Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 9

Kolmas august oli käes, ja see oli nende perekonna ärasõidupäev. Enam ei saanud midagi edasi lükata, kõik oli juba mõni aeg tagasi ära otsustatud. Videviku aegu pidi hakatama liikuma – rong maakonnalinnast pidi lahkuma pool tundi enne keskööd.

Igaüks neist jättis häärberi ja selle ümbrusega hüvasti omal kombel. Parun ja paruniproua viibisid tükk aega eemal metsasel künkal, kus tumeroheliste nulgude keskel puhkasid nende vanemad ja kaks noorelt surnud last. Teised lapsed jätsid igaüks hüvasti oma kohtadega. Adele, perekonna noorim, käis veel korra läbi kõik häärberitoad ja isegi pööningu ning suundus siis parki. Seal oli nii palju tuttavaid kohti. Seal oli järv ja oli lehtla ja valge naiseskulptuur, keda ta pidi heldimushoos kallistama, nagu oleks tegemist tõeliselt armsa inimesega, keda ta enam kunagi ei näe. Tükk aega viibis ta järvekese ääres. Päike oli juba kadumas pargipuude taha ning algas varjude aeg. Ja siis äkki tuli üle vee justkui külm iil, mis muutis järvepeegli säbruliseks. Selsamal hetkel kostis häärberi poolt mingi hääl.

See oli noor Max, tema vend, kes seisis tõllakuuri ees ja puhus postisarve, tõelist postisarve, mille noorhärra oli teab kust üles leidnud ja selleks puhuks isegi läikima hõõrunud. Kõik juba ootasidki vaid teda, Adelet. Ja nende vapiga tõld oli pööratud juba sõidusuunda ning neli pletitud sabaga hobust, kaks kimlit ja kaks õunjat, olid juba närvilised, valmis alustama mitmetunnist sõitu. Ent veel oli vaja tõlla taha tõsta ja kinnitada mitu mahukat kohvrit, milles olid nende tarbeasjad; kogu muu suurem kraam oli juba varem ära saadetud. Kuid midagi tuli paratamatult maha jätta – ja parun oli ennist üksinda kuskil ära käinud ning tema mullased saapaninad tunnistasid, et ta oli midagi parki või kusagile kaugemale maha matnud. Kuid mida ja kuhu, see oli vaid temale teada. Üksnes ta kibeda naeratuse järgi võis arvata, et seda ei leita kunagi üles. Kõik nad, papa ja mamma ja ülejäänud õed seisid häärberitrepi ees ja jätsid hüvasti endiste mõisateenijatega, tegelikult nendega, kes olid pidanud vajalikuks tulla. Nende kogunenute hulgas oli ka endine pesunaine Minna ja tema väike Pauline, kellele oli nimi antud paruniproua enda järgi, kel oli neid nimesid nagunii neli ja kes pidas seepärast vajalikuks lapse heledat pead veel kord silitada, enne kui tõlda astus. Ja muidugi ei unustanud ta tänada pesunaist ennast ustava teenistuse eest. Väikeseks tänumärgiks kinkis ta pesunaisele ühe oma monogrammiga taskurätikutest, mis olid Minnale nii tuttavad. Ja ehkki endine pesunaine teadis rahvatarkust, et kingitud või ülesvõetud taskurätik tähendab pisaraid, võttis ta parunessi kingituse sügava kummardusega vastu.

Jalg juba tõlla astmelaual, taipas ema Adele poole pöörduda ja küsida:

„Adele-preili, kas kõik sinu asjad ikka said kaasa?” Paruniproua teadis, et noorim tütardest on unistaja ja hajameelne. Adele vaid noogutas sõnatult ja näis endiselt väga mõttes olevat. See oli ka mõistetav – tal jäi ju siia kõik maha!

