Читать книгу Eike - Rein Põder - Страница 3

Naine sulges poe ka sel õhtul kell kuus; suvel oli muidugi pikka aega veel valge, kuid nüüd oktoobris läks juba tund tagasi pimedaks; sügis astus iga päevaga üha rohkem oma õigustesse, poes käidi küll ka nüüd, sest elu nõudis oma jagu, aga sinna ei jäädud kuigi kauaks juttu ajama, kiirustati koju, nagu ootaks seal midagi tähtsamat ja edasilükkamatut. Aga ei olnud seal ju midagi erilist ootamas ega tagant sundimas; lihtsalt pimeaeg mõjus inimestele teistmoodi. Ja aeg ise kah kehvapoolne, isegi siin alevikus valitses umbmäärane hirm, mida võis ju mõnes külakohas või endises jõukamas talus palju selgemini tunda – hirm, mis pärines tegelikult hiljutisest sõjast, kuid oli sel aastal saanud uut tähendust. Kevadel küüditati ka siit kehvast kandist mitu peret Siberisse. Neist polnud senimaani teadet, nagu oleks miski nähtamatu nad oma põhjatusse kurku neelanud. Ja igasuguseid koledaid jutte hakkas pärast seda ringi liikuma – sõjaväemundris röövlitest ning halastamatuistmetsameestest ning inimliha varujatest. Ühesõnaga, elu oli jälle täis teadmatust ja ähvardusi. Eks sellepärast olid ka tema poele tugevad luugid ette tehtud.

Kui poleks olnud seda hirmu välispidise kurjuse pärast ja kartust, et järgmise inventuuri ajal vajub suur, ettenägematu puudujääk kaela, võinuks poemüüja ametiga päris rahul olla. Konti see just ei rikkunud, jalad küll vahel tulitasid ja selg muutus kangeks, aga ei olnud ta nii ilma vallas nagu mõni muu töötegija, eriti praegu, sügavas sügises, pori ja vihmaga, ja poest andis ju üht-teist enda lauale võtta. Või paljuke tema, üksik inimene vajas.

Neid mõlemaid hirme – poodi sissemurdmist ja puudujääki – nägi ta pidevalt unes. Uned olid tal üleüldse rahutud ka sel põhjusel, et amet ise oli rahutu ja isegi öisel ajal ei antud asu. Aga see, hilisõhtune ja öine ostmine – viina muidugi, mida siis veel! – käis juba kord ühe maapoe eluolu juurde.

Ent täna oli ta meel kaunis vaene, sest nädal oli möödunud kähku ja märkamatult ning ees oli vaba päev, pühapäev, nõnda et võis rohkem enda peale mõelda, näiteks mõnda raamatut lugeda – näe, Gailiti „Ekke Moor“oligi pooleli. Aga enne veel seisis ees üks teistlaadi lugemine – päevane müügiraha. Tavaliselt tegi ta seda poe kõrval ruumis, mis oli tegelikult köök, aga külm köök, mida tema polnud kordagi tarvitanud, sest tal oli elutoas väike elektripliit, millest piisas kõigeks. Ja nõnda oli tegelik köök muutunud mingil kombel laoruumiks. Kassa oli seekord mõni tuhat rubla, päris paras; ta mässis rahapaki riidenutsakusse ja torkas selle kasutuseta seisvasse praeahju, selle tagasoppi, mis oli sobilik salakoht. Sest raha käidi rajooni tarbijate kooperatiivist ära viimas korra nädalas, nii et sellegi asja pärast tuli väheke vabiseda.

