Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 12

Niisiis, mina polnud ülikooli aegu mitte kellegi lemmik. Mis ei ole küll minusse, ma loodan, alaväärsusjälge jätnud, aga mingit laadi solvumise elu vastu küll. Mis teha – nii paljud mu kursuselt olid kirjanduslikult nii-öelda paljulubavad. Aga nad oskasid end ka paremini eksponeerida. Aegamööda sugenes mul nende edukate ja heakeste vastu midagi kiivusetaolist. Ja ma pole, ausalt tunnistades, sest eestlaslikust joonest siiani päriselt vabaks saanud, ehkki olen enda kallal teinud tõsist vastutööd. Ja ikkagi – kogu mu kainuse juures tunduvad mõned inimesed mulle tänagi oma ülepingutatuses ebasiirad. Nad kiirustavad tagant midagi, mis pole nende võimuses, nad usuvad tõega, et annet saab tahtmisega asendada.

Oh neid teostumatuid unistusi, oh neid kergelt antud lubadusi, oh neid asjatuid hüppeid ühest valdkonnast teise, ühest kiindumusest teise manu, oh neid kahetsusi ja oluliste asjade kergelt käsitlemist või õieti võimetust vahet teha olulisel ja ebaolulisel, oh neid ajasurmasid ja tühje pidupanemisi, oh seda kasutult kulutatud aega…!

Kas niisuguses pikas lauses võiks koos olla too kvintessents? Jah ja ei.

Kõigest hoolimata olen Tartule, ta raamatukogudele palju võlgu. Mida võivad öelda ilmselt väga paljud seal õppinud. Ainult et ma olen kohanud harva niisuguseid tänusõnu. Kuid samas peitub minus tõesti ka vastupidine tunne – et ma kasutasin vaid murdosa neist võimalustest… ja olin tegelikult pealiskaudne ning hingelaisk.

Näiteks külastasin ma klassikalise muinasteaduse muuseumi esimest korda alles kümme aastat pärast Tartust lahkumist. Ning sedagi eelseisva Kreeka-reisi vaikses palangus. Ja mind ründasid kaunid lumivalged marmorsed kujutlused, meenus Melliste pargi Artemis, kuigi need kujud pole ju marmorist, vaid kõigest kips koopiad. Selle hetkeni olin neid näinud vaid läbi akende, olin koguni kirjutanud üsna talutava luuletuse sellest läbi-aknavaatamisest.

Jah, mul pole Tartus isegi oma kohta nagu paljudel mu kursuseõdedel, kuhu tahaksin tagasi minna ja istuda ja lihtsalt olla. Veelgi imelikum – mul pole selles linnas isegi ühtki nii head tuttavat, kelle pool tahaksin (võiksin) juhusliku saabumise korral ööd olla, kellega saaks üle aastate õhtu otsa jututada. Aga võiks ju olla Aimi Saarepuu, mu toakaaslane. Ent tema ja minu vahelt jooksis must kass läbi millalgi neljanda kursuse paiku ja sellest ajast saati oleme ebalevas suhtes. Ma isegi ei tea enam, kas ta elabki veel Tartus.

Valetan, üks salakoht oli ja on mingis mõttes tänini – ülikooli botaanikaaias, puudest ümbritsetud künkal, kus istub väike pinnutõmbaja, poisikese skulptuur. Vist seepärast, et selle poisikese naabruses olen kirjutanud paar oma parimat luuletust – algul mõttes jasiis ühiselamusse kiirustanult ka paberile. Ühe pealkirigi on vastav – „Pinnutõmbaja”. Ja see on pühendatud Martinile – muidugi mõttes ja hiljem ka tegelikult!

Kuigi Aimi ei ole mulle otseselt midagi halba teinud. Vähemalt mul pole mingeid tõendeid. Aga ma aimasin, mu kuratlik vaist ütles mulle omal ajal, et ta mustas mind selja taga üsna kõvasti. Ning tegi seda kasusaamise eesmärgil ning muidugi peenelt, vihjamisi, nappi mürki teiste me kaaslaste meeltesse piserdades. Ma tean, ma olin talle vastumeelt just oma päritolu tõttu, sest tema oli pealinna laps, Reaalkoolis õppinud ja nõnda edasi. Ent päevast päeva minuga kõrvu elades oskas ta seda tõrget minu eest varjata. Temalt võinuks lausa võtta ebasiiruse ja teeskluse tunde.

