Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 7

Nii nagu õpetaja Luule selle meile edasi rääkis

Armsad lapsed, tõmmake nüüd pisut hinge sellest mäkkeronimisest ja tulge mulle ligemale… Me seisame, nagu te näete, ühe puu all. See on siinsetele inimestele püha puu. Juba… mitusada aastat…

Oodake, ma tõmban ka veel pisut hinge… Nonii, tõstke nüüd käsi, kas keegi teist on ehk seda legendi juba kuulnud? Ei ole. Ja kas keegi on siin varem käinud? Ka ei ole… Siis ma jutustan teile selle loo, nagu ma seda oma kooliajast mäletan. Kui ma käisin siin esimest korda…

Selle vana pärna alla on legendi järgi maetud Mai Roos. Seda hauda peetakse, nagu te näete, siiamaani ilusasti korras. Igal kevadel ja suvel õitsevad siin valged roosid. Sest valge on süütuse värv. Kuigi Idamaades, näiteks Jaapanis on see hoopis leinavärv…

See lugu ise juhtus kolmsada või enam aastat tagasi. Igatahes pärast järjekordset Rootsi-Poola sõda. Sest neid sõdu oli õige mitu. Aga ajalootunnis neist vist ei räägita…

Kui vaenlased olid Turaida lossi, mida te siin tellinguis näete, sest seda restaureeritakse praegu, jah, kui nad olid selle lossi järjekordselt maha lõhkunud, ümbruskonna paljaks röövinud ja põletanud, leidis Turaida vana kirjutaja Greiv lahinguväljalt kahe noore inimese, mehe ja naise surnu kehad. Aga surnud naise rinna otsas rippus pisike titt, kes veel elas. Sellest lapsest sai vanapaari hiline kasulaps, kuna nende enda poeg oli sõjas langenud. Ja kuna see leidis aset maikuus, kui kogu loodus kaunilt õitses, siis sai lapsuke endale nimeks Mai Roos. Ja tast sirgus kaunis tüdruk – kollased juuksed, sinised silmad, roosad põsed, hele nahk, kena madal hääl. Nagu sina, Siiri, peaaegu nagu sina! Kui siis Mai Roos jõudis neiuikka, oli palju neid mehi, kes talle silma heitsid, kuid tema kinnitas aina: „Mu süda ütleb mulle, et mu õige peigmees pole veel siin.” Jah, nii tema rääkis iga kord, kui mõni mees talle kätt ja südant pakkus… See on niisugune väljend abieluettepaneku kohta.

Ja ükskord jõudiski see oodatu kohale. Selleks oli Saksamaalt Württembergist pärit ja samamoodi vanematest ilma jäänud noormees Viktor, kes oli pidanud kodumaa maha jätma ning võõrsile rändama. Ja temast sai Sigulda lossi aednik ehk kärner, kuna lossiaed oli nendesamade sõdade tõttu umbe kasvanud ja täiesti käest ära.

Nii. Vaevalt olid kaks noort inimest kohtunud, kui nende süda hakkas teineteisele tuksuma. Ja nad hakkasid salaja kokku saama. Viktor elas Siguldas, aga Mai Roos siin, Turaidas. Need kohad, nagu te isegi näete, ei ole teineteisest kaugel. Oma kohtumispaigaks valisid nad sellesama koopa all jõe ääres, kus me pool tundi tagasi olime. Seda liiva kivikoobast kutsuti tollal Hea Mehe koopaks ja tal on nüüdselgi ajal sama nimi ehk Gutmani koobas. Nagu te nägite, voolab koopast välja allikas. Juba tol ajal teati, et vanasti, paganlikul ajal oli sinna hõbedat ohverdatud ja see koht oli alati püha olnud. Võib-olla et koopas elas kunagi tõesti erak, keda hüüti Heaks Meheks ja kes tervendas loomi ja arstis inimesi. Ei tea, see on vaid minu oletus.

Sinna, koopast kõrgemale raius Viktor liivakivi sisse istme, kus nad said kahekesi istuda, ja ta kaunistas selle okste ning oma aia lilledega. Ja oma nimegi raius ta sinna koopaseina, ainult et see on ammu samblakorra alla jäänud või hoopis ära pudenenud. Nõnda et selles kohas ootas Viktor igal õhtul oma mõrsjat. Ja üks pisike üheksa-aastane tüdrukuke oli iga kord Mai Roosile saatjaks kaasas. Aga tema jäi Mai Roosi eemale ootama.