Lõuna paiku oli ta toas ahju küdema pannud, nüüd olid vaid süütud nõrgad söed järel ja võis siibri kinni lükata. Söönud isutult ära hommikust ülejäänud pudru, jõi ta külma kohvipära peale ja heitis siis hommikumantlis ülestehtud voodile pikali – sest teadis ette, et õhtused ostjad on varsti kohal. Suvel polnud ülestõusmine üldse raske, sügis vajutas oma raskuse kõigele, ka unele. Aga kui tahtsid alevikurahvaga heas läbisaamises elada, siis tuli nende öiste üleskopsijatega kannatlik olla. Tavaliselt olid nad alandlikud ja pehmed, see tähendab – juba kerge auru all, aga kui mõni juhtuski olema kuraasikam ja kärsitum, et mitte öelda lollilt järjekindel, nagu oleneks sellest pudelist eluõnn või – õnnetus, siis sellega tuli olla rahu ise.

Koputati tavaliselt vastu poe tagaust, teadjamad vastu ka tema elutoa aknaluuki. Nii ühtede kui teiste jaoks oli tal sinna tagaukse juurde terve kast vana haljast lohistatud, ja mõnikord oli hommikuks sellest tõesti vaid pool alles. Tagaust polnud tal kommetki lahti teha. Selleks oli ukse sees luugi ava, samamoodi plekitatud ja raudpulgaga suletav nagu välisuks ise. Luuk oli juba siis olemas, kui tema siia tööle tuli ja poe üle võttis. Niisiis oli öise viinamüügi komme vanem kui tema, eelmiste poodnike harjutatud ja säärase asja vastu ei saa. Tema, Leida, oli siin ametis alles teist aastat. Suhtlemine tolle öise kundega käiski eranditult läbi luugi; tihti jäi viinalise nägugi teadmata – nägid vaid raha ulatavat määrdunud kätt. Aga eks ta tundis neid nagunii kõiki, peaaegu kõiki ka hääle järgi. Kuid harjumus oli tugevam: kõigepealt küsimus, kes on?, siis luuk lahti, raha enda kätte ja alles siis pudel vastu. Ja mitte kunagi vastupidi, sest ikka oli oht petta saada. Muidugi, mõnikord tuli ju ka poeruumi minna, et päts leiba, margariini või jupp vorsti tuua. Niikaua siis oodati. Selle öise klientuuri hulgas oli tal isegi paar naisterahvast. Need, kelle juures mehed lõbu käisid otsimas. Sest viin käis kirjutamata seaduse järgi kostitaja arvelt. Aeg-ajalt juhtus muidugi ka võõraid, mööda sõitjaid, vene või läti keelt rääkivaid teelisi. Kord peatus ristteel terve sõjaväekolonn ja ta müüs neile tohutus koguses kõike – konserve ja leiba ja vorsti ja karamellkompvekke –, nagu oleks too meestehulk mitu päeva nälginud. Mõned pudelid ka. Viina ja nalivkat, mõlemat. Aedmaasika nalivkat ning veel ka rohelist jääkaruga likööri, mida oma rahvas ei ostnud ja mille sildidki olid igavaks-tolmuseks pleekinud.

Ta oli päris kõvasti magama jäänud. Nii kõvasti, et esimest koputust ei kuulnudki, õigemini pidas seda unenäo jätkuks. Alles teine trummeldamine ajas ta üles. Pilgu harjumuspäraselt lauale, hommikuti plärinal ülesajavale vekrile heitnud, sai ta aru, et aeg on kõvasti üle kesköö. See pani teda hetkeks imestama. Harilikult olid esimesed viinavajajad juba poole kümne-üheteistkümne paiku platsis. Ja selle järel, mõne tunni pärast tuli teine ring, aga needki ikka enne kahtteist…