Just temalt, Aimilt, sobib üle võtta ka üht mõistet, mis on minu leidus ja mida ma olen hakanud kutsuma elu stardiplatvormiks. Sest on ju oluline, kui kõrgelt või madalalt sa alustad, kui kõrgele su vanemad või vanavanemad on sinu viinud. Ja see ei käi mitte niivõrd võimete kohta, mis on ju ka päritavad. Aimi alustas paratamatult minust paar astet kõrgemalt – tema vanemad olid mõlemad kirjandusteadlased, isa lisaks instituudi õppejõud; kui nad talle muud Tartusse kaasa ei andnud, siis oma tuntud perekonnanime ometi. Ja mis oli minul vastu panna? Keegi Hansen, provintsiõpetajate tütreke. Te ütlete, et tollal, kui kõik olid võrdsed, ei mänginud need reeglid mingit rolli. Mängisid, ja veel millist!

Võib-olla oli kõik vastastikune – tema tundis end minust parema olevat ja mina olin väiklaselt uhke oma looduselähedusele, mida püüdsin maksimaalselt realiseerida oma luules… Jah, me olime kui vastasnimelised osakesed – ja pidime seepärast paratamatult põrkuma. Ning muidugi olid meil erinevad veregrupid, mis üsna pea selgeks sai, sest me käisime ju koos medõdede kursustel. Loomulikult, ka meie tähtkujud olid erinevad – tema oli Skorpion. Need mõlemad on olulised faktorid inimsuhetes, nagu ma olen hiljem tähele pannud. Ja Aimi verd poleks saanud minule üle kanda, kui selline vajadus oleks kunagi tekkinud; minu oma temale küll. Ka see pisiasi rääkis millestki.

Kuid kõik see on ikkagi veel kuidagi kaugvaateline. Ehk sobiks meenutada ka midagi konkreetset?

Kui ma vaid mäletaks… ei, ma tõesti ei mäletagi, millisest meeleolust mu ülikooliaeg algas, milline oli mu esimene tunne peahoone kuuest sambast, selle kajavast fuajeest, kui arg või südi ma olin neil esimesil päevil. Ma hakkan mäletama nagu keskelt. Seda, kuidas me seal kolmeses toas Pälsoni intri viimase korruse koridori lõpus riiuleid paika paneme, aknaid peseme, kolme peale ostetud teistsuguseid kardinaid akna ette riputame.

Või oleks kõige sobilikum alustada pärnast, mis kasvas intrihoovis me akna all, ulatudes oma ladvaga just meie aknasse. Siis kui me sinna tuppa asusime. Ja oli matnud meie akna oma rohelusse, kui me lõpetasime. See puu oli minu sosinasõber. Ta sahin leevendas mu meeleolu ja pärssis eksamiärevust. Minu voodi oli ju kõige aknapoolsem – ja kevaditi magasime avatud aknaga. Ainult ta õisi ei jõudnud me kunagi ära oodata; enne tuli minna suvesse, Tartust ära. (Näed siis, ikkagi on ka meeldivat…!)

Selle pärna ja teistegi puude näitel sain selgeks, et puude nagu inimestegi ümber valitseb teatud mõjuväli. See ei tulenenud küll otseselt maiade puukalendrist, mis ringles meil intri peal, aga võibolla siiski.

(Hea puu, ta on tänini alles, aga juba vanake. Käisin teda mõni aasta tagasi katsumas, tervitamas.)

Niisiis, meid oli kolm ja me pidasime kõigest hoolimata samas koosseisus vastu kõik need viis aastat. Nii nagu juhus ehk teise sõnaga haldusosakond meid kokku oli pannud. Mina, Aimi Saarepuu ja väike Lilli, keda kutsusime Anderseni mõjul Halliks Luigekeseks, seda muidugi tagaselja ja tegelikult heatahtlikult, sest Lilli oligi hea südamega tüdruk ja üldsegi mitte lihtsameelne, nagu mõnele ehk paistis, vaid lihtsalt… mõnede erisustega. Hüüdnime tegelik põhjus oli selles, et ta kandis alati pikka hallikat või hallikaspruuni seelikut ja mingit määrdunud tooni džemprit, mis surus ta niigi väikesed rinnad veel märkamatumaks. Kas keegi oli talle tõesti soovitanud, et hall ja kakapruun on tema värvid, või oli see ta enda leidus?

Temagi leidis endale kohemaid oma ala ja hakkas hoolikalt käima mingis ringis, koduloo-või looduskaitseringis, hästi ei saanud arugi.