Ruumi tõllas oli vähe, kunagi varem polnud ju nõnda kõik koos teele mindud. Ning oli hea, et noor Max oli tõesti nõus istuma pukki kutsar Hannese kõrvale. Ja nad ju olidki vanad sõbrad, teineteisega harjunud, ehkki neil oli mituteist aastat vahet. Tegelikult oleksid nad võinud ka moodsama sõiduriistaga lahkuda – parunil oli tõllakuuri nurgas puukodaratega sõiduauto –, kuid ta eelistas siiski tõlda, seda vanaaegsemat sõiduriista, mida olid kasutanud paljud Wulffide sugupõlved. Pealegi tulnuks tal endal autot juhtida, aga tema tahtis veel kord näha oma maid, neid põlde, mis enam kunagi tema suguvõsale kuuluma ei hakka. Ning seda heledat maanteed. Ja pikka puiesteed, kus pärnad olid segamini kaskedega, istutatud hulk aega enne teda ja jäämas temast maha, ootama uusi tundmatuid aegu. Nii et just seepärast oli ta lasknud tõllakuurist endiste aegade tõlla välja tuua ning korda teha. Ja suguvõsavapp, taga jalgadel seisev ja mõõka hoidev hunt, tuli puhtaks küürida ning särama panna. Mis hobustest ja tõllast hiljem pidi saama, kui nad rongile on astunud, sellegi peale oli parun mõelnud – Hannes pidi need tagasi tooma ja seejärel hobused ustava teenistuse eest endale saama. Mis tõllast saab, sellest polnud juttu. Nõnda oleksid ka Hannese kutsarikohustused lõplikult täidetud, kõige viimasena von Wulffi teenistuses olnutest.

Hüvastijätt venis, midagi oli rakmete ja tõlla juures vaja üle vaadata. Siis viimaks võis noor Max veel ühe korra oma pasunat puhuda, seekord juba tõesti lahkumiseks. Aga juba paistiski eespool piimjas uduvöö, mis oli jõest välja roomanud.

Nad pöördusid nagu ühise käsu peale tagasisuunas, et näha läbi tagumise tõllaakna, kuidas valge häärberihoone oma piirjooni kaotama hakkas. Midagi pitsitas kõigil kurgus. See suur maja jäi tühjaks. Mis küll sellest ükskord saab? Kas siinsetel inimestel on jõudu ja mõistust selle hoonega kenasti ümber käia!?

Adele jaoks oli see sõit tundmatusse; tema ei olnud kordagi käinud Saksamaal, nii nagu ta vanemad õed ja vend. Seal oli tema vanavanemate maa, tema oma oli siin, Liivimaal. Tema oli sündinud ja kasvanud siin. Siin oli koos kõik, mida ta mäletas ja teadis. Mujal ei saanud tulla midagi tähtsamat ega ilusamat.

Tegelikult ei olnudki ta ennist kuulnud, mida ema ta käest küsis, sest tema olemust täitis juba tol hetkel kurb lauluke, mis oli iseenesest ärganud ja kõlas endiselt järelejätmatult temas edasi.

Ta istus tõlla tagaistmel, äärmisena oma õe Agathe kõrval; ema-isa istusid eespool, kerge vaheseina taga. Tüdrukuil oli taga neljakesi kitsas; Hannes oli tõllaukse vaevu kinni suutnud lükata. Kurb lahkumine oli kõiki teinud sõnakehvaks; närvipinge muutus sõitma hakates kiiresti väsimuseks. Adele tundis, kuidas tema kõrval istuva õe pea vajus korraks tema õla vastu, kuid ajas end jälle püsti. Adele ise oli virge ja kurb.

Kui nad jõesillale jõudsid, ümbritses valge udu neid kõigist külgedest. Ja Adele tundis, et jõgi on kui mingi piir, kust lõpeb kõik tuttav ja kodune. Järsku tundis ta, et sirutab nagu kellegi käsu peale käe, puudutab ukselinki, surub selle alla – ja tõllauks avanes nii kergesti ja hääletult, nagu polekski Hannes seda ennist üldse kinni lükanud. Neiu sirutas oma valges põlvsukas jala tõllast välja, ihu kuumas, jahe õhk mõjus hästi. Kruus rigises rataste all, hobused pruuskasid, tee läks nüüd kergelt vastumäge. Midagi ei toimunud, keegi ei hüüdnud, et ta tõllaukse sulgeks, mamma ja papa kuklad olid tema poole pööratud ja rappusid sõidu taktis.

Ja Adele tundis järsku, et ta ei taha kuhugi sõita. Ja see tunne tugevnes iga rattapöördega, iga hetkega, mille võrra nad kodust kaugenesid. Ning kuigi tõllas olijad olid talle omased ning armsad, teadis ta, et nad olid kõik pisut teist meelt kui tema.

