pealkirja – ja üleüldse, selliseid lugusid ei kirjutata!

Ent… kui ma juba kirjutamas olin, sain aru, et ei suuda seda ühelegi silmale usaldada. Kui ma ka kogu loo kolmandas isikus esitan. (Isikupositsioon on üks mu varieeruvaid võtteid!) Mind takistas ilmselt selle juhtumi intiimsus, üksühesus, nii-öelda alastus. Ja mul oli võimatu mingit muud olustikku või tegevustikku juurde kirjutada kui vaid seda. Samuti midagi detailset ära jätta. Nõnda loobusin peaaegu kohe alguses, jaaniõhtu helgema osa kirjelduse kohal.

Hiljem tahtsin selle episoodi lisada oma romaani „Metsa tütar”, kuid sinna ta taas ei sobinud. Nii et siinkohal edasiantu on esmakordne… See pole novell ega kedagist. See on üks minu elu halbu unenägusid. Aga samal ajal… osa minu loost. Just nimelt minu elu loost ja tingimata lahkukirjutatult, nii nagu see sõnadeühendus kõlab ka Helen Kelleri raamatu pealkirjana. (Mis temasse puutub, siis igasugused ja ka taolised lood, mille mina siinkohal esitasin, kahvatuvad Heleni ainulaadselt võimatu loo kõrval.)

Nii et nüüd tuleks ehk küsida – kas kõik? Ei, mitte veel!

Kaksteist aasta hiljem kohtasin ma üht neist kolmest uuesti. (Mäletate, ma ju mõtlesin sellele tulevikus taaskohtumisele seal rotundialusel lamades!) Seda, kes oli olnud nende eestvedaja. Kellega olin tantsinud ja kes oli olnud esimene…

See oli imelik sattumus. Mul oli ühes Kesk-Eesti maaraamatukogus kohtumine oma lugejatega. Mind kui noort poetessi oli kenasti külla kutsutud ja kohapeal võeti mind hästi vastu ja koheldi õrnalt nagu mingit kristallehet, milleks ainult maaraamatukogud võimelised on. Sest äsja oli ilmunud mu luulekogu „Valguse laulud” ja see meeldis eriti nooremas keskeas naislugejatele. Kui ma ikka õigesti mäletan, siis oli selles kogus ka paar suvist luuletust, üks muuseas kandmas tolle kurikuulsa jaanipäeva meeleolu, kuid nii šifreeritult, et seda vaevalt ükski inimene peale autori ära võinuks tunda. Mitte sündmus ise, vaid ootus ja hilisem tühjusetunne olid selle luuletuse sisuks.

Ja siis äkki, tõstnud pilgu oma raamatu tiitellehelt, kuhu ma olin just järjekordset pühendust kirjutamas, nägin ma teda. Ta oli ühe naise käevangus. Ilmselt oma naise. Aga midagi abitut oli temas. Kuhu on siis jäänud kunagine vägev vägistaja ja tema enese kindlus? tahtnuks ma hetkel hüüatada, ent hoidsin end tagasi. Muidugi ei tundnud ta mind ära, vaatas rohkem oma naise, temast hea mitu aastat vanema proua otsa ja kuulas teda. Aga too, tema naine, oli selgelt minu lugeja. Ent sel hetkel, kui proua kummardus lipitsevalt mult autogrammi võtma, pidi ta mehe tahtmatult enda küljest lahti laskma. Ning ma märkasin, et mehe käsi, terve ta labakäsi oli imelikult väändunud, nagu… oleks see valesti mootorratta külge pandud vänt. (Just selline võrdlus mulle tol hetkel pähe kargas, sest valuvalge hetke jooksul meenus kõik kaheteistkümne suve eest toimunu.)

Nii et sellepärast sa vajadki siis selle naise toetust! mõtlesin ma.

