Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 13

Nõnda iseendaga heideldes ja tegelikult vaikses võitluses, kes meist, mina või preili Saarepuu, on tõeliselt andekas luuletaja, jõudsime neljandale kursusele. Ja mul polnud ikka veel olnud ühtki austajat ja isegi mitte selle kandidaati, mida ma ise nii väga ei põdenud. Lihtsalt kümme aastat tagasi juhtunu oli veel jõus kui hoiatus, mis hoidis mind meessoost imelikul kaugusel ja ka noormehi millegi minust kiirguva või õhkuva tõttu eemal.

Kuid minu nunnalikkusel polnud määratud ülikooli lõpuni kesta. Kõiges järgnevas oli kaudselt süüdi Aimi, õigemini tema kahekümne viienda sünnipäeva sündmused. (Aimi oli minust kaks aastat vanem, sellestki üks tema üleolekuid.) Nii või teisiti, aga ma ei saanud sünnipäevast eemale jääda ja olin sel puhul lasknud endale koguni uue kleidi õmmelda. Sünnipäeva peeti algul ülikooli kohvikus, kuid selle finaal toimus meie toas.

Nii et see noormees oli tegelikult Aimi, mitte minu külaline.Õigemini polnud ta ka mitte tema külaline, vaid manuline – kohvikus kuidagi märkamatult end seltskonda poetanud ja tuli sealt meieväiksema kambaga kaasa. Õige varsti selgus, et mitte sünnipäevalaps, vaid mina olin seal kohvikus talle silma jäänud – ma lihtsalt tundsin ühel hetkel, kuidas ta põletas mind oma pilguga, mis oli tulisem kui sigaret ta käes. Sattusin seda märgates endalegi ootamatult segadusse, askeldasin asjatult külaliste vahet, püüdsin korraldusele kaasa aidata. Sel korral muud midagi ei juhtunudki, kui et ta vahtis mind üksisilmi terve selle õhtu. Ja lahkus viimaste hulgas.

Ta õppis arstiteaduskonnas, aga ma ei tahaks siinkohal öeldata tegelikku nime. Õigem oleks see asendada mingi väljamõeldud nimega, nagu mul kohati kombeks. Aga ma ei tee ka seda. Las ta jääda nimetuks. Olen omal moel ebausklik – nii pole mul vaja temaga enam kunagi kohtuda. Tähtis on ju üksnes ta olemus. Millalgi hiljem hakkasin teda kutsuma Liblikakogujaks, ilmselt ühe Fowlesi raamatu mõjul. Nii et need, kes on seda raamatut lugenud, võivad ise seda juhtumit jätkata…

Pärast nimetatud spontaanset rahvarohket pidu me toas, kus oli palju veini ja uksest vooris sisse rohkemgi võõrast rahvast, nagu intris mõnikord ikka juhtub, hakkaski too (tahaksin kangesti öelda „tüüp”) noormees meie tuba süstemaatiliselt külastama. Kuna ta oli väga võluv vestleja ja nii sundimatu olekuga, siis ei küsinud keegi meist kolmest, miks ta meil käib. Ma ei ütle, et ta ei meeldinud mulle; ta meeldis meile kõigile. Heal jutustajal on nagunii oma võlu; veel suurem mõju oli ta kätel, kui ta sind justkui kogemata puudutas. Ja ta ilmselt teadis hästi neid oma mõjusaid külgi. Midagi oli tas veel üsna meeldivat. See tema hoolitsetud välimus – lips ja kin-gad ja alati laitmatus viigis püksid ning temast leviv mehelik parfüüm, millest meie filoloogidest poiste juures rääkidagi ei saanud. Jah, juba tema juuksed ise olid omaette ooper, kui tudengi žargooni kasutada. Need olid võitud ja kammitud ja laitmatus seitlis. Ja kuigi ma võib-olla aimasin selle hoolitsetuse ja kunstliku viisakuse mõningaid tagamaid, avaldas see minulegi teatud mõju.

Midagi oli tas veel erilist – ta näis teadvat naistest kõike. Peale selle, et ta tundis arstihakatisena nende olevuste füsioloogiat.

Ma juba mainisin meie filoloogi-poisse – jah, peaaegu kõik rääkis nende kahjuks. See nende rõhutatult lõtv hoiak ja endast vähene hoolivus – need sorakad kampsunid ja väljaveninud, määrdunud teksased, ajamata habemed, võidunud juuksed – arvan, et sellest nimistust ehk juba piisab. Välja arvatud muidugi nende intellektualism, nii et vahel vaikselt imestasid – millal ja kust kõik see on omandatud.