Mina ja Aimi, me olime tookord algaegadel nagu kaksikud. Mitte just siiami, aga kirjanduslikult kindlasti. Kõik sobis meile ühtmoodi. Näiteks pidasime õhtuti pikki arutlusi kirjandusest ja luulest, Lillike me juttu harilikult ei sekkunud, kuulas vaid ja ohkas. Mõnikord ta siiski ütles sõna sekka, kuid Aimi ei pidanud tema arvamustest suurt lugu ja muutus irooniliseks. Selle peale me Hall Luigeke solvus ja istus pool tundi nurgas ning mossitas. Kuid tal oli hea süda – varsti kutsus ta meid mõlemaid kööki, oli mingeid võileibu teinud, vaatas meile andunult suhu, kui me sõime ja teda kiitsime, ning oli taas endine.

Me toa esimene kriis sündis juba teise semestri algul.

Ühel hommikul jäi Lillike koju, kaebas kõikide tüdrukute tavalist haigust. Millegipärast jõudsin mina pärastlõunal esimesena koju ja leidsin eest külma toa ning oma suureks ehmatuseks Lillikese avatud aknal istumas, lumepihune tuul sasimas ta lühikesi juukseid, nägu tüdrukul ära nutetud.

Jäin lävele kohkunult seisma, siis tormasin tuppa ja haarasin ta sealt oma voodile toetudes sülle, sest mulle oli hetke eest viirastunud midagi hullu – et ta tahab aknast alla hüpata. Ta jäigi mu kaenlasse, puges minu ligi nagu väike laps. Ma lasin tal nutta. Hea oli teda nõnda hoida. Nagu olematut õde. Ja esimest korda elus tundsin kellegi hoidmise ja kaitsmise õnnelikku ja samas vastutusrikast tunnet.

Peaks Aimi mitte kohe koju tulema! mõtlesin mina ja silitasin Lillikese pehmeid juukseid, nagu oleksin keegi hoopis vanem ja mõistvam, kui ma tegelikult olin. Ma olin neil hetkil samas rollis, nagu õpetaja Luule Iher kord; ma andsin mulle kord jagatu edasi. Ehkki põhjus polnud päris sama. Jah, ma peaaegu suudlesin Lillikest näole ja kaisutasin teda ja tundsin, kuidas mu hellus ka mind ennast kuidagi härdaks teeb.

Siis lõpuks otsustas tema ise, et meist kahest toakaaslasest võib ta mind usaldada.

„Te… te olete nii targad… ja kauged mõnikord… Te olete nii ilusad ja toredad… Aga mina… Ja te muudkui püüate mulle igal võimalusel mõista anda, kui targad te olete… ja kui rumal olen mina… aga mina olen ka… mina olen ka…!”

Seda viimast „mina olen ka!” ta lausa kisendas ja mul ei lähe kunagi meelest see ta sisemuse protest. Ah siis selles oli asi!

„Jah, muidugi, Lilli, muidugi oled. Sa oled nii tore tüdruk, spontaanne ja siiras,” pingutasin mina oma lohutust ja see ei olnudki ju vale. „Anna tõesti andeks, kui mõnikord on nii välja kukkunud. Aga see pole hoopiski sinu vastu… me ei ole tegelikult sugugi ülbed, nagu sa arvad… vähemalt mina mitte. Ja me püüame edaspidi…”

Ja nõnda selles laadis edasi, kuni ta nuuksed vaibusid ja ta jäi nagu laps, nagu millestki tohutult pingutavast üle saanu mu õla najale magama. Imestasin, et ta on nii õbluke – mul polnud teda raske sinnasamasse voodisse pikali panna. Sest polnud midagi, et ta magas selle öö minu voodis ning mina heitsin tema omasse. Aimi tuli sel õhtul väga hilja – ja kui ta ka märkas meie vahetust, siis ei küsinud ta hiljem selle põhjust. Mina, mina muidugi olin poole ööni üleval ja muudkui loendasin valgeid elevante. Ja kõik see aeg mõtlesin ma, kuidas küll me kaks võisime midagi niisugust asja ees, teist taga põhjustada. Ja ma mõistsin esimest korda, et elus on nii kerge teises inimeses alaväärsust tekitada. Selleks pole vaja peaaegu midagi tehagi. Piisab, kui jätta ta millestki väljapoole.

