Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 5

Küllap just niisugust pealkirja sobiks kandma üks osa mu lapsepõlvest. Mitte see, millest sai eelnevalt mõtiskletud, vaid pisut hilisem, aga ositi siiski ka sama aeg, ainult et see jääb justkui kirjeldatud päevade sisse, mingite juba räägitud sündmuste vahepeale, teistsugusena – nagu olnuks mul kaks lapsepõlve. Ent muidugi, veel enam peitub see öödes.

Tahan neist asjust nüüd rääkida. Seda enam, et see sõnaühend ja need mõisted on mingil kombel saatnud mind kogu elu. Küll nõrgenenud kujul, ent jätkuvalt. Sest tunnistan, ma ei ole sisemiselt kuigi tugev. Ei ole kunagi olnud. Ehkki võin mõnele inimesele väliselt selline näida. Ka mu kohatine bravuur on vaid selle nõrkuse suitsukate.

Ma kardan näiteks endeid, üldisemalt võttes olen ebausklik; muidugi pelgan ma üksindust, ehkki püüan selgi puhul jätta muljet, et see mulle väga sobib ja et ma lausa naudin üksielamist kui oma iseseisvuse, loomingulise vabaduse lahutamatut osa ja nõnda edasi. Tegelikult täidab mind sageli igatsus mõne inimese järele. On hetki, kui mul pole midagi tavalise lobiseva naishinge vastu. (Eike, ükski inimene ei ole tühine, jäta see meelde!) Tegelikult kardan ma teiste arvamusi, ükskõik siis kas minu isiku või mu raamatute kohta – see teeb ju ühe välja. Jah, kõik taoline hakkab hiljem mu mõistuses keerlema, muutub siis mustaks ussiks, mis uuristab ja uuristab mind. Mistõttu on hea mitte kellegagi eriti suhelda ja usaldada vaid iseennast. Mida oligi tarvis tõestada ehk M.o.t.t.

Võib-olla peaksin siinkohal väljenduma pisut teisiti – et lapsena riivas ja erutas mind kõik ning tekitas sisemuses kummalist valu, kusjuures põhjuseks ei pruukinud üldsegi olla minu enda isik. Ma kannatasin ka teiste pärast. Ma kannatasin kõiksuguste asjade pärast. Võib-olla peaksin oma tänase tunnetuse valgusel ütlema, et lapsena vaevlesin ma maailma ebatäiuse kütkes palju enam kui praegu. Iga putuka surm oli mulle tragöödia. Mu hing valutas seepärast, et tapeti loomi. Rääkimata sellest, et inimesed vananesid ja surid. Isegi see, et oli nii palju inetuid inimesi. Eriti riivas mind, kui nägin mõnda enda meelest inetut naist. Mind vaevas mu kaaslaste julmus ja voli nõrgemate kallal, seljatagused jutud, naer, jah, parastav naer kõigepealt… Ma leiaksin veelgi neid maailma suuri ja väikesi ebaõiglusi, kui oma mõtisklust jätkaksin.

Kuid üldistest mõistetest kõige õudsem oli tunnetada lõpmatust. Õigemini võimatust tunnetada universumi lõpmatust. Et kõik on alguse ja lõputa, mis oli ilmvõimatu! See õudus kestis õnneks nii kaua, kuni leidsin kusagilt raamatust, võimalik, et mõnelt mõtlejalt, nagu näiteks Descartes, või mõnelt kodumaiselt astronoomiltpopularisaatorilt kergendava mõtte – lõplikkus oleks veelgi kohutavam.

Samuti mäletan üht seismist seal Melliste pargiservas. Ma vaatasin päikesesse, ja äkitselt täitis mind elu või olemise suur tähendus; see laienes välgukiirusel kõigele, mis oli minus ja mu ümber ja minust väga kaugel; see nagu voogas ühe hetkega minusse, ent jättis mind ka kohe maha. Sel välkvalgel hetkel oli kõik nii selge, nii lõputult klaar, nagu oleksingi näinud sinna lõpmatuse lõpmatusse. Järgmisel hetkel oli tavaline mõte tagasi, nagu oleksin kaotanud fookuse, mis mu mõttekiiri koondas (mu hilisem võrdlus) või nagu oleks mõistusele laskunud kerge kae, mis tegi edaspidi võimatuks tolle erakordse selguse. Ja ma tundsin end korraga väga õnnetult.