Arvan, et võiksin siinkohal teha väikese kõrvalepõike ja öelda paar sõna neist nõndanimetatud tarkadest poistest; mõnest neist on saanud kirjandusteadlased, mõni on end kirjanduses näidanud. Aga ma olen alati, kuidagi instinktiivselt eiranud või peaks ütlema et lausa võõristanud teatud raamatulikku inimtüüpi, sellist, kelle tarkus näib pärinevat üksnes loetust ja kui seejuures loetu veel nagu üle ääre voolab, muutudes uueks kirjasõnaks – läbimälutud ja ümber korraldatud kujul. Te vist mõistate, mida ma mõtlen. Metakirjanduse rohkust ja selles sisalduvat ohtu. Et me kipume ümber jutustama ja enda omaks sobitama tihti meist nii kauget filosoofiat, et välja paista targematena. Ent proosa, nagu ma aru olen saanud, pole tarkus, vaid selgus. Proosat tuleks kirjutada loomulikumalt, vaistlikumalt. Kuid filoloogi oma mina on nii õhuke.See ju ongi peaaegu raamatud. (Öeldu käib ka minu enda kohta. Aga ma olen seda ohtu kogu aeg tunnetanud ja püüdnud oma proosas neist karidest hoiduda.) Ma ei ütle, et tuleks kirjutada vaid oma elukogemusele toetudes. On ju veel üks võimas liitlane – kirjutaja kujutlusvõime. Seega kirjutamine on eelkõige avatus, oma mina pärssiva ja mõnikord ka kontrolliva (tsenseeriva) poole unustamine. Vaid nii saavad ühel hetkel nähtavaks-kuuldavaks sinus peituvad hääled ja sündmused, millest sul endal aimugi polnud, saab eluõiguse eelmiste elude poolt ladestatu, nimetagem seda siis kollektiivseks alateadvuseks või põlvkonnahääleks. Nii just kirjutas Faulkner.

Kuid tagasi selle mittefiloloogist toa number 413 alalise külalise juurde.

Omamoodi sõnakunstnik oli temagi, see Liblikapüüdja. Selle vahega, et tema sõnadepurskkaev oli mõeldud mitte omasugustele, vaid üksnes neidude kõrvakeste jaoks; kogu ta energia kulus vaid meie, eevatütarde meelitamisele. Aga tegelikult ei hoolinud ta meist üldse. Või hoolis meist vaid ühes teatud aspektis, mida te olete ehk ka juba mõistnud. Jah, ja muidugi oli tal tüdrukute juures suur edu. Kahjuks ma tookord kõike nii selgesti ei mõistnud. Keegi pidi mulle asjast selgesti ütlema…

See oli vist paar nädalat pärast seda pidu, ja Liblikapüüdja oli meil jõudnud juba kolmel korral külas käia, ilma et me oleksime siiski veel aru saanud – ta välise joonise järgi, ilma minu sise tunnet arvestamata – kumb meist kahest talle suuremat tõmmet pakub, mina või Aimi, sest Luigeke ei saanud ju arvesse tulla ja pealegi polnud teda iga kord koduski; tema käis jälle mingit oma trajektoori pidi, nagu me tema luulusid kutsusime.

See oli omamoodi põnevgi, need Liblikakoguja külastuskäigud, mis ei jäänud tervele koridorile saladuseks.

Ja just ühel sellisel korral peatas mind õhtuses hämaras koridoris üks viimase kursuse saksa filoloog – piltilus brünett tüdruk, sihvakad jalad, kõrge rind, kuningannalik rüht, niisugune kõnnak, mis lausa pilku püüdis. Mitte ainult poiste omi, vaid ka kadedate tüdrukute omi. Ta peatas mind, ei tutvustanud ennast, küllap eeldas, et pean teda iseenesest tundma – ja ma ju tundsin, teadsin ta nimegi.

„Tead, ära seda… nii väga usalda. Tema eriala on…”

Kuid sel hetkel prahvatas meie kõrval olev toauks lahti, sealt paiskus välja üks poolpurjus noormees, kahmas kaunitaril ümber kaela kinni ja surus suu tema suule, lämmatades nõnda mulle määratud ülejäänud tähtsad sõnad. Kuuldus veel vaid midagi purtsatuse taolist. Ja sinna tuppa nad naerdes kadusidki.

Ma sain ütlemata jäänu umbes kuu aja pärast ise teada.