Kuid see armastus polnud määratud kaua kestma. Sama suve kuuendal augustil tuli keegi poiss Greivi koju ja teatas Mai Roosile, et ta peigmees Viktor peab kiiresti ära sõitma ja palub seepärast Mai Roosi juba päeval nende kokku leppekohta tulla, et veel viimast korda koos olla.

Aga tegemist oli pettusega.

Mai Roos seda ei teadnud. Kuid nagu alati võttis ta tüdrukukese kaasa ja kiirustas kokkulepitud kohta. Aga ta ei tulnud ega tulnud koju tagasi. Ja kui teda otsima mindi, leiti ta sealt kohtumispaigalt üleni vereloigus. Mai Roos oli surnud. Ja ta kõrval lebas väike kirves, mis oli ta peigmehe Viktori tööriistaks aias ja metsas.

Iseenesest mõista langes kahtlus Viktorile, noor aednik võeti kinni ja teda ähvardas piinamine ja hukkamine. Asjatult vandus ta, et pole süüdi. Ja samas kannatas ta juhtunu tõttu. Jah, kirves olevat küll tema oma, kuid selle olevat ta pil la nud oma kallima vereloiku, kui ta teda tapetuna nägi. Ja edasi ta enam ei mäletanudki. Veel kinnitas Viktor, et ta aimab – kellegi kurja inimese mõõk on tema mõrsja tapnud!

Kes teab, kuidas kõik veel oleks läinud, kui mitte järgmisel päeval poleks Turaida lossihärra ruumidesse tormanud segase olemisega mees, kes nimetas ennast Peter Kudriniks. Ja temalt saadi teada kogu tõde Mai Roosi surmast.

Neid oli kaks meest, kaks poola soost endist sõjameest, kes olid varem olnud Poola kuninga Sigismundi teenituses. Kuid aegamisi sattusid mõlemad, nii too Kudrin kui ka ta kaaslane Adam Jakubowski, kurjuse teele, kuni nad said kodumaal hakkama mõrvaga ja pidid Poolamaalt põgenema. Turaida lossihärra võttis Adami ja ta seltsilise enda juurde teenistusse.

Ühel päeval nägi Jakubowski Roosi ja neiu ilu tegi tema segaseks. Ta mõistis, et niisamuti ta Mai Roosi enda omaks ei saa. Ja ta otsustas kasutada julmust ning jõudu. Kuulnud, et Roos ja Viktor on kihlumas, otsustas Jakubowski kiiresti tegutseda.

Nii et tegelikult suundus paha aimamatu Mai Roos tol päeval kohtuma petise ja julmuriga. Jakubowski ründas teda. Neiu oli oma au kaotamas. Viimases hädas ütles ta mõistus talle ette ainukese pääsetee. Ta võttis kaelast rätiku, mille Viktor oli talle kinkinud. See oli valget värvi. Ja tal õnnestus endisele sõjamehele kinnitada, et see on imerätik, mis kaitseb selle kandjat kõige halva, isegi mõõgatera eest.Ülbe, mõtlematu, ennast täis Jakubowski jäi seda uskuma.

Mai Roos teadis muidugi, mis temaga juhtub. Mõõk läbistas ta kaela. Rätik värvus punaseks. Mai Roos langes surnult maha. Aga ta hea nimi oli päästetud.

Kui Jakubowski nägi, mida ta oli teinud, kaotas ta mõistuse. Ta pillas oma mõõga Hea Mehe allikasse ja põgenes. Pärast leiti ta metsast. Mees oli enda üles poonud.

Mai Roos maeti valges riides, mirdiokstega ehitult. Tema rätik maeti temaga koos. Kudrin, kes oli selle loo oma seltsilisest ja endast kohtule ära rääkinud, vabastati Viktori pealekäimisel süüdistusest. Ka too väike hirmunud tüdruk leiti üles – ja temagi kinnitas Kudrini sõnu.

Viktor lahkus Turaidast murtud mehena. Pärast seda ei olnud temast minagi kuulda…

Jah, lapsed, niisugune hale ja ilus lugu. Aga ma usun, et see võib tõsi olla. Miks rahvas seda muidu mäletab…