Kui ta hiljem sellele ööle tagasi mõtles, siis panid teda imestama kaks asja. Esiteks see, et ta ei teinud lahti mitte ukseluuki, vaid tagaukse enda, nagu oleks tema mõistusele mingi pimestus langenud. Mis oli unise raske pea süü. Aga võib-olla oli põhjuseks väljast kostev mehehääl – nii pagana tuttav ja ometi võõras, igal juhul rahulik ja meeldiva kõlaga. Ja teine asi, mis vist tema ettenägematu liigutuse põhjustaski – ei küsitud ju üldse viina! „Leida,” ütles too üsna noor mehehääl, „tee lahti, lase sisse, meil juhtus väike õnnetus – näe, sõbramees väänas jala välja…” Mis jala, mis on sellel tegemist poega, minge apteeki? oleks ta pidanud esmajoones iseendalt küsima ja siis ka nendelt seal ukse taga. Aga mõistus oli kui kaega ümbritsetud ja käsi kui ära tehtud – see kaksas mõlemad krambid valla, siis keeras nii alumise kui ka ülemise luku lahti, lükates ukse poikvele; ja seisatas siis oma viledas hommikumantlis ukseavasse, nagu suudaks ta oma kehaga takistada ööd tungimast oma kauplusse. Aga ei suutnud ju. Ta lükati otsekohe nähtamatu mehekäe poolt kõrvale – küll mitte jõhkralt, aga paraja otsustavusega, sest neil seal oli vaja väljast kiiresti sisse soojasse ja varju pääseda. Kolm tumedat kogu robistasid tast mööda poeesikusse, kus oli pime ja kitsas. Aga nad pidid küllalt hästi teadma, kuidas edasi saab, nagu oleks nad millalgi varem, enne teda, siin tagaukse kaudu käinud. Sest poeröövlid olid nad nüüd kohe kindlasti, kes siis muud! Kartus oli lõpuks täide läinud! Senini olid need vaid paljad kuulujutud olnud!

Ihu lõi kuumaks ja jalad nõtkusid. Järgmisel hetkel lõi suur katmata elektripirn poeruumi laes põlema ja selle valgust ulatus kiiluna esikusse. Tal ei jäänud muud üle kui neile poeruumi järgneda.

Samal hetkel sai hirm otsa – tema endaga pole neil ju mingit tegu, see on riigi kraam, ahmigu nüüd siis, palju tahavad ja suudavad, enam ei mõista ta seda kaitsta!

Ta esimene pilk ei sattunud mitte sissemurdnutele, vaid millegipärast kahele suletud aknale, neile raudpulkadele, mis käisid aknapiitadest läbi ja mille seesmises otsas oli risti pidine splint; see kõik koos hoidis raudliistu väljaspool luukide peal, et neid ei saaks avada. Aga nüüd polnud sel kõigel mingit tähendust – ta oli ju röövlid ise vabatahtlikult poodi lasknud!

Ja kui armetud ning alasti tundusid need seinad, need riiulid ja seal olevad kaubad selles öises kõledas valguses, kui üksluine oli kogu poesisemus ja see vakstuga kaetudletipealne! Üksnes vana seinakell seinal jatkutas ruumi oma rahustavat ning ükskõikset tiksumist. Ta vaatas kõike seda nagu võõra, kõrvalise inimese pilguga, kellel pole selle ruumiga mingit seost, justkui polekski ta andnud allkirja kõige eest vastutada ja kui vaja, siis ka oma vähene vara kahjude korvamiseks ohverdada.

Alles seejärel langes ta vaade võõrastele. Ta pilk rändas millegipärast madalamalt kõrgemale. Neil olid kõigil läikivast juhtnahast säärikud, nagu kandsid vaid miilitsad ja külavolinikud, ja need olid kõvasti porised, nagu oleks läbi paksu pori tuldud; kõik kolm meest olid paksult riides, kampsunid ja selle peal kuued. Ning muidugi tukid rihmapidi õlal, nagu võiski oodata. Sellest peale, kui ta enda mees teadmatusse kadus, oli tal vaistlik vastumeelsus igasuguste püsside vastu. Ja nüüd ähvardasid need teda ennast!

Kuid imelik – mingit hirmu ei sugenenud isegi mitte püsside nägemisest. Hirm oli lõplikult möödas. Las teevad, mida tahavad, las topivad talle tropi suhu, käsutavad näoga seina poole, elu kallale nad talle ju ometi ei kipu – muidu oleksid nad juba uksel temaga… hõk, hõk!..