Ma kavatsesin küll, aga ei rääkinud sellest juhtumist mitte kunagi Aimile; sellest sai esimene saladus minu ja Lillikese vahel. Me suhtlus muutus tollest päevast peale südamlikumaks, ma pühendasin talle rohkem tähelepanu – ja imelik, see meie teine suhtlemine toimus alati siis, kui Aimit kodus polnud…

Teise kursuse alguskuudel hakkasime Lilli suust aeg-ajalt kuulma üht poisinime – Indrek. Algul see rõõmustas meid, vähemalt mind. Rõõmustas pole vist päris õige sõna – võib-olla et kergelt isegi jahmatas või koguni tegi kadedaks, sest meil kummalgi polnud veel oma austajat. Aimil seepärast, et ta oli väga valiv, minul… Meid oligi juba jõutud sinisukkadena paari panna, ja säärane arvamus oli levinud vähemalt filoloogidest poiste hulgas.

Lillikesel oli edaspidi süda lausa peopesal. Nii teadsime alati kõike, mida too Indrek tema kohta ütles või kus nad kohtusid ja kuidas poiss teda kutsub; ning me saime esimestena kuulda suurt saladust, et koolivaheajal on Indrek Lillikese oma vanemate juurde Tõstamaale külla kutsunud. Ainuke asi – me polnud veel kumbki Indrekut näost näkku näinud.

Edasi läks asi tudenglikku rada – ühel päeval hakkas Lillike meile vihjamisi kurtma, et tal pole Indrekuga kusagil kahekesi olla. No me siis ükskord jätsime oma toa terveks õhtuks neile kahele ja kõndisime Aimiga Toomel ringi – kaks peigmeheta filoloogiplikat, kaks külmetavat tudengit. Ja tulime kolme tunni pärast koju, leidmata seal endi kergenduseks kedagi eest.

Pärast seda Lilli lausa säras. Me nokkisime teda ettevaatlikult, sõbralikult. Ja Lillike valas aina õli tulle, hakates üles lugema, kui mitu korda ta on juba Indrekuga maganud. Selgus, et neid kohti oli mujalgi võimalik leida. Millele järgnes tema kindel kuulutus, et tema ei kujuta oma elu ilma Indrekuta enam ettegi.

Märtsis läks asi juba tõsiseks – Lilli teatas ühel päeval, et ta on rase, aga et Indrek ei taha lapsest midagi kuulda; ta nuttis meie nähes ja kuulutas seejärel, et ta tahab ülikoolist ära minna ja õmblusvabrikus tööle hakata ja lapse endale jätta ning teda üksi kasvatama hakata, vannutades meid seejärel, et me seda kellelegikellelegi ei räägiks. Muidu… muidu hakkab meil mõlemal parem, kirjutav käsi kärbuma! Ausõna, selline oli Lillikese mana – ja mulle meenusid minu mustad mootorratturid ning judin kihutas üle terve keha.

Siis kadus tüdruk äkitselt mitmeks päevaks ära. Me olime ärevuses, ei teadnud teda kusagilt otsida. Nädala pärast ilmus ta välja ja teatas lihtsalt, et käis aborti tegemas. Meie roll Aimiga oli taas olla halastusõed. Seekord lohutasime ja silitasime ning kaisutasime teda juba mõlemad, siis jootsime talle rahustavat teed ja panime ta magama; pärast istusime kahekesi intri köögis ja tõotasime, et me enam eales ei noki teda ega nimeta ka Halliks Luigekeseks. Ja see oli üks vahvamaid Aimiga üks olemisi.

Sealsamas vist tuli meil mõte, et peame selle Indreku üles otsima, ta meie tütarlastekohtu ette tooma. Meile ei tundunud isegi siis veel imelik, et Indrek polnud kordagi meie nähes Lillil külas käinud ja et Lillile helistati haruharva.

Too Indrek ei osutunud üldse selliseks, nagu me olime arvanud. Ta õppis bioloogiat, oli lühinägelik ja kandis tugevaid prille, ta oli linnukaitseala töötaja poeg, aga mitte Tõstamaalt, vaid Saaremaalt ning kavatses kaljukindlalt spetsialiseeruda ornitoloogiale. Ta jättis ujeda, isegi kohkunud poisikese mulje. See ülekuulamine nägi nii välja, et me seisime kahel pool seda poissi, tema istus keset meie tuba ja Aimi muudkui päris halastamatult ning poiss punastas ja kogeles ja vastas. Mina vaikisin ja kuulasin. Mul oli kohe algusest peale selge, kelle juttu tuleb uskuda.