Ja äkki ma nägin järgmise sähvatuse valgel, mis oli kui öise välgu või fotograafi välklambi oma, aga tegelikult ju oma kummalises kujutluses pilti, kuidas üks mootorratas rammib teist, kuidas nad takerduvad teineteisesse, paiskuvad õhku ja kuidas üks neist lendab läbi õhu – kaua, lõppematult –, jäädeski lendama ühe tee kõrval kasvava kase suunas…

Ning äkki ma teadsin, et mu tollane halvasoov oli täide läinud. Ma olin selgust saanud võimest, mis peitus minus, mis oli vanem kui mina, ulatudes minuni ehk üsna kaugelt, mõnelt naiselt, kes oli elanud mitusada aastat enne mind ja oli minuga seotud päritoluketi kaudu! Ma olin senini seda võimet endas vaid kahtlustanud, pidanud mingiks visiooniks – seda karmi naisenägu, kes ilmus mulle vahetevahel unenägudes! Aga selgus, et ta oli minus ole-mas – käskiva ja karistavana! Selsamal hetkel, kui ma seda mõistsin, täitis mind õudus – ma ei oleks pidanud nõnda soovima, isegi mitte pärast sellist juhtumit, ma poleks pidanud midagi säärast soovima! Ja enne kui mu pliiats puudutas luulekogu puhast tiitellehte, olin endale tõotanud, et midagi taolist enam mitte kunagi ei kordu…

Ma ei võinud enam oma meeliskluses kauem viivitada – juba niigi oli paus pikaks veninud. Pidin midagi kirjutama sinna raamatusse, mis polnud ju minu, vaid nende kahe oma. Ja ma kirjutasin esimese vihvatuse, mis mulle pähe tuli:

Ma ei osutanud nende ridadega justkui millelegi, aga kui ma kirjutatule hiljem mõtlesin, nagu on minu komme, siis hoomasin, et olin siiski tahtnud märku anda ühest kindlast sündmusest. Kuid mees ju polnud mind ära tundnud! Niisiis olid need sõnad kasutud! Või kust ma võisin selles nii kindel olla!

Proua luges mu spontaanselt sündinud read sealsamas läbi, see võttis tal pisut aega, samuti mõistmine, et need olid just nüüdsama sündinud – ja siis vaatas ta mulle kirjeldamatu tänulikkusega otsa, nagu oleksin vaistlikult tabanud midagi olulist temas endas. Võib-olla tõesti, sõnadel on võime sobida paljudeks tunnetusteks. Ma ju ei teadnud nende tutvumise lugu. Ja inimeste kohtumiste ning ühtejäämiste lood on üldse nii erinevad ja kummalised.

Siis kohe nad lahkusid. See mees ja ta naine, pigem küll vigase mehe hooldaja kui ta abikaasa.

Aga ma ei saanud selle vastu, et mu keha võpatas mõni hetk hiljem, kui nad olid uksest väljunud; ta mäletas kui elusloom kõike temaga toimepandut veel nüüdki.

Näe, öeldi mulle sisimas, seal läheb longates mees, kes tegi sind naiseks… Midagi pole enam võimalik muuta, igasugune kahetsus on rumal ja asjatu!

Kas ma pidin talle tõesti tänulik olema? Jah, ta tegi seda vägivaldselt, aga siiski sama valuliselt, nagu seda oleks teinud mõni teine, hilisem mees. Imelik mõte, eks! Midagi olulist mu elus oli ta ju ometi korda saatnud! Kuigi, kas selline asi peaks väärima meie, naiste mingit tänutunnet!

Aga võib-olla oleksin veel seitse, kaheksa, kümme aastat viibinud teatud teadmatuses oma kehast ja üleüldse kõigest sellest, mille eest mind nii vara mu eedenist välja aeti, samal ajal kui kõik mu eakaaslased võisid seal edasi viibida ja mängida ja meeliskleda…

Ma püüdsin ennast hiljem ümber veenda. Et võib-olla polnud mu visioon tõene, et too mees võis end vigastada kuidagi muul moel, et tegu võis olla palju hilisema õnnetusega ja nõnda edasi. Ja see läks mul peaaegu korda, kuid vaid mõneks ajaks…

Jah, nõnda küll. Ma teadsin nüüd, et suudan andestada tollele vigase käega mehele tema naise ja ta laste nimel – ma lootsin, et need on tal tõesti olemas, sest selleks ta ju ära võeti! –, aga mul ei õnnestu enda poole saada üht kolmeteistaastast meelespealillelises kleidis tüdrukut, kes seisab ikka veel ühe jaanitule kuumas tuhas ja on otsustanud kätte maksta kogu maailma mehelikkusele.

Aga tulgem veel kord tagasi samasse suvesse.

Nädal või pisut hiljem juhtus minuga uus õnnetus, nagu poleks selle õnnetu suve õnnetuste arv veel täis.