Aga inimese nägu polnud neil näha. Maskid olid ees.Õieti küll mitte maskid, vaid naiste vanad siidsukad pähe tõmmatud, kuhu suuava sisse lõigatud, et rääkida saaks. Tihe sukk surus näo lamedaks ja tegi selle kohutavaks, neegri-sarnaseks ja see võõrus kestis niikaua, kui nad polnud uuesti rääkima hakanud.

„Leida, seisa nüüd paigal, kus sa oled, ja ära ennast liiguta. Ära mõtlegi telefonitoru võtta. Me ei tee sulle midagist. Me ainult vaatame siin pisut ringi!” ütles üks neist, too kõige pikem.

„Jah, me ei tee sulle kurja, Aga ära mõtle karjuma hakata, sest keegi nagunii ei kuule sind praegu,” lisas teine, kelle hääl oli madalam, aga samas võõram. „Meil oleks siit mõnda asja vaja.”

Ta astus ukseavast kõrvale, surudes ennast poenurka, vastu soolakotti, ja ei saanud ikka veel sõnagi suust, nagu oleks ta puhta tumm. Või mida tal oligi öelda – kõik siin käis nüüd ilma tema osavõtuta ja nõusolekuta.

Selge see, mida neile vaja on: jahu ja suhkrut, soola ja makarone, vorsti ja viina, jah, ja viina kah. Kindla peale ka viina!

Ta pidi peaaegu suu lahti tegema ja juhatama, kus miski asub. Sest ta ei tahtnud, et nad kõik lootusetult pahupidi keeravad. Tema pidi siin edasi olema ja võib-olla ka kauplema. Hommikul tuleb nagunii rajooni helistada, tarbijate kooperatiivi ja miilitsasse, et sõitku koos välja, nüüd siis on ka tema poodi siin Arus rüüstatud ja mitme tuhande eest kaupa ära viidud. Nii igatahes tundus asi minevat.

Aga nood kaks ei asunudki kohe toidukraami kallale, nagu tema oli arvanud, vaid näisid pigem huvi tundvat selle seina vastu, kus olid väljas rauakaubad – naelad ja tööriistad ja labidad-hangud, tsinkplekist ämbrid, üks kastekann ja punt vikateid.

Sel ajal kui ta neid kaht oli kuulanud, oli kolmas sissemurdnuist, too, kes end kuidagi kohmakalt ja algusest peale kumarasse oli hoidnud, kaupluseruumist hoopis kadunud. Ju tema süles olidki olnud kotid, kuhu röövitud kraam topitakse. Aga kuhu ta kadus, kas sinna külma kööki? Siis võib ta ju raha üles leida! See oleks juba suurem kaotus, terve nädala jagu raha ju! Too kolmas tundus üldse kuidagi teistsugune, just teiste meestega võrreldes – väiksemat kasvu ja ka liigutustelt kuidagi…

Ta mõtiskluse katkestas pikema mehe küsimine.

„Leida, kas sul saagi on?” kostis läbi suka ta hääl – kumedalt, nagu teisest maailmast. Küsimus pani naist algul imestama, aga pärast, kui tal oli aega kõige üle pikemalt järele mõelda, siis näis see lausa asjakohase soovina – metsas ju! Naine osutas vaikides seinale, kus rippus üks käepidemepulkadeta saag, mis pikka aega ostjat oli oodanud.

Just samal hetkel ilmus poeruumi tagasi too kolmas; ta oli tõesti palju väiksemat kasvu ja talle ilmselt suur pintsak nahkrihmaga kõvasti kinni tõmmatud. Kuid temalgi oli samasugune silmade ja suuavaga sukk ja samasugune kõrvaklappidega müts peas, nagu saksa sõdurid sõja- aastail, eriti talvisel ajal kandsid. Ainult et tema säärikud olid läikivamad ja natuke paremad. Nagu oleks need – jumal küll, mil-line mõte! – mõne tapetud politruki jalast tiritud, mõtles poemüüja. Aga tas oli tõepoolest midagi valet, mingi rinnakumerus, nagu varjanuks ta kahes kuuetaskus sealt tagaruumist pihtapandut.