Nagu mingi kutse, nagu hääletu hõige, ennistise postisarve hääle moodi, aga hoopis teistsugune, kostis sealt tagasi suu nast, sellest valgest udust. Seal oli muidugi ka jõe ja anger vaksade ja kalmuste lõhna, aga samas siiski midagi seletamatut. Ja see nõrgenes ja kaugenes iga rattapöördega…

Ja siis meenus talle midagi väga olulist, mida ta ema küsimuse peale oleks pidanud kohe kindlasti mäletama. See ese oli jäänud oma peidukohta! See ei tohtinud sinna mingil juhul jääda! Seal olid sees kõik tema saladused, kolme aasta jooksul hoolikalt kirja pandud ja kõigi pilkude eest eemal hoitud! Ja kui see ükskord leitakse – ei-ei, võimatu, mitte kellegi silmad ei tohi seda lugeda, mitte keegi maailmas ei tohi tema üle naerda…!

Ta heitis veel kord pilgu õdedele, teades, et jätab nüüd nendega hüvasti. Kõik nad tukkusid nagu saksa muinasjuttude kolm kena kuningatütart. Ja Adele mõtles – nad on talle olnud head õed. Aga ei olnud kahju neist lahkuda. Oli niisugune imelik tunne, et ükskord saab ta nendega nagunii kokku.

Ta libistas end poolenisti uksest välja, jalg puudutas maad, ta laskis ukselingist lahti – ja juba seisiski maanteel, samal ajal kui laperdava uksega tõld kaugenes koos kõigi sealolijatega tast juba kättesaamatult. Ja hämarus neelas selle kiiremini, kui võis arvata, sest tõld oli ju üleni must. Kui ka rataste hääl öössse kustus, pöördus Adele ümber ning hakkas astuma tagasi häärberi suunas, mis iga sammuga oma piirjooni tagasi hakkas saama. Ta oli nüüd justkui keegi teine – üksi, heledas kleidis, nahkkingades, kolmteist aastat vana tüdruk, kel polnudki enam nime. Lahtisest pargiväravast uuesti sisse, üle häärberiesise platsi, laiasttrepist üles. Kuid suur ja raske välisuks oli kinni. Õnneks teadis tema ainsana kõigist tõldaistunuist, kuhu võti niisuguse lahkumise puhul pandi. See oli peidus seina seest väljaulatuva kivilõvi suus. Ta pidi käe küünarnukini sinna kivieluka sisemusse torkama, enne kui ta sõrmed viimaks võtit kobasid.

Ta kiirustas kõigepealt oma tuppa, mis oli häärberi kolmandal korrusel. Seal, tühjakstehtud kapi põhja all, mille lauakesed andsid end kõrvale lükata, oli peidus tema päevik. Nii hea oli seda jälle enda käes hoida, tunda päeviku pehmet kaant. See oli küll senini olnud kindel peidukoht, kuid enam mitte ses tühjas ja kõledas toas, kuhu pealegi pimedus takistamatult sisse vaatas. Oli ju temagi selle peidukoha täiesti juhuslikult avastanud. Ja päevikuga koos oli peidikus veel midagi – üks luulekogu. Päevik ja see luuleraamat kuulusid mingil kombel kokku.

Ta oleks tahtnud raamatut lehitseda, ehkki teadis mõnda luuletust lausa peast. Aga toas oli juba üsna pime. Leidnud käsikaudu küünla ja tikud, laskus ta alla häärberi saali. Tühjus kõmises sealgi vastu. Saalis polnud enam ainsatki mööblieset, kõik oli minema viidud. Veel vähem sai siin olla jälgi mõnest sündmusest, mis selles saalis olid toimunud, olgu see siis papa viiekümnes sünnipäev või kõige vanema õe leeripidu, ei olnud järel ühtki tantsukeerutust ega valge klaveri helisid. Põrandale, parketile, mida siinkandis kutsuti mustaks tammeks ja mis oli tehtud jõelammimudast leitud tammepakkudest, oli vaid jäänud kolm heledamat jälge seal, kus oli seisnud klaver. Valge, marmorist simsiga kamin oli jahe ning tumm, kaminasuu täis ärapõletatud paberit – küllap mingeid saladusi, mida papa ei olnud tahtnud endast maha jätta, aga ei saanud ka kaasa võtta. Ja üksnes kõrged, nikerdatud raamidega peeglid kahel pool roosiaeda avanevat ust olid omal kohal ja mängisid alasti, kardinateta akendest sissepääseva öövalgusega.