Sest selles kadunud hetkes oli peitunud justkui minu tunnetuslik maksimum, minu mõistuse absoluut. Või nimetagem seda lapsepõlvetarkuseks, mis meilt kõigilt ühel hetkel ära võetakse ja millegi tavalisemaga asendatakse. Nagu oleks Loojal hakanud kahju mulle pakutust ning ta hakanuks oma värve lahjendama ning segama. Nagu oleks päike teinud midagi mu silmadega. Nagu oleks paradiis sulgunud… Teisisõnu, kõik järgnev on olnud mitte terava tunnetuse, vaid üksnes mõtlemise, analüüsi, raamatutest ammutatud tarkuse tulemus. Ja veel hiljem on järgnenud juba kogetu ja läbielatu kordused, mis tähendab sedasama – maailma värvide aeglast tuhmumist. Oh, mida kõike võiks kirjanduses korda saata selle lapsepõlveeheduse ja erksusega. Kuid me oleme kõik ühtmoodi ta võtme kaotanud…

Ilmselt sai mulle juba küllalt varakult selgeks veel üks tõsiasi – et kõige ilusa ja hea eest tuleb varem või hiljem maksta ilmajäämise ning hingevaluga. Et elu ilu pole olemas ilma inetuseta. Veelgi enam – muul kombel ei saaks seda esimest üldse eksiteerida. Ja veel – et valguse teine pool on pimedus.

Jah, just pimedust kui hirmu allikat ma kartsin. Imelikud olid juba need õhtumeeleolud, kummaline varjude mahalibisemise aeg. Tunne, et üks päev on looja minemas ja et koos sellega kaob tagasisaamatult midagi tähtsat. Mäletan, ma ronisin vahel mõnele mõisahoonekatusele, aga ka sealt ei näinud kaugemale, sest valgus põgenes nii kiiresti ja talle järgnev hiiliv hämarus tuli nii silmitult. Kuidas ma ka ei püüdnud – ma ei tabanud kunagi hetke, mil selle päeva valgus lõplikult suri. Igal juhul vallutas pimedus kõik kohad, kus ma päeval olin viibinud. Maailm muutus täiesti teiseks. Ja mina ise ka.

Pimedus õues polnud see mis maja sees. Sees oli ta palju ahistavam, sest seinad hoidsid teda kinni; see oli kui silmnäota olend, kellel olid oma kihvad ja küünised. Mõnikord tundsin neid vaid millimeetri kaugusel oma näost, silmadest, oma vaesest puperdavast südamest.

Selle kõige tulemuseks oli, et ma ei saanud uinuda. Sest see võis mulle unne järgneda. Aga kogu öö üleval olla oli samuti võimatu. Tundsin, kuidas mu südame ümbrus ja pea muutusid pikkamisi tuimemaks, järjest ebamäärasemaks. Sel hetkel haaraski mind too kohutav hirm, et süda, mu ustav väike liitlane, keeldub mulle allumast ja jääb ühel hetkel seisma. Juba oli hirmuvärin vallutanud kogu keha. Mida küll teha, kuidas end kaitsta!? Vaid see mõte üksi vasardas minus. Iseenda sisemise jõuga. Võimatusemõttega, et veel ei saa see juhtuda, et on veel liiga vara, et see oleks nii ülekohtune…

Reaalsus jätkas veelgi hajumist, tõmbus väikeseks, järjest peenemaks, imepeeneks, ja see üks niit ähvardas hoopis katkeda. Nüüd oli piir, millele ma ei suutnud enam vastu panna. Ma pidin, pidin üles kargama, karjuma, midagi ette võtma. Mõnikord see järsk tegutsemine aitas ja hajutas vastiku tunde. Aga harilikult ei jäänud mul muud üle kui kasuvanemate tuppa kiirustada ja üle kogu keha värisedes Koidulat õlast raputada.