Ma läksin millegipärast mõisa vanasse tõllakuuri, milles polnud ühtki vankrit, veel vähem tõllajäänust, mille katuski oli ühest otsast sisse langenud. (Tõllakuur, rattad, ära siit – võib-olla sundisid need sõnad või mõisted mind sinna sisse astuma, mõtlen ma nüüd.) Seal sees oli vähe valgust, üks põrandalaud oli üles tulnud ja teistpidi pöördunud – ja suur neljakandiline sepisnael tungis mu jalalabast läbi ning naelutas mind paigale. See oli vana ja rohmakas nael. Ta oli valmis taotud mõisaajal, kuid ta rooste pärines hilisemast ajast. Võimalik, et kõik minus polnud veel saavutanud loodetud tasakaalu ja seepärast too alateadlik ringikäimine ja sinna otsa säärane õnnetus.

Sealt, verise ja minestuse lävel olevana leidis mu Urmas, kel oli lapsest peale haruldane anne mu järel luurata ja alati teada, kus ma asun. Sel korral ta päästis mu.

Sest tema oli see, kes saastase vere mu jalast välja imes, teelehtedest kompressi peale pani ja oma särgist käristatud siiluga jala kinni sidus. Ma poleks ühelt endavanuselt poisinagalt midagi säärast oodanud. Ning mis veel olulisem – Urmas ei rääkinud juhtunust hiljem mitte kellelegi. Kuivõrd mul õnnestus oma kerget liipamist Koidula eest varjata. Sest eks ta olnud kogu aeg hajameelne, endas kinni. See hetk, kui Urmas kummardus mu labajala kohale ja ta suu puudutas seda, oli meie üks suuremaid kokkukuulumisi. Nii lapsepõlves kui ka elus üldse. Nüüdseks oleme teineteisest üsna kaugeks jäänud.

Kuid see juhtum, see valuga kinnistatud ühtekuuluvus ei takistanud tal pärast mu jala kinnisidumist mulle näkku paiskamast teadmist, mida ta oli ilmselt juba tükk aega endas kandnud. Imelik, et ta valis selleks just säärase hetke!

„Eike, sa polegi mu pärisõde!” ütles ta nägu üles minu poole pöörates.

„Kes siis?!” hüüatasin ahastades, nagu oleks ta mult ära võtnud mu lapsepõlve viimase lemmikeseme. Ja siis lausus ta justkui vastutahtmist kõige õnnetumad sõnad, mida ta üldse võimeline oli lausuma:

„Koidula pole sinu ema. Seda räägivad kõik! Kas sina siis ise seda veel ei aimanud! Kas sa pole siis mõelnud selle peale, et ühel naisel ei saa aasta jooksul olla kaht last. Mõtle ise, sinu sünnipäev on augustis ja mina olen sündinud kahekümne üheksandal detsembril! Ah!”

Tal oli õigus! Mu maailm, milles veel mõni asi paigas oli olnud, varises nüüd täielikult kokku…

Nii et alles tollest hetkest peale muutusid nood kaks, keda olin pidanud oma tõelisteks vanemaiks, lihtsalt Koidulaks ja Kaljuks. Aga Urmas jäi ikka temaks edasi.

Ja kuidas ma seda teadasaamist ka unustada ja olematuks muuta ei püüdnud, valu oli ta minusse jäädvustanud. Polnud midagi sama tugevat, mis selle sealt minema pühiks. Nii nagu valu oli hiljaaegu minusse jäädvustanud ühe teise sündmuse. Need mõlemad jäid sellest suvest peale minu ainuomadeks ja mõjutasid mind pidevalt, ilma et ma sellest iga kord arugi oleks saanud.

Lonkasin sel suvel üleüldse palju ringi. Mõningaid kohti pargis ma vaistlikult vältisin. Tagapargis lehtlavaremeid. Ja eespargis kohta, kus oli olnud tantsuplats. (Selle laudkate oli varsti pärast jaanituld üles võetud ja nii oli sinna alles jäänud vaid üks äratrambitud sõõr.) Kõige rohkem armastasin neil tiheneva pimedusega augustiõhtuil istuda kusagil mõisajärve ääres ja vaadata veele. Märkasin, kuidas loojanguvalgus mängis sellel, märkasin puuvarje, mis justkui küünitasid kahelt poolt järve suunas ja said lõpuks keskel kokku. Mõnikord viirastus mulle mööda järvepinda liginev luigekujuline paat. Keegi istus selles paadis. Aga ta ei jõudnud kunagi minuni. Ma ei tea, kust ma võtsin selle nägemuse Lohengrinist. Mõnikord kuulsin üht lauljat. Hääl oli noor, katkev, see peitis end põõsastikus, kuid põgenes kohe mu eest, kui läksin teda otsima…