Jah, nad tundvat küll teineteist, sest käivad koos looduskaitseringis ja on koguni ringi juhatuse liikmed, aga… Ühesõnaga, too Indrek vandus jumalakeeli, et midagi niisugust pole nende vahel kunagi olnud, et nad mõnikord istuvad küll kohvikus, kus arutavad neid ringi asju, ja mõnel väljasõidul on nad kah kõrvuti istmel istunud, võib-olla isegi ühest kuumast kruusist teed joonud ja mõnikord on ta aidanud Lillil võileibu ära süüa, kui too on väga pakkunud, aga… ei midagi rohkemat. Isegi mitte suudlemist!

Aimi oli muidugi see, kes Lillikese kohe pärast seda ette võttis.

„Miks sa seda tegid? Miks sa meile valetasid? Sest midagi niisugust pole ju olnud?”

Lilli nuttis ja puges peadpidi patja ja vandus, et kõik on tõsi. Et kõik see oli niikaua, kuni Indrek leidis endale selle teise tüdruku Laura ja nõnda edasi.

Ma kuulasin Lillit ja ma tundsin jälle, et me Aimiga oleme taas milleski süüdi. Kuid milles siis seekord?

Mulle oli juba pärast Indreku lahkumist selge, et Lillikest valdavad luulud, et ta pole vaimselt, noh, päris korras. Kuni selgus, et selle nädala, kui ta ära oli, oligi ta Puiestee tänava raviasutuses sees olnud.

Miski ei aidanud, need luulud jätkasid aeg-ajalt Lillikese külastamist. See sundis meid paljuski teisiti käituma, end igati tagasi hoidma, kokkuvõttes – etendama oma intritoas mingit teist elu.

Lilli näol puutusin esimest korda kokku isiksuse kahestumisega, mis sai mulle selgeks pärast seda, kui ma sattusin juhuslikult ta päevikule. Ma ei salga, et ei suutnud hoiduda mõningaid lehekülgi lugemast. Neid, kus oli juttu minust. Alati on huvitav, aga ka hirmutav näha iseennast teise inimese silme läbi, olgu peale et kergelt skisofreenilise natuuri pilgu läbi.

See oli kummaline ja sugugi mitte poeetikavaene maailm, mida ta kaustik mulle avas. Minust oli kirjutatud üldiselt hästi, ma olin temale emalik natuur, kellesarnasest ta ilmselt puudust tun-dis. Kuid oma parimad, ülistavamad read oli ta pühendanud meie toa kolmandale liikmele – Aimi Saarepuu oli meie Lillikesele tõeline kaunitar, tõeline paleus, peaaegu et naisarmastus. Mul pole enam meeles, kui poeetiliselt ta väljendus Aimi huulte ja rindade ja puusade ja… kohta, aga need read vapustasid mind. Hiljem olen mõelnud, et mitte Aimi, vaid Lilli oli mu tõeline võistleja kujutlusmaailmas. Tas oli sylviaplathilikku visioonsust ja… hulle assotsiatsioone. Kahjuks ei saanud need millekski luulelaadseks ega muuks sääraseks…

Muidugi ei tunnistanud ma kellelegi, et olin Lilli päevikut lugenud. Ma panin selle tagasi ta peidukohta. Ja ka Aimi ei saanud mitte kunagi teada, kes ta tegelikult Halli Luigekese jaoks oli. Las maa ilmas olla koht ka mõnedel saladustel! Kuid tollest Indreku- juhtumist peale hakkasin tõsiselt kartma meie Halli Luigekese edasise saatuse pärast. (Kuid võin siinkohal temast lahkudes ette ruttavalt kinnitada, et midagi hullemat kuni ülikooli lõpuni temaga enam ei juhtunud. Vastupidi…)

Ma ei mõistnud tollal, mis võis küll panna tema kujutlusse õilmitsema sellise kummalise lille? Hiljem leidsin ühest Juhan Liivi käsitlusest justkui võtme – luul ja luule, need polegi ju teineteisest nii kauged nähtused.

Ja ikka veel oli mu parim sõbranna Aimi Saarepuu.

Esimene mõra meie vahele jooksis alles kolmandal kursusel, kui hakkasime ajakirjanduses avaldama oma esimesi luuletusi. Selgus, et suhtumine luulesse ja me luule ise on nii erinev.

Aimi rääkis mulle pidevalt, et luule on tema arvates peaasjalikult sõnadest väljapoole jääv. (Hea küll, sellega olin ma nõus.) Et tema olevat luule tähenduslikkuse vastu, tema nautivat vaid keele kõla, sõnade üksteise suhtes tekkivat juhuslikkust. (Mis äratas minus juba vastulause.) Et see oleks kaalukam, otsisin üles tolle kuulsa Elioti essee ja ütlesin talle:

„Olgu, kui ma esitan sulle täiesti võõras keeles luuletuse ja kui sa ütled, et naudid üksnes selle kõla, siis ma lisan, et see on kokku pandud tolle keele täiesti suvalistest sõnadest. Kas see on ka luule?”