„Mis, kas jälle!?” oli tema tavaline unine küsimus. Aga ta tõusis iga kord kuulekalt oma mehe kõrvalt üles ja tuli minuga kaasa teise tuppa ning heitis minu voodisse. Ja mina pugesin ta selja taha, haarasin tal kätega ümbert kinni, kuulasin tema lohutavat pominat, mis vaibus tavaliselt sel kohal, et see pole midagi, et see tunne on olnud ka temale tuttav, aga tema olevat sellest üle saanud. Mismoodi, mismoodi? tahtsin talt küsida, kuid Koidula pomises vaid midagi seosetut ja juba ta magaski. Tema oli minu jaoks noil hetkil kümneid kordi tugevam. Aga mina olin… ma olin kui vastsündinu, keda ümbritses tundmatu, vaenulik maailm…

Hommikul ärkasin üksinda. Kasuema mu kõrval enam polnud. Ta oli läinud tagasi oma mehe kõrvale, kes teda ka vajas. Kuid lapsed ei saa ju sellest aru, nemad peavad ema üksnes enda omandiks. Valgus, mis oli juba kaua enne mind ärganud, lepitas mu hetke jooksul uue päevaga. Ja kõik algas uuesti vana ringi mööda.

Oli veel teinegi nähtus, mis oli ehk sugulane selle esimesega, lõpmatuse ja minu kadumise võimalusega maailmas: kaheksaüheksaselt hakkasid mind vaevama põhjuseta kurvameelsushood. Ehkki ma polnud ju ometi üksi, mul olid kaaslased – nii koolimaja seinte vahel kui ka pargimängudes. Kuid kõigi nende laste hulgas polnud mul õiget sõpra, minu huvide ja mõttemaailmaga seltsivat kaaslast. Need teised, nad olid ju toredad, aga nendega ei saanud rääkida asjust, mis mind tõeliselt huvitasid (ja ka vaevasid); nad olid kõik nõnda asjalikud. (Ja neist ongi hiljem saanud praktilised, elule kasulikud inimesed, samal ajal kui mina olen see, kes ma olen.)

Millal ma õieti sain teadlikuks, et minus on midagi muud, mingi teistmoodi alge kui neis teistes lastes? (See pole mu kõrge enesehinnang, see on aus ja puhas lapsepõlvetundmus, ja küllap nii mõnedki tulevased intellektuaalid on sedasama tundnud!) Ma olen seda hakanud ajapikku nimetama varjatud aine tunnetuseks. Termin on teatavasti pärit astrofüüsikast, aga mõte on seesama!

Või tuleks tagasihoidlikumalt väljendudes öelda, et ma ehk aimasin tõesti juba lapsena, et minul tuleb käia rada, mida tuleks nimetada kunstniku omaks ja mis tähendab teistsugust elustiili, teistsuguseid kohustusi elu ees ja nõnda edasi?

Mu tundlikkuse kasvuga ja mõtisklustega oli seotud veel üks järeldus – et Melliste mõisa Valge maja ning see vana park, mis on täis eelmise ja üle-eelmise aja jälgi, pole sugugi esimene ja ainus koht mu elus, et enne seda on olnud veel midagi. Ent kui palju ma ka end ei pingutanud, mu mõte ei jõudnud tollele aimatavale sammugi ligemale…

Ma juba mainisin nende ahistavate asjade hulgas vanadust. Vanadust kohtasin kõikjal. Olid vanad hooned ning puud, olid vanad loomad ja vanad inimesed. (Mu kasuvanemad ei olnudseda. Nende puhul see mõiste ei kehtinud. Õigemini – nad olid väljas pool seda kategooriat, seega ei noored ega vanad. Nagu just need inimesed, kellega elatakse päev-päevalt koos ja kelle muutumist ei märgata, sest muututakse nendega koos. Nad olid lihtsalt nemad, Koidula ja Kalju.) Kuid vanadus ei puutunud mingil kombel minusse. See näis olevat kindla vaheseinaga minust lahutatud.