Too imelik tunne, et see kõik on nüüdsest tema oma, oli temaga mööda treppe kaasa tulnud. Ja ühtlasi teadmine, et nüüd on tal aega, palju aega, et keegi ei kiirusta teda tagant ega hüüa endaga kaasa tulema. Käsi otsis tuha hulgas, lei-dis sealt poolpõlenud paberi tükke, need võtsid hõlpsasti tuld. Nüüd lisandus saali öövalgusse punakat loitu.

Ta tegi luulekogu lahti, nihkus kaminasuule veelgi lähemale, sest saalis oli kuidagi jahe. See oli ja polnud ka juhuslik luuletus, peaaegu see õige, mille ta sõrmed avasid:

Leek hakkas kustuma. Seda tuli millegagi toita. Ta tegi lahti oma pruunide kaantega päeviku. Käsi tõmbas sellest välja ühe lehe ja heitis sinna söestunud paberi hulka. Tuli neelas lehe kiiresti ja jälgejätmatult. Teine leht, kolmas… Nagunii polnud sel päevikul lugejat, need väikesed sündmused, ta kunagised erutumised ning läbielamused, need olid nüüd kõik lõplikult möödas, need ei tähendanud talle enam midagi, ta oli nüüd teiseks saamas…

Tule alleshoidmine kestis hulk aega. Kamin oli neelanud kõik ta päevikulehed, alles olid vaid kaaned. Need tõmbusid justkui vaikselt karjatades kooldu, siis said ometi leegi külge. Ja nad põlesid kauem.

Katsudes tundus, et kahhelkivid kõrgemal olid isegi nagu pisut soojemaks läinud. Selles valguses luges ta luulekogust veel mõned värsid:

Nüüd oli kord luulekogu käes. Uuesti täitus häärberisaal punase kumaga, mis peeglite tõttu liikuvaks muutus, nagu oleks keegi kehatu saalis tantsima hakanud. Kamin andis üha rohkem sooja, see paitas ta käsivarsi, tungis temasse, peletas jahedusetunde. Samal ajal tundis ta endas kasvavat mingit seespidist soojust.

Siis meenusid talle korraks kõik need, kes olid seal tõllas. Kui kaugel nad juba on? Vaevalt et nad on märganud tema kadumist. Vahemaa tema ja nende vahel muudkui kasvas, see muutub varsti katkevaks. Veel veidi – ja ta võibki siia jääda…

Ta tõusis püsti. Viimane leht oli kaminas, tuli oli lõplikult kustumas, mingit muud tuletoidet oli võimatu leida.

Aeglaselt võttis ta seljast kleidi – ja see langes sinna tulle. Järgnesid alusriided, sukad, siidist sall, viimasena pael, mis ta juukseid oli kinni hoidnud.

Nüüd oli keha juba päris kuum, see hõõgus üleni. Ta pööras kaminale selja. Tema vastas olid kaks peeglit, mõlemad täidetud raske vaskse kumaga. Ja tema enda vastupeegeldusega. Ta polnud end kunagi nõnda täispikkuses ja samas alasti kujul näinud. Ja ta oli seal tõesti teine, kui oli end harjunud nägema. Mõlemad peeglid kutsusid teda ühevõrra. Ta valis vasakpoolse, südamepoolse, samal ajal kui ta vaene süda tagus nii valjult, nagu oleks ta kuulnud oma esimest armastust mööda treppi siia alla saali laskumas.

Ta teadis nüüd kindlasti, et tõld on juba liiga kaugel ja tal pole vaja kunagi minna! Ta võib siia jääda!

Nüüd nägi ta midagi enamat. Seal peeglisügavuses asus kui üks ruum. See suundus kaugusse. Seal olid uued, kaunite puude ja põõsastega maastikud, mis ei asunud siinsamas väljas, vaid kusagil mujal. See oli uus maailm. See kutsus teda. Ja ta tegigi esimese sammu, seejärel teise, kolmanda peegli poole, kuni see suurdus, kasvas tast kõrgemaks, puudutas ta suud, ta väikesi rindu. Ka peeglipind oli soe, ehmatavalt soe, selle põletav hõõgus tungis ta kehasse. Ja ta pidi tegema veel ühe väikese sammu. Ta tõstis käsivarre silme ette, nagu püüaks kaitsta silmi peeglikildude eest, mida aga polnudki vaja, sest peeglipind kooldus ja andis järele, nagu oleks see millestki venivast. Sulaklaas ümbrises teda, kuid ei põletanud. Kuid avarduva ruumi ja nähtud uue maailma asemel võttis teda seal vastu pimedus ja see pimedus sulgus ta ümber…