Preili Saarepuu leidis, et on küll. Ja kumbki meist jäi enda juurde.

Vaielda oli aeg-ajalt muidugi huvitav, kuid… Aimi luule oligi suuresti säärane, see kaugenes kogu aeg tähenduslikkusest. Sel nagu polnud sisu (ta ei pannudki tavaliselt oma luuletustele pealkirju, need olid kui mingid lõiked või fragmendid). Ühel hetkel hakkasin selle tema luuletamise maneeri kohta kasutama – muidugi vaid iseendas, mitte kunagi tema või kellegi teise kuuldes – sõnapaari „sõnade trummel”. Või lahtiseletatult – Aimi võttis nagu umbkäsi ühest mõeldavast trumlist sõnu või siis nende õige lühikesi kette ja seadis neist kokku suvalisi stroofe ning neist veel midagi pikemat.

Mõistsin juba siis, et luuletamist ei saa muuta keeles sobramiseks. Sellise väga meelelaadse luulega võib ära petta lihtsameelseid, aga mitte kirjanduse tõelisi tundjaid. Sul peab olema eelnevalt siiski mingi motiiv, kujund, mõte, meeleolu – ja alles sellest lähtuvalt saab hakata sündima luuletus; sinus peab olema mingi sund, pakitsus, ebamäärane käsk.

Ehkki, kui lähtuda teadmisest, et luule on rohkem kui muu kirjandus me alateadvuse väljund, siis – möönsin ma mingil ajal – võiks ju ka Aimi meetodis peituda midagi ratsionaalset.

Kuid ta luuletused ei meeldinud mulle, ja ma ei saanud sinna midagi parata. Nii nagu minu luule ei meeldinud ilmselt temale. Sest ta ei kiitnud seda kordagi.

Või miks muidu hakkas Aimi mind taga rääkima. Neid jutte immitses ja jõudis paratamatult ka minuni; mõnikord oli tegu vaid üksikute torgetega, kuid peab ütlema, et need olid tabavad. Ma ei uskunud, et nende taga on mu enda kursuse- ja toakaaslane. Aga see oli nii. Sest ükskord loengu vaheajal, kui ma tulin tualetist ja nad olid seljaga minu poole, kuulsin ma oma kõrvaga, kuidas Aimi ütles: „Eike luuletused on nagu maalapse haigutused, üheks korraks – ja ongi möödas!”

Aimi Saarepuu, sina tõestasid mulle esimesena maailmas, et inimesed pole üldsegi need, kes nad näivad, kelleks me tihti neid peame. Et näiva varjus peitub teinekord must teisik.

Seejärel, nagu oleks talle minu luule kritiseerimisest veel vähe, hakkas ta otsima mu natuuri nõrku kohti. Oh, neid oli, ja tema ju nägi neid teistest paremini! Kuid ta ründas mind tõeliselt ootamatust küljest – mul polevat oma noormeest seepärast, et olen frigiidne. (Temal juba oli selleks ajaks üks vibalik ja pikkade rasvaste juustega noorluuletaja, kellest lõpuks kedagi ega midagi ei saanudki, olgu taas etteruttavalt öeldud.)

Aimi Saarepuu osutas mulle oma spontaanse, väiklase kiivusega ühe teene, mida ta eales poleks osanud arvata. Ma hakkasin tema negatiivsuse najal ennast vabaks arstima kiivusest, sellest hirmsast sisemuse ussist. Esialgu ma kinnitasin endale, et mitte kellelgi neist pole mõõdupuud, mis suudaks võrrelda minu või ükskõik kelle luulet. Hiljem hakkasin end veenma, et ma ei peagi ennast kellegagi võrdlema. Isegi siis, kui kõik sellist võrdlust harrastavad. Ent kõige tähtsam järeldus, mille ma enda jaoks selgeks tegin – teiste kirjutatu ei saagi mulle väga ja jäägitult meeldida. Nõnda eitaksin iseennast. Mu enda maailm, rõhutan, minu maailm, minus peituv potentsiaalne kirjutaja pidi mulle igal juhul olema kõige ligem, tähtsaim, asendamatu.