Eike, paneme nüüd meiegi oma lilled sinna teiste kõrvale…

Mai Roosi lugu vapustas mind väga. Ma elasin sellesse nii sisse, et tundsin end aeg-ajalt tolle väikese üheksa-aastase tüdrukuna ja nägin kõike nagu oma silmadega. Ka Gutmani liivakivikoopa jahedus, mis pärines mäe seest, samuti väljavoolava allika hõbeselgus olid vaid kinnitanud, et kõik oligi nõnda toimunud, et see sündmus on alles, lehvis selle koha kohal edasi. Mulle tundus, et ma lausa kuulsin selle aja häält. Ja ma hakkasin kuuldud lugu täiendama oma kujutlustega. Seepärast olin kogu tagasitee vait. Vait olid teisedki, isegi poisid ei lärmanud nagu tavaliselt. Mõned meist olid siiski ostnud ilusad pajupuust tehtud ja põletuskirjadega kaetud sigulda kepid ja vahetasid neid sõbralikult omavahel. Mul jäi üle vaid kahetseda, et polnud seda teinud. Raha mul ju veel Riiast lahkudes alles oli – kepp maksis kolm rubla. Lisaks keppidele müüs kepimüüja, üks vana mees, ka veel korvikesi. Kui mitte kepi, siis korvikese oleksin pidanud kindlasti ostma! Kuidas ma seda ekskursiooni ja Siguldat edaspidi muidu mäletada suudan!

Aga… nagu oleks sellest kurvast legendist veel vähe – teispool Valgat toimus me bussiga liiklusõnnetus. Vastutulev veoauto riivas bussikülge, buss hakkas vingerdama ja libises viimaks kraavi. Õnneks oli selleks hetkeks hoog juba väike. Õpilased said vaid väiksemaid muhke ja põrutusi, aga kuna mina istusin akna all ja just see aken purunes, siis riivas üks klaasikild mu kaela ja kriimustas seda. Mu taskurätt oli verine, ja õpetaja Luule sidus bussi esmaabikastikesest pärit sidemega mu kaela kinni ja lohutas jälle mind nagu üks varasemgi kord. Hea, et nägu terveks jäi! mõtlesin endamisi, kui kael kipitas ja ma pidin seda kogu aeg katsuma. Aga kodus oli Koidula endast lausa väljas ja tänitas, mis kõik oleks võinud juhtuda, ning ütles midagi krõbedat ka õpetaja Luule kohta, kuigi tema polnud ju milleski süüdi…

Aga sel õnnelikul õnnetusel oli oma hoiatus. Tookord ma muidugi veel ei teadnud, et elu saadab meile mõnikord teateid ja vihjeid olematuist ja juhtumata asjust. Ent kuidas ma oleksin võinud arvata, et Mai Roosi lugu märgib kõigi meie tüdrukute hulgast ära just minu…

Kõik juhtus umbes kuu aega hiljem ja pisut teisel moel, aga tegelikult selsamal põhjusel… Isegi rätik oli olemas.

Ilmselt olen siiski sündinud Neitsi märgi all, kuigi mu passis seisab sünnikuupäevana neljas august. Kust muidu mu häbelikkus, millest ma mõnikord kohe kuidagi üle ei saa. Kuigi läks nii, et ma ei jõudnudki seda naistele looduse poolt tasuta jagatud kingitust (või hoopis tülikust?) kuigi kaua endaga kanda. Võib-olla oli ka see mu saatus. Õnnetuseks ei oska ma seda kaotust nii pika aja takka ka enam pidada.

Mõnikord olen mõelnud, nagu vist paljudki tänased naised, aga küllap kõigi aegade naised – et oleksin pidanud sündima teisel ajastul, mingi igavama elu jaoks. Teine mõte – ma oleksin võinud nunnaks saada. See poleks üldse paha variant olnud. Oleksin olnud kättesaamatu kogu sellele meeste-maailmale.

Vett oli põrandale nirgunud, katsusin oma keha veel siit ja sealt, nagu soovides ühest või teisest voldist vabaneda, ning noogutasin siis peeglisolijale. Kellele ma siis nüüd õieti naeratan? küsisin endalt samas – kas tõesti iseendale? Nojah, oma teisele minale, keda võiks ju ka mõne teise nimega kutsuda, ja sõnan:” Noh, eks ta ole!” Ja tema noogutas mulle väikese, imeväikese viivituse järel vastu.

Järsku meenus mulle kunagi loetud tarkus, et peeglisse ei tohiks järgemööda üle poole tunni vaadata, et peegel võtab pikkamisi midagi sinust endasse ega mõtlegi seda tagastada. Ja selle suudab sealt kätte saada keegi, kes valdab teatud oskusi. Niisiis, me peegelpildid polegi päriselt meie omad. Ah, kõigest sest olen ma ju üritanud kirjutada. Jah, ühes „Peegli” nimelises metafüüsilises novellis, mida ma pole söandanud kusagil ära trükkida.

Heitsin veel ühe pilgu. Ning peegli-teisik noogutas mulle jälle imeväikese viivituse järel – jah, nii see just on. Ning ta lubas mul selle päeva sisse astuda.