Liblikapüüdja kätel oli tõesti ärategev võime – ikkagi tulevase doktori, võib-olla koguni kirurgi omad. Ja ta oskas, kuidas nüüd öelda, nii kunstiliselt, nii hullukstegevalt suudelda. Me kirgliku suhte, ütleksin, poolfinaal leidis aset mai lõpus, ühel soojal ööl, Toomemäe kõige üksildasemas sopis, seal kliiniku taga Bergmanni ausamba juures pingil, mida vaid vähesed armunud teavad. Seal moodustub põõsastest justkui looduslik separee. Ma ei tea, kuidas ma olin korraga ta süles, ma ei tea, kuhu oli kadunud mu kainus, ma ei tea, miks ma ei mäletanud minuga kümme aastat tagasi ühes pargis juhtunut. Ma olin hõõguma aetud, ma olin avastanud, et olen endale kogu aeg valet kinnitanud, et olen ennast asjata omaenese kätega vaigistada püüdnud, et kõik see on olnud võlts ja kuulunud valevagaduse hulka. Ma avastasin endas hoopis teise naise. Ma tundsin, et olen nõus talle anduma.

Kuid ta ei tahtnud mind seal, Pariisi tänavaarmastaja või õigemini Boulogne’i metsa armastaja kombel võtta. Me jõudsime vaid sügava pettinguni – nii öelnuks tema selle kohta, kui ma küsinuks talt arstiteaduslikku terminit. Hiljem leidsin selle termini ühest raamatust „Öised kujutlused”. Ja mõistsin tagantjärele veel midagi – talle, Liblikapüüdjale, oli vaja olnud rituaali.

See leidis aset kahekümne nelja tunni pärast. Pärast seda kui ta oli mind ühest aknast sisse aidanud (ma ei tea siiamaani, missugusesse Tartu majja ja kelle tuppa ja kelle voodisse ma üldse sattusin; kahtlustan, et see polnud tema oma, ja kui peaksin seda maja tänases Tartus otsima, siis ma ei suudaks seda leida; tean vaid, et kusagil Tiigi tänava kandis). Kõik läks nii, nagu tema tahtis – kui ta oli mind haigeks suudelnud (mu suu pärast lausa valutas), kui ta oli mind oskuslikult lahti riietanud, kui ta oli kogu mu keha üle käinud, nii et jäi vaid veel üks, puutumatu koht minus, siis lõi temas järsku välja mingi raevukas maskuliinne jõud. Kõik ta kavalerlik leebus kadus hetkega, ta kiskus mu reied laiali ja vajus, ei, lausa sööstis mu värisevasse ja ometi nii ootvel kehasse. Ja see tõi mõttevihvatusena mu ähmastunud ajju ühe teise, ammuse juhtumi. Aga seda raevukust või ta enesesisendust poleks vaja olnudki, sest ta pääses minusse väga kergesti. Kõik oli avali, ammu pitserist lahti murtud.

Ta oli oodanud muud, ta oli selle kujutluse loonud ilmselt hoolika andmetekogumisega, teada saanud, et mul pole ülikooliaegadel kedagi olnud – küllap temasugusel olid oma salakuulajad, nagu ma hiljem taipasin.

„Lits, kuradi lits!” purskus tast ääretu pettumus, samal ajal kui tal polnud enam oma keha üle kontrolli ja ta voolas minusse tühjaks. Järgmisel hetkel oli ta haledalt abitu, kogu ta bravuur oli kui õhk tühjakslastud õhupallist kadunud. Ta oli endale ootamatult kaotanud. Endale, mitte mulle!

Mulle oli äkitselt selge, mida see kõik tähendas, ma teadsin täpselt, mida too ilus Carmeni-olekuga tüdruk seal koridoris oli tahtnud mulle öelda või õieti mille eest hoiatada.

Ta ei hakanud tseremoonitsema. Poolalasti, nagu olin, rinnahoidja ja seelik ja pluus kägardatult vastu rindu surutud, ronisin üle aknalaua välja ja põgenesin tagasi vaatamata Liblikapüüdjakäest, enne kui ta midagi sadistlikku jõuab välja mõelda. Õnneks haaras hõre öö mind oma kaitse alla. Kui olin ennast kusagil põõsaste vahel riidesse pannud, avastasin, et mu kingad on maha jäänud. Nii, paljajalu jõudsingi ühiselamusse.

Päev hiljem toodi valvelauda minu nimele pakk, kingad sees. Mingit kirja juures polnud.

Mul oli imelik tunne. Ma ei olnud süüdi, et ta kollektsioneeris süütuid. Kui ma ka seda ette teadnuks, ma ei oleks suutnud talle oma lugu ära rääkida. Ta polnud selline inimene. Aga minus oli taas tühjus.

Mind oli teine kord elus samal kombel alandatud. Ma olin oma kehale saanud teise põletusmärgi.

Hiljem, imelik küll, nägin teda sageli. Ta teeskles, et ei tunne mind ära. Ta elas juba uues dimensioonis. Muidugi, enam ta meile, isegi meie koridori peale ei sattunud. Küllap ta oli seal varemgi liikunud, ja polnud võimatu, et just Carmeni-tüüpi filoloogi-iludus oli üks… tema kollektsiooni liblikaid. Muud resonantsi polnud, kui et Aimi Saarepuu vaatas sellest ajast peale mind imeliku, küsiva pilguga. Kuid ei pärinud midagi. Ent selles vaates oli midagi tunnustavat.