Kõige selgemini kehastas vanadust pargi taga maamadalaks vajunud majakeses elav Matilda. Ta käis küürus, küür oli tema kui vanaduse inetuim osa. Vahel aitasin tal poest ostetu kompsukest kanda. Iseendast pärit headusest või tarkusest, igal juhul mitte kellegi käsu peale, ei ka vanainimese palumise peale. See oli kummaline, kuidas Matilda kõndis – pilk maas, silmad nägemas vaid teerada. Aga ta nägi sellest hoolimata paljut muudki. Ta ei kaevelnud kordagi oma tervise üle nagu teised inimesed. Ka vana-Matilda kõne oli kaine ja igapäevane, hääl selge ja vali.

Üks meie kõnelus jäi mulle eriti meelde. Me jäime korraks teerajale seisma, puhkasime, sest päev oli palav; Matilda tegi pingutuse, keeras pead ja ulatus niimoodi mulle otsa vaatama. Ja siis lausus:

„Ma näen, et sul on ilus ümar nägu. Varsti hakkad meestele (ta ütles just nimelt „meestele”, mitte „poistele”) silma jääma. Aga üht asja pead sina, tüdruk, meeles pidama – oma põlved hoia kõvasti koos. Küll sa jõuad need ükskord elus ka laiali ajada…”

Vaatasin talle vist arusaamatuses otsa, sest ta lisas: „Jajah, just-just – kõvasti koos!” Ma olin tol hetkel ehk vaid kümme aastat vana. Oimamata öeldu täit tähendust, vajutasin selle endale mällu. Kust ta teadis, et mul läheb seda hoiatust palju varem vaja kui mõnel teisel?! Miks ta mulle, plikakesele, niimoodi lausus? See küsimus sugenes minusse mõne aja pärast. Oli tal ehk endal mingi taoline kauge elukogemus? Ei tea. Ta ei rääkinud kunagi ühestki konkreetsest inimesest, kes tal elus olid olnud. Mitte ühestki. Ei lastest ega sugulastest. Imelik vana naine. Nagu olnuks tema kanda olnud terve maailma üksindus. Kui ma seda mõistsin, hakkas mul temast nii lõputult kahju. Õieti oli Matildast juba kaugele tundaseda üksijäetust. See polnud mitte niivõrd vana keha lehk. Üksinduse lõhn on hoopis teistsugune.

Sedasama võis öelda ta majakese sisemuse järgi. Seal sees, toas ja köögis, valitses teine aeg, minu meelest koguni üle-eelmine. Seal oli väga hämar ka päeval. Imestasin vahel, kuidas sellises hämaruses saab elada.

Tavaliselt ta sisse ei kutsunud. Neil kordadel jätsime hüvasti teeraja lõpus.

Midagi jättis ta mulle veel ütlemata, kui ma temast lahkusin. Jah, ta ei öelnud, et vanadus, kas just selline, ent mingisugune kindlasti tabab reeglina kõiki inimesi. Oh ei, ta vaid tänas lapsukest abi eest ja soovis talle kõike head. Kuid kui ta pööras mulle oma kookus selja, kostis minuni ometi ta sosin – tüdruk, karda elu, hoia noorust, iga selle päeva ja isegi tundi kõvasti enda vastas, sest kõik see kulub kiiresti ja möödub! See tunne, et ta sosistas neid ja teistsuguseid sõnu mulle järele, oli nii tugev, et ma vahel pöördusin ümber. Aga mitte kordagi ei tabanud ma teda seismas ja tagasi vaatamas. Nii et mulle tundub – ma olen need sõnad talle vägisi suhu pannud. Ta ei soovinud ju, et keegi muutuks kord temasarnaseks…