Paistis, et saag oli ainus, mida vajati ja et nad hakkavadki lahkuma. Imede ime küll! Aga üks soov neil siiski veel oli.

„Leida, too meile rajoonilehte. Kõik lehed, vanad ja uued, niipalju kui sul anda on!”

Lehed olid tal seal külmas köögis, kapi otsas. Ta kahmis neid kiirustades kokku, kartes, et kõik senine oli vaid komejant, et nad tulevad nüüd talle kohe järele ja hakkavad nõudma müügiraha, ähvardavad kohe püssitoruga – ja ta ei suuda vastu seista ning osutab külmalt seisvale praeahjule.

Jah, nad olid seeaeg võtnud siiski ka toidukraami, aga väheke, justkui moe pärast. Et oleks nagu märk jäetud, miks nad ikkagi tulid. Ning rohkem nad teda ei kõnetanud, midagi rohkemat ka ei nõudnud, samuti ei seletanud, mida ja kuidas ta peab nende kohta rääkima. Hüvasti samuti eijäetud, nii viisakad nad ka ju polnud. Üksteise järel uksest vaid välja, nüüd juba kiirustades. Too väiksem lahkus esimesena, aga vaatas lävelt ainukesena tagasi. Kuidagi nagu küsivalt läbi oma suka just temale otsa vaadates. (Sellest pilgust sai ta tõeliselt aru alles hiljem!)

Ta seisis tükk aega ukseavas, kartmata, et tuuletõmbus talle liiga teeb. Midagi hullemat täna öösel enam juhtuda ei saanud. Ta kuulatas ööd, kuid mingit mootorimürinat polnud kuulda, ei auto ega ka külgkorviga mootorratta oma, sest neid oli ju kolm. Ehk oli siis hobune kuhugi alevikuserva ootama jäetud. Sest siitkandist nad ometi pärit olla ei saanud! Polnud sääraseid metsigi!

Öö neelas nad vaikselt ja hääletult. Ja ei näinud ta neid enam kunagi. Ehkki ta poleks ühtki kolmest ära suutnud tunda, kui nad inimesenäolistena tema poodi oleksid sisse astunud. Ja rääkisid mis nad rääkisid, kuid omavahel polnud nad ainsatki sõna vahetanud. Nii et mingeid nimesid peale tema enda oma polnud kuuldunud. Ja too kolmas polnud üldse suud lahti teinud. Küllap nad olid kogu oma tegutsemise ning kõik rääkimised ennemalt kokku leppinud.

Aga kust nad teadsid mu nime? mõtles ta tuppa tagasi pöördudes. Kusagilt ometigi. Või oli keegi tundmatu vahemees neile temast lähemalt rääkinud? Kindlasti seda, et ta on üksik nooremapoolne naisterahvas. Ja et tal pole meeshinge majas. Et on küll telefon, aga selle juurde peab ju kõigepealt pääsema ja siis veel keskjaama välja kutsuma ja seejärel numbri tellima ja nii edasi, mis kõik nõuab aega, mida ju niisugusel puhul sulle ei anta…

Kuid kes oli siiski too kolmas, lühem? Ega ometi… naine? Nojah, muidugi naine! Miks neil ei võiks seal metsas ka naisi kaasas olla!

See kerge kahtlustus sai kohe kiire ja selge kinnituse, kui ta oli oma tuppa astunud. Ja ühtaegu vastuse ka küsimusele, mis tol kolmandal, seega naisel, tegelikult süles oli olnud. Veelgi enam, poemüüjale oli korraga selge kogu selle öise tuleku eesmärk. Nad olid vaid etendanud poe röövimist!