Isekeskis, oma toas vaidlesime nüüd veel raevukamalt. Ja Aimi muutus aina enesekindlamaks, sest keegi oli teda kiitnud. Vist ülikooli lehes. Oh seda varast vaimustumist ajakirjanduse virvatuledest, tõotuslikest kuldsetest liivadest, mis võivad sind kergesti endasse neelata!

Nii ta siis võttis jälle järjekordselt suu täis ja hakkaks halvustama kedagi, kes oli ülikooli ajalehes avaldanud midagi jututaolist. See ei olevat miski. Ja siis kuulutas ta, et ainuke väärikas (just sõna „väärikas” ta tarvitas) žanr olevat luule, nii et tema ei kavatsevatki sellest taganeda ning asjatu oleks loota, et tema kunagi proosa juurde pöörduks. Ja nõnda edasi. (Võib-olla see manifestatsioon kõlas teiste sõnadega, mõte oli kindlasti sama – ja need „minad” vilksasid pea igas lauses.)

Minu luule, mõtlesin teda kuulates, pärineb küll kusagilt mujalt. Kust, seda ei teadnud ma tollal öeldagi. Tundsin mõnikord, et mina olen pigem vahend, kes selle luule lõpuks sõnadeks muudab. Tundsin, et luuletada tohib ainult see, kes siiski kannab kas või ähmaselt selle mõtet peas. Teisisõnu – luuletada ei tohiks vaid sõnade ükskõikse tähenduse sisse sumahtades. Ja nõnda edasi. Kuid ma ei hakanud seekord oma targale toakaaslasele vastu vaidlema, mis teda ausalt öeldes varsti imestama pani. Ja ta lõpetas oma referaadi mu poole veidralt kõõritades.

Teiseski asjas polnud ma Aimiga päri. Ma leidsin, et ei saa ennast tembeldada vaid puhtaks luuletajaks, hõrguks tundlejaks ja nii edasi. Et aeg-ajalt tuleks ka muud kirjutada. Selleks, et just nimelt selgust harjutada, oma mõtteid distsiplineerida. Et Sõna laiemalt tunnetada. Et endalt justkui küsida – mida ma nüüd siis ikkagi maailmale öelda tahan. Ja nõnda edasi.

Juba noil üliõpilaslehe aegadel hakkasin märkama, et nii nagu on olemas ebamusikaalsus, nõndaviisi on olemas ka kirjanduslik võhiklikkus ja selle vastand, eksimatu oskus vahet teha hea ja halva kirjanduse vahel. Et enamik vaid teeskleb kirjanduse mõistmist. Et absoluutne kirjanduslik kuulmine on veel haruldasem kui absoluutne muusikaline kuulmine. Ja et nõndanimetatud üldine kirjanduslik maitse on vaid suuresti kaasaminek mingite egoistlike, subjektiivsete liidritega, kes on kokkuleplikult sellisteks valitud.

Koos sellega hakkasin juba tollal lahti hammustama kirjandusmaailma keerulisi ja samas lihtsaid reegleid, julmi ning otsekoheseid. Teadsin, et peaksin edaspidi enda eest rohkem võitlema, otsima endale liitlasi. Aga ma ei suutnud. Midagi oli minus üdini ainulist. Ja ma sain aru, et pean edaspidi käima üksinda. Siis olen tugevam kui kellegagi koos.

Ja see oli tollases Tartus üsna levinud nähtus.

Eelarvamused, väiklane kambavaim, need teiste, sõprade ja kamraadide abil tunnustuse kerjamise haledad mängud – see kõik sai mulle selgeks juba tollal. Aga ma ei tundnud siis ja ei tunne ka praegu mingit solvumist, ma olen neist nähtustest lõpuks ometi üle. Sest kuidas sa ikka heidad inimestele ette piiratust, noh, teatud piiratust, sest omamoodi oli neil ju ka õigus.

Juba tollal, ülikooli kohviku aegadel, hakkasin märkama ühtesid, keda Aimi Saarepuu nimetas teatud muige saatel manulisteks. Jah, neid kirjanduse ümber keerlevaid herilasi, kellele meeldib magus ja samal ajal ka salaja nõelata, aga tavaliselt lihtsalt kõike segada. Ja üht selle poolvõimekate, üldsegi mitte andetute perekonna alaliiki ehk kirjanduse niiditõmbajaid, nähtamatuid niiditõmbajaid, kelle suva järgi pidi kõik kulgema. Tihti said neist ka kriitikud, aga sel juhul nad avalikustasid oma niiditõmbamise. Tegelikult meeldis neil olla salajas, ümbritsetud teatud hulgast jüngritest, kes nende kujundatavat arvamust suusõnaliselt ja eriti nõnda-öelda kohvikusuhtluse käigus laiali kandsid. See on väga mõjus mehhanism, selle vastu on kellelgi üksikul raske, kui mitte võimatu võidelda. Kellele selline mudel vastuvõetamatu oli, sel polnud mingit šanssi. Kelle nägu nii-öelda ei meeldinud sellele salaloožile, sel polnud mingit võimalust.