Mingi aja pärast hakkasin temast eemale hoidma. Ma hakkasin vist aru saama, et säärane vanadus riivab mind. Või ma ei tahtnud kuulda rohkemat, kui olin talt juba kuulnud. Sest tas oli ju veel midagi, mida ta polnud lausunud, aga mida ta kindlasti teadis. Ta oli teadlik sellest, millele asus nii väga ligidal. Ma mõistsin siis juba, et me kõik, sealhulgas ma ise, liigume väga aeglaselt, peaaegu olematult selle poole. Aga ma ei tahtnud sellest kuulda! Või on see jälle üks mu hilisemaid mõttelisi juurdekirjutisi tollele eale, mida kõik arvavad mäletavat, aga tegelikult suuresti eksivad ta tõelises olemuses…

Sellele vanast Matildast eemalehoidmisele aitas muidugi kaasa mu kaaslaste suhtumine – mõned me poisikesed pildusid eite kividega. Lapsed, nagu üldiselt teada, on julmad. Ehkki ükskord makstakse neile sellesama mündiga tagasi, tean ma nüüd. Mina kartsin seda juba lapsena; mulle oli hästi teada, et kui sa õrritad koera, siis kasvavad sulle varsti jalasäärtele ja pepule koeranaelad. Ning muid sääraseid ähvardusi, millel oli tollases kasvatussüsteemis oma koht.

Millalgi kadus vana-Matilda ära. Keegi ei rääkinud enam temast. Aga keegi polnud ka sõna „surm” tema nimega koos maininud. Ta nagu vabastas meid kõiki enda koormast ja läks lihtsalt vaikselt olematusesse. Nagu lähevad kuhugi väga vanad ja hädised loomad. Ja ühel päeval lükkas buldooser tema maja kokku ning edaspidi kasvas sellel kohal üksnes umbrohi ning siis ilmus sinna põõsas, halvasti lõhnav punane leeder.

Alles hiljem taipasin, et olin kord varem tema majast mööduma pidanud. Nimelt sel korral, kui ma pargi piiridest välja murdsin. Matilda maja asus ju poolel teel mõisnike surnuaiakünkale.

Kõik see aeg, kõik need aastad vigurdas mu süda ja kordusid need öised ärevushood. Kuni ühel suvisel päeval sõitsime Koidulaga koos linna arsti juurde. Esimest korda tõelisse linna. Või rajoonikeskusse, nagu tollal öeldi. Koidula oli küll oma väljendites, eriti minu kuuldes, ettevaatlik, ent väljaütlematut oli siiski peres selgesti tunda – tüdrukul on tõesti midagi viga, võib-olla on tegu koguni sünniveaga!

See oli mu esimene kokkupuude arstindusega. Senini olin elanud teadmatuses oma kehast ja veel enam vaimust. Olgu mainitud, et see esimene arsti juures käimine ületas oma emotsionaalsuselt kõiki järgnevaid. Ehkki mulle ei tehtud kriipsuvõrdki haiget. Muide, seda esmamuljet ei suutnud hiljem ületada isegi sünnitushaigla robustne otsekohesus. Minu jaoks oli arstiteadus ümbritsetud esiteks saladusest ja seejärel pelgusest vere suhtes; oma teadmised olin põhiliselt hankinud ühest anatoomiaatlasest, mis eksponeeris inimest lõhkikäristatult, tema koleda sisikonnaga. (Kas see tõesti peitus ka minus!) Lihtsamalt öeldes – ma teadsin, et arstid on need, kes lõikavad inimese lõhki ja sorivad siis selles, mis neile avaneb. Sinna inimkeha juurde käis veel ka naisterahvaste võime lapsi ilmale tuua. Ning veel midagi hämaramat ning lõpuni seletamatut, mida olin omandanud van de Veldelt.

Polikliinik asus peatänava ääres, see oli suur hallikast kivist hoone, punasest telliskivist laotud kaaristutega uste ja akende kohal. Tagantjärele tundub hoone lausa juugendliku ehitisena. Igatahes, midagi saksalikku õhkus sest hoonest mulle kohe vastu. Kuidagiviisi tundus see sarnanevat Melliste mõisa häärberiga.