Alles hiljem sain aru, et ma olin tahtnud selles suvelõpus ollakeegi teine. Ükskõik kes, aga mitte vaene mina. Arvan, nõnda just algas mu ümberkehastumine noorimaks mõisapreiliks, kes oli elanud sellessamas kolmekorruselises hoones, kus minagi, kes oli käinud samu pargiradu, näinud samu valgusemänge veel ja õhus, unistanud, nagu minagi, raamat käes – mõni omaaegne romantiline saksa luuletaja, näiteks Kleist, kes end hiljem romantiliselt ühe teise järve ääres koos naisega ära tappis; et ka too mõisapreili oli lamanud pargi kõige vanema puu, vana tamme all rohus, rohukõrs hambus, juuksed silmile libisemas, päikesehuum, vaikus, unustus teda ümbritsemas, peas, kogu kehas tunne, et ees on nii rohkelt aega, terve elu igavik…

Ent läks veel viis aastat, enne kui selle ebamäärase kujutluse suutsin paberile panna. Sellele aitas kaasa, ma kahtlustan, ka mingi sund, ajapuudus, nagu ütleksid maletajad. Ma olin Mellistest lahkumas. Olin kevadel lõpetanud Melliste keskkooli, saanud seejärel kaheksateist ja mul seisis nädala pärast ees sõit Tartusse, sisseastumiseksamitele. Ehkki ma teadsin, et ma ei lahku Mellistest, sellest häärberist ja pargist päriselt, et mul on võimalus siia, oma kasuvanemate juurde igal ajal tagasi tulla, ei tule ma teises mõttes siia enam mitte kunagi. Kuid veel oli ta minus, minuga! Kui ma nüüd ei suuda seda tabada, siis…

Nii ma siis kõndisin ringi, nagu ei leiaks õiget kohta, kus peituks see algus… või lõpp. Siis leidsin Koidula kapikeselt raamatukogu võtme ja lukustasin end sinna. Ruum oli umbne, kärbeste pirinat täis, sest suvi läbi ei olnud seal käinud ükski hing. Värvilised klaasid elustusid, puistates mind igaüks üle oma rõõmuga. Võtsin ette paki paberit ning hakkasin kirjutama. See polnud mul esimest korda – ma olin varemgi üht-teist üritanud paberile panna, proovinud luuletada ja jutukesi välja mõelda.

See oli ja ei olnud ka Melliste mõis, mis mulle nüüd kangastus. Igatahes oli ümbrus pisut teine ja hoonedki olid kuidagi teisiti paigutunud. Aga põhiline, järv ja park olid samad. Sellest alustasingi. Kuid samas heitsin selle lehe kõrvale, sest algus oli kuidagi kauge ja kobav. Siis kohe valgustas mind üks parem mõte – ma pean suutma kirjutada sellest päevast, ei, sellest hetkest, kui nad kõik hakkasid siit ära sõitma. Nagu mulle oli jutustatud. Millalgi eestiaja algul. Kuhu mujale kui Saksamaale – Tüüringisse, Schwarzwaldi, Baierimaale –, kust nende suguvõsa pärit oli, jättes siia maha kõik – hooned ja kõik suuremad asjad, mida ei saanud kaasa võtta, need kohad siin, esivanemate hauad siinsel surnuaial, mälestused, suuri tükke oma elust, tegelikult iseenda… Kuid mitte ainult vanemad Wulffid, ära sõitsid ju ka nende lapsed, kes kõik olid siin sündinud…

Aga ma ju ei teadnud, millised need tüdrukud välja nägid… Kõige noorem neist. Mis ta nimi võis olla…?Ah, ma ju millalgi teadsin seda nime. Ma olin tema peale nii palju kordi mõelnud, nii et tema oli peaaegu mina ja mina olin peaaegu tema – valges kleidis, valgetes sukkades, lint ümber juuste.

Nii põnev tundus aegamööda tungida, lausa peita end sellesse eelmisse aega, tema… jah, Adele aega…