Hulk aastaid hiljem, kui saabusid uued ajad ja häärberit asuti tõsisemalt korrastama ning paralleelselt ka restaureerima, avastati, et see, mida oli peetud häärberisaali seinakaunistuseks, omapäraseks stukkornamendiks, oli tegelikult peegliraam. Aga peegliklaasi selle sees, paksu krohvikihi all ei avastatud. Siiski, viimase krohvikihi alt leiti fresko – pastoraalne stseen lammaste ning noorte neidudega. See fresko tundus restauraatoritele nõnda imelik, sest pärines justkui valest ajastust, et nad pöördusid abi saamiseks pealinna tuntud rokokoo-asjatundja poole.

Too uuris maali ja raputas samuti pead – midagi ei käinud nagu kokku. Ja kunstiteadlane avaldas mõtet, et see maal on määratud midagi varjama. Nõnda oligi. Sest kui ta juhtus juhuslikult koputama vastu seina, kuulis ta kumedat vastust. Pildiraami, see tähendab algselt peegliraami taga peitus ilmselt seinaõõnsus.

Mingi seitsmes meel ütles kunstiteadlasele, et see pole lihtsalt tühimik. Ja ta otsustas igaks juhuks täita kummalise orva kipsiga. Kips täitis orva, tardus. Nüüd võis tühimiku avada.

Seal oli peidus naisekuju, haruldaselt täiuslik noore naise kuju, kelle nägu varjas selle ette tõstetud käsi. Nagu kardaks too seal seinasügavuses midagi varitsevat. Ja imelik, et ta jäi seljaga saali poole. Kuju oli ümbritsetud klaasja kilega, mis aga väga kergesti lahti tuli. Milleski meenutas see kunsti teadlasele Amandus Adamsoni tuntud skulptuuri „Äreval ootel”, ainult et käsivars varjas peaaegu tervet nägu. Ometi oli võimalik öelda, et modell on olnud haruldaselt kaunis.

Asjaosalised ei püüdnudki määrata kuju vanust, sest see polnud ju sündinud tavalisel moel. Aga ometi tuli öelda midagi ta autori kohta. Ja kui kuju viimaks Kadrioru kunstimuuseumisse Weizenbergi ja Adamsoni samalaadsete tööde vahele paigutati, siis hakkas seda ehtima vaskplaat sõnadega „Tundmatu 19. sajandi skulptor” ja allpool kuju nimi „ADELE”.

Ent kõnekeeles läks käiku lihtsam versioon – seda naisekuju hakati kutsuma Melliste mõisahoone Venuseks.

Aastaid hiljem seda lugu üle lugedes hakkasin imestama paari veidra kokkulangemise üle. Esiteks selle üle, et ma olin paruni laste arvuks valinud just nimelt viis – neli tütart ja üks poeg. See langes ühte viimase Vene keisri, õnnetu Nikolai II laste arvuga. Aga tegu ei saanud olla alateadvuse põhjast võetuga – loo kirjutamise ajal ei teadnud ma Nikolai II ega ta pere saatusest midagi konkreetset. Koolis oli korraks vaid vilksatanud see nimi – ja kindlasti mingis negatiivses kontekstis. Kogu teadmine tuli tunduvalt hiljem – Sokolovi, Radzinski ja teiste kaudu. Kas tõesti oli tegu lihtsalt kokkulangemisega, millest kirjanduslugu on ju üsna tulvil? Ei usu! Ehk oli tegu üleüldise informatsioonipangaga, kust me saame oma malle ja skeeme, kust pärinevad me kõige põnevamad ideed ja mõtted? Aga sellest ehk hiljem. Lisaks muidugi veel ka see paralleel, et tsaari noorima tütre Anastassia kohta arvati ju ka, et tal õnnestus vältida oma perekonna teiste liikmete saatust. Mis on kindlasti ilus ja lohutav legend, sobides rohkem kirjanduse kui elu jaoks. Ja kõigist vastava ala spetside pingutusest hoolimata pole see kinnitust saanud. Kuid maailm ju vajab oma julmuste kõrvale just sedalaadi lohutusi…