Võib-olla seepärast saksalikku, et arst ise tundus oma aktsendi tõttu sakslannana. Sest meie juures maal oli ju kõik võõras saksalik; parginurgas kasvavat toompihlakat kutsuti saksamaa toomingaks ja teravaid nulgusid pargi keskosas saksamaa kuuskedeks. Tegelikult oli see kergete vurruudemetega kuldses keskeas naine juuditar. Ta jättis mulle väga targa inimese mulje, sest oli kuidagi läbivaatava pilguga. (Kuigi… mind tõeliselt piinava jälile ta ei jõudnudki. Sest ta oli ju ikkagi südamearst.)

Aga ta tegi kõik, mida pidi tegema. Kõigepealt kuulas mind külma ringiga, mille juurest ulatus kaks kummitoru ta kõrvadesse. Siis käskis mul pikali heita ja pani mu rindkere täis mingeid iminappasid, mille järel mu süda joonistas pikale paberiribale kummalisi sakke ja sakikesi. Sel ajal kui doktor neid uuris, mudis ema Koidula ta vastas toolil oma rätikunurka ja närveeris hirmsasti. Minule pakkusid need protseduurid ainult põnevust ja kõdi ning ma olin täielikult unustanud, milleks me tulime.

Siis lõpuks tegi doktori aktsendine hääl emale teatavaks kokkuvõtte: „Sidamekesega pole mitte midagist viga. Keik korras on. Tüdrukul lihtselt liig erutuv loomus.”

Jah, see oli mu esimene kogemus rahvusest, kellest ma olin lugenud Vanast testamendist ning teadsin selle põhjal, et neil polegi oma maad, et nad otsivad üle maailma pidevalt taga seda õiget, kõige sobivamat elamiskohta. Hiljem lisandus mulle neist tõesti ka negatiivseid kogemusi – et tegu on rahvusega, kes igast olu korrast püüavad endale saada maksimumi, ja isegi ning just sageli ka siis, kui see tuleb teiste arvelt. Kuid tollele kuldhambaga juudi soost südamearstile pole mul isegi nüüd aastate tagant midagi muud mõttes läkitada kui tänusõnu. Mulle jäi muidugi teadmata (pidigi jääma!), kui palju mu ema talle selle vastutulelikkuse eest maksis. Kuid see ei muudaks asja, ei, see koguni häiriks tolle külastuse meeldejäävust.

Tõde ei taibanud temagi, see doktor. Tõde oli joodis. Selles I-tähega tähistatud elemendis habemik Mendelejevi tabeli keskel, täpsemalt 53. kohal. Joodis, mida oli nii vähe meie kandi põhjaja samuti kaevuvees. Ja kilpnäärmes. Kuni ma selle tõsiasja ise ükskord ülikoolis teada sain, ehkki ma ei läinud õppima (poleks eales suutnud minna!) meditsiini, mis oli noil aastatel suurmood. Aga mul olid ühiselamus head koridorikaaslased, kes õppisid arstiteaduskonnas, ja üks neist tüdrukuist pühendus hiljem endokrinoloogiale. Temalt saingi teada – seda vempu mängis mulle lapsepõlves mu kilpnääre, temast levisid lained kõikjale üle mu keha, tema vaevas mu väikest südant, tema oli mu hirmude nähtamatu generaator. Jah, alatalitlusega kilpnääre, mis vaevavat naisi keskmiselt neli korda sagedamini kui mehi, nagu tema, see arsti-Leili, mulle kinnitas.