Siis aga juhtus täielik sensatsioon – kord Aimiga koos Vanemuise tänavat pidi allamäge kiirustades kohtasime Liblikapüüdjat… meie Halli Luigekesega mäkke tõusmas. Nad kumbki ei märganud meid ja Luigeke isegi mitte teda ümbritsevat maailma.

Nüüd me oskasime oma toakaaslast juba terasemalt jälgida. Tema elevus, võõras dimensioonis elamine ei kestnud kaua – umbes kaks nädalat hiljem tabasin ta jälle meie toa avali aknal alla hoovisügavusse vahtimas.

Seekord ma uskusin kõike, mida ta mulle rääkis. Seekord uskusin tõesti, et ta on tütarlapsest naiseks saanud. (Ja muide, see muutis temas paljutki!) Ja ma mõtlesin Halli Luigekest kuulates oma mõtteid ning laskusin kuhugi naiste tavatasemele. Kunagi varem polnud ma endale kinnitanud, et mehed on tõesti rämps. Siis meenus mulle, kuidas ma olin mehi lapsest peale vaadelnud ja mida olin neist mõelnud; nad olid mulle tundunud kuidagi kandilised, rämedad ja argised, et ma olin imestanud nii mõnegi naise valiku üle – küll ta on endale vääritu ja mittemidagiütleva välimusega kaasa valinud. Sel ajal oli minu jaoks meeste puhul kõige tähtsam nende ilu. Samasuguse naljaka ja ebahuvitavana oli mulle tundunud ka mu enda kasuisa Kalju, peaasjalikult küll oma kiila pea tõttu, ehkki ta oli iseloomult leebe. Koidulat pidasin ma, vastupidi, igati ilusaks naiseks.

Kuid mis oli sel kõigel tegu Liblikapüüdjaga – tema ju oli tõeliselt ilus mees? Kelle taolist ma olin kunagi unistanud kohata – ja nagu selgus, kohtasingi…

Muidugi pihtis Lillike mulle kõik ära. Mis sest, et selles loos polnud ainustki detaili, mida ma ei teadnud. Isegi öise toa kirjeldus langes minu fragmentaarse mälestusega kokku. Lõpuks võttis ta mult sõna, et see jääb üksnes meie kahe teada. Sest ta ei suutvat sellega üksi tundigi elada. Ma tõotasin talle seda ja ei ole oma lubadust murdnud – see meenutus siin ei lähe ju arvesse, ja pealegi on nii palju aega möödas.

Ma mäletan imelikku hingekõdi, mida see usaldamine minus tekitas; ja ma ei suuda teile edasi anda teist tunnet, mis mind valdas, kui Luigekese märg nägu, ta sonivad huuled mu kaela, mu rinda (lahtitulnud pluusinööbi tõttu) puudutasid ja ta käed mind kallistasid. Nagu oma ema, nagu õde – või veelgi rohkem. Ja minu võimuses polnud teda sel hetkel takistada…

Ma ei salga, et igatsesin juba mõnda aega mitte avaramat korterit, vaid just oma maja. Maja, mille ümber oleks ka aed. Ja selle kõige ümber piirdeaed või koguni tara. Et nõnda moodustuks minu ruum, et ma ei peaks füüsiliselt kokku puutuma kellegi teise omaga, et mul oleks nõndaviisi mitte ainult rohkem õhku, vaid ka iseseisvust, mis tähendab minu puhul ju avarust ka mõtete jaoks.

Kodu ja privaatsus, need on aasta-aastalt minu jaoks üha sisenduslikumaks ja samas aina kokkukuuluvamaksmõisteks kujunenud. Üks koht, kuhu ei saa tungida keegi, keda sinna ei lubata. Ma mõtlen, et see on kui saar selles palju näolises, käravas, uudishimulikus, võimatult inimest kaotavas maailmas.

Minu kodu on tõesti minu kindlus!

Niisiis, ma ei ole seda maja saanud kingituseks oma määratute kirjanduslike teenete eest nagu omal ajal August Mälk, ma ei ole seda saanud rikkalt tädilt päranduseks, vaid olen selle ausalt ostnud riigilt ning omaenda, kirjanduse läbi teenitud raha eest.

Nii ma siis olen juba üle kümne aasta elanud siin kui mingi nais-Salinger. Ainult et koera mul pole. Kuid seda polnud ka tõelisel Salingeril, kes oli kõigest osav valetaja. Kuid kirjanikud ongi seda – kes vähem, kes rohkem.