Minu Adele, tema vähemalt ei kadunud teadmatusse! Mis nimedesse puutub, siis leidsin neidki – kuidas nüüd väljenduda – mitmelt poolt üles. (Mis on muidugi minu enda meelevaldsus!) Esimesena muidugi Adele ja kahes muusikateoses järgemööda – algul kerglasema kangelannana Straussi „Nahkhiires” ja siis pisut teistsuguses kehastuses Weberi „Nõidkütis”. Ent mõlemad on ju saksalikud teosed. Muide, ka nimi Max esines samuti Weberil. Muidugi, postisarve häält ei olnud ma mitte kunagi tegelikkuses kuulnud, olin sellest üksnes lugenud. Esimest korda juhtusin seda kuulma alles Mahleri 3. sümfoonias. Kuid „Mõisapreilit” kirjutades, nagu ma ütlesin, polnud ma veel ühegi tõelise helilooja muusikat kuulnud. Viimane avastus oli muidugi see, et tegin kindlaks Nikolai Lenau luuletuse, mida Adele loeb, ja selle, et Hugo Wolf on selle romansiks kirjutanud. (Küllap ma kirjutasin sõnad maha mõnest Koidula riiuli raamatust, neist ise väga aru saamata!) Aga ma pole seda romanssi kunagi kuulnud. Kuid huvitav oleks. Või poleks siiski vaja – minu jaoks laulab Adele seda oma kurval ja hardal tütarlapsehäälel, oma tundmatul viisil, mida mina poleks nagunii suuteline nootidena üles kirjutama.

Vaid korra kõhklesin, kas mitte arvutit sisse lülitada. Teel sadamast koju, mõnusalt vastu taksopolstrit nõjatudes oli mul peas vilksatanud üks mõte või õieti väike süžeekäik, mis võib ju niisama kiiresti mõttest hajuda, kui oli ilmunudki. See vääriks ehk ülesklõpsutamist. Aga las olla. Ehk püsib niigi meeles. Olin ju teinud otsuse, et tänane päev pole kirjutamise jaoks. Et see on vaid mõtete ja meenutuste päev. Et miski ega keegi ei tohi mind seejuures segada. Pealegi, arvuti on ju samuti aken välismaailma – ja veel missugune aken! Kes ütleb, et ma ei satu seal mõnel veebilehel lugema, mida tänane päev on maailmale toonud. Ja kuna minuski on varjul teatud annus uudishimu, ehkki ma end sellest, nagu öeldud, peaaegu terveks olen ravinud, võiksin seejärel hakata uurima mingeid vastu kajasid ja nõnda sattuda hoopis valele lainele.

Niisamuti pole mul mõtteski, et see kahekõne ise endaga peaks kuhugi jäädvustuma. See veel puutuks, see lõhnaks mingisuguse kunstilise autobiograafia järele. Aga selleks on nagu varavõitu! Ja üleskirjutatud või lindile võetud tekst polegi ju õige kahekõne iseendaga. Sest ainult mõtteruumis asetleidev on kõige täielikum, just sellisele kahekõnele on omane eriline kiirus, nüansi rikkus ning teravus, millest tubli pool kohe kaob, kui vaid üritad seda kuuldavateks või loetavateks sõnadeks muuta. Mis puutub arvutisse, sellesse kirjaniku moodsasse abimehesse, siis tundub mulle, aga võib-olla ainult minule, et päris erapooletu ja käsutäitlik see masin siiski olla ei taha. Arvutil, sel pooltargal olevusel näib olevat mingi enda-olek. Või pisut enamatki – ta on välisilma varjatud silm, selle spioon, mis töötab ehk ka teispidisel režiimil, see tähendab seestpoolt väljapoole. Miks mitte? Sest ma olen vahel tundnud, kuidas ta mõnikord mu ootamatutele mõtetele reageerib, kuidas ta heidab mulle ekraanile ruudustikke, oma arusaamatuid küsimusi ja nõudeid, et ma näiteks mõnest äsjasest lausest loobuksin – või muidu ta kustutab kogu mu teksti ära. Veelgi enam – ma olen teda tabanud selgelt kadeduselt. Olen küll ennast veennud, et see on lihtsalt üks mu uitmõtteid, aga lahti sellest imelikust kahtlusest pole ma saanud. Millalgi see järjest targenev masina maailm meie vastu ju tõuseb, kui uskuda Asimovit või mõnda teist. Aga see pole praegu oluline.

Nii et – jätan tumeda lina arvutiekraanile ette; nõnda ei pea ta piinlikkust tundma, kui ma siin veel mõnda aega alasti ringi liigun.