Sellest kohast edasi võiksin muutuda oma noorsoojutustuse „Kõiksus” tegelaseks. Laime on ta nimi. See on mu teine raamat ja jutustab kellestki tüdrukust, ütleme et peaaegu minust endast, sest mul polnud tookord oskust ega ka erilist põhjust midagi tegelikkusele lisada. Ometi, millegi poolest erines Laime minu lapsepõlveminast – ta tundis haiglast uudishimu kõige vastu, mida inimnahk varjas. Ta istus salaja just nimelt anatoomiaatlase kallal, mis oli juhuslikult nende pere raamatute hulgas, ja otsis enda keha pinnal üles kõik kohad, kus ta sisemus varjas üht või teist elundit. Veelgi enam, ta tundis kõiki haigusi, mida eestiaegne kolmeköiteline „Tervise käsiraamat” oli suuteline pakkuma. Ning nõnda, just sest atlasest ja sellest käsiraamatust sai alguse tema neiuea hüpohondria. Kuid kõige selle kõrval leidis ta sealt ka midagi täiesti põnevat. Need olid pildid rasedusest, tagurpidi lapsest naisekõhus, sellest väädist, mis sündimatut emaga ühendab. Need pildid põhjustasid mu tegelases imelikku ihukõdi, salajast soovi ise midagi niisugust läbi elada. Aga mitte siis, kui ta ükskord nii kaugele jõuab, vaid kohe. Ja nõnda sättis ta endale padja kõhule ja silitas seda ja kujutles olematut. Tegelikult olin selle loo üle võtnud ühe oma ülikooliaegse sõbranna (mitte arsti-Leili!) jutustusest – ja see polnud ainuke kujutlusmäng, mida tüdruk oli mänginud. Oli teisigi. Mõnda neist ei usaldaks isegi mitte praegu rääkida. Oh tüdrukuaeg…!

Mida öelda justkui kokkuvõtteks: lapsepõlvekartusi ei tule alahinnata, aga neid ei tohi üritada ka endasse matta. Neis on midagi sümptomaatilist. Ja nad on tugevamad mõjurid, kui me oskame arvata. Ehkki hiljem järgnevad elus tõsisemad hirmud ning sünnivad uued neuroosid, on paljude algus kusagil varasemas…

Võib-olla polnud need minu hirmud. Ma mõtlen, kas mitte nõnda ei jätkunud minus mu tegeliku ema hirmud…

Mässasin peegli ees tükk aega oma juustega, selle ruuge lakaga, mis on mõnelegi mu meestest, niipalju kui mäletan, isegi meeldinud, aga üks neist ütles, et mu juus on kui mu isiksuses lõõmava tulekahju märk. Hästi öeldud, lausa kirjanduslik kujund, mida võiksin kusagil tarvitada, mis sest, et pole enda välja mõeldud. Kirjanikud on osavad vargad, nad varastavad kõikjalt – silmade ja kõrvadega. Mulle näib, et mu juuste ruugusse on viimasel ajal lisandunud veelgi hõõguvamaid toone, ilma et ma seda mingite vahenditega oleks püüdnud kaasa aidata. Jah, juuksed on minu ehe, nad on mul endiselt paksud ja pikad, nii et võiksin oma alastust nendega vabalt varjata. Nagu Susanna või nagu Maarja Magdaleena ühel tuntud maalil. Kas mitte ka Tiziani omal? Aga mis kõige rõõmsam tõdemus – ikka veel pole märgata ühtki halli niiti. Võib-olla punapead ei hallinegi? Kust mina tean, milline hea geen minus mängib.

Mõned mu kangelannad hallinevad küll. Ilmselt kannan neile üle kõik selle, mida ma enda juures ei taha näha.

Seejärel mässisin kapi järele lõhnava froteerätiku nagu turbani pea ümber.

Nüüd viimaks saabus näo kord. Ma ei taha öelda, et olen ilus, hoidku Jumal selle patu eest. Aga kui ma oma silmi vaatan, siis leian mõnikord, et nendesse võiks ju tõesti veel mõni mees ära uppuda. Jah, ma olen ka oma tumedate silmadega rahul. Igatahes osutavad need mingile kaugemale päritolule. Ma ei või sallida tuhme, justkui ärapleekinud eestlase-silmi. Olen kindel, et mus on paras jagu võõrast verd. Kõrged põsesarnad muidugi ka osutavad sellele või hoopis vastupidi, selle kahjuks… Jah, mõned kortsud on vahepeal lisandunud, aga neid annab oskusliku make up’iga mahendada. Kokkuvõttes, näol polnud justkui vigagi – selles mõttes, et möödunud öö unetu laevasõit oleks seal kuidagi kajastunud. Vaid kerged varjud silmade all. Kuigi ma tean, et olen kerge väsima. Ja mu vaim väsib tavaliselt varem kui füüsis…