Imelik, ma hakkasin juba ülikoolis aimama oma tulevaste kolleegide piiratust, seda taset, millest nad kõrgemale enam ei suuda tõusta. Ja ma kartsin, et keegi teeb selliseid vaatlusi ka minu kohta. Seepärast korraldan veel nüüdki enne oma uut raamatut tõsise arupidamise iseendaga – kas ma jumala eest ennast ei korda, on selles midagi uut, senikäimata radu, mõningaid ideid, mida ma pole katsetanud läbi kirjutada ja nõnda endas selgusele jõuda.

Ent ma pean silmas pidama vaid ennast ja ainult ennast – nii nagu liikluses olev autojuht jälgib vaid oma masinat ja teed enda ees. Mis ei tähenda, et peaksin olema lõputult noriv ja kriitiline enda suhtes. Vastupidi, ma pean oskama ka rõõmustada enda saavutatu üle. Tõeliselt ja vaid iseendas. Kuid kõik teistega seonduv ei tohi mind oluliselt puudutada, riivata, see tähendab – ma võin seda märgata, isegi nautida, kuid mul ei tohi tekkida mingit isiklikku suhet sellesse. Mul peab tekkima teatud immuunsus.

Nõnda ennast kõigist teistest kirjutajatest lahutades olengi loomingulisest kiivusest tänaseks peaaegu üle saanud. Jah, ma suudan taluda teiste suurepäraseid õnnestumisi ning neist siiralt rõõmu tunda. Aga ma ei lase sel oma sisemist rõõmu ja rahulolu segada. Me keegi ei suuda maailmaga võistelda. Tema on meist nagunii üle. Aga ta on kõikide summa.

Jah, muidugi meeldib mulle ka see tänavanimi – Tuule tee, paremat poleks sellele nõlvakule tõusva tänava jaoks suutnud mõeldagi. Ja mulle sobib, et maja asub peaaegu selle tänava lõpus, aga mitte all, kust näeksin muuli ja selle vastu murduvat merd.

Minus ei ole säärast romantikut nagu näiteks Pablo Nerudas, kes ehitas oma maja peaaegu kaljule (Isla Negra oli vist selle koha nimi), vastu määratu jõuga tervet mandrit ründavat Vaikset ookeani. Või president Lennart Meri Kabelineemele ehitatud maja, mis ju on tuule meele vallas. Minule kui naisterahvale sobis täpselt see – merest just säärasel kaugusel ja sellisel kõrgusel.

Samas on minus midagi, mis õigustab merd, midagi mu heitlikku elukäiku justkui võrdluseks kutsudes.

Imelik, mina, sisemaatüdruk, olen nüüd siin pidevalt silmitsi merega. Lapsena seal sisemaal ma unistasin küll vahel merest. Niisama, teadmatult. Nägin vaimusilmas, kuidas ma ükskord lehvitan Lasnamäe veerult järele suurele valgele laevale. (Nüüd väljub ja saabub neid päevas kümneid ja mu unistus on tuhatkordselt täitunud.) Mis oli kindlasti Vilde lugemise mõju… See oli muidugi kujutluste meri. Nagu oskamatu kooliõpilase joonistus.

Vist juba mainisin, et esimest korda nägin sedasama merd kaheksateistkümneselt. Ta ehmatas mind tõsiselt – ma olin oodanud tumesinisust ja vaanet kadumist silmapiiri varju, mille ta ise tekitas ja millest oli nii palju raamatuis kirjutatud. Kuid mind ehmatas mere kuidagi trotslik tõus koos selle horisondiga kõrgemale. Või oli põhjus mu asendis, vaates madalalt Kadrioru rannalt, aga mitte Lasna mäe veerult. See oli imelik tunne. Või oli see tingitud lihtsalt sisemaisest päritolust, harjumusest näha maastikus tõusu, mitte tasasust?

Kui ma üldse olen olnud mingi stiihia laps, siis on see olnud mets, Eestimaa tõsine ja rahulik kuusemets oma maheda kohina, oma varjava olemusega.