Tõeline põhjus oli seal tema voodilohus – üks pamp, mis nüüd liigutas ja vigises. Ja enne kui ta seda puudutada jõudis, teadis ta täpselt kogu lugu, nagu oleks ise midagi taolist kunagi varem läbi elanud, kuskilt, kelleltki kuulnud, võib-olla mõnest raamatust lugenud. See naine oli hiljaaegu sünnitanud seal metsas lapse; tõenäolikult oli üks meestest selle lapse isa; aga kauem nad ei saanud last enda juures punkris või kus just pidada, ja et neil seda kuhugi mujale polnud viia, siis tõid nad ta siia poodi, tema kätte, teadmatuks ajaks tema kätte…

Kuid issake, mida ta pidi selle imikuga peale hakkama, tema, kel polnud endal kunagi ühtki last olnud!

Aga kohe tuli talle midagi meelde – ta oli alati last tahtnud, niipalju kui ennast mäletas. Tüdrukust peale, neiueast peale, meheleminekust peale, hiljemgi veel, kui mehest enam mingit teadet ei järgnenud. Aga nad ei olnud jõudnud selleni. Nad olid abiellunud just sõja eel, ja siis tulid need segased ajad ning mees läks neljakümne neljandal imelikel asjaoludel kaduma. Sellest ajast peale oli ta üksi. Mõnikord valdas teda imelik tunne, et mees on siiski elus, et varjab end kusagil mujal, kellegi juures, kust ta ei pääse tema, oma laulatatud naise juurde. Ja ei saa talle ka mingit teadet läkitada. Kuid uned seda aimust siiski ei kinnitanud. Oli tal muidugi hiljem olnud üks kui teine suksutaja, aga neist polnud midagi kindlat, rääkimata lapse soetamisest. Neil kõigil oli kas sõja õud või käestlastuse hais küljes. Ja uusi mehi ei tulnud kusagilt enam juurde…

Pamp vigises ja liigutas edasi – ja kusagil sügaval temas pesitsev naiseinstinkt sundis tegutsema. Imik oli keeratud vanasse poolkasukasse, selle sees oli kampsun, naiste rahva kampsun, tite mõlemad jalad kampsunikäistesse topitud ja siis kinni nööbitud. Imikul olid seljas uued roosad imikuriided. Justkui siinsest poest ostetud, mõtles naine tahtmatult. Ja kohe järgnevalt – küllap mitte ostetud, vaid mõnest teisest, kõrvalisemast poest pihta pandud.

Kuid miks nad tõid selle lapse just tema kätte? Ei andnud see üks küsimus talle rahu. Nad olid just nimelt tema välja valinud, sest olid olnud kindlad, et ta ei lähe seda käimist ja toomist kuhugi üles andma! Ja veel näisid nad arvavat, et temal kui poemüüjal ja üksikul naisel on last kergem kasvatada kui mõnel teisel naisel või koguni perekonnal. Nii et nad pidid teda ikkagi tundma! Ja äkki läbistas teda mõte, etkas polnud üks neist hiljaaegu tema poes käinud. Ükspäev astus tõesti sisse keegi imelik mees, takseeris kõike, kuid ei ostnud midagi. Ja too mees oli olnud just sellistes säärikutes…

Imik vigises edasi, küllap andis teada, et on märg või tahab süüa. Ta oli teda juba lahti võtmas, kuid korraga vajusid ta käed alla. Ta teadis – ta ei saa selle rolliga hakkama, ta töö, esmajoones poetöö ei luba tal seda last endale jätta. Jah, ta peab imiku ära andma, kellegi teise juurde viima, nüüd kohe, juba praegu öösel! See otsus valmis tas mõne hetkega ja näis olevat ainuõige. Ja ta teadis seejuures ka, kuhu ning kelle hooleks imik tuleks anda – noorele kooliõpetajatest abielupaarile, kes elasid koolimaja otsakorteris ja kes olid alles tänavu sügisel siia elama ja tööle tulnud! Nad olid nii umbes nädala eest poes käinud – varem polnud ta neid kordagi koos näinud, oli ainult kuulnud –, ja mees oli naist kuidagi hellalt toetanud. Selline imelik paar, oli ta veel mõelnud – imepisike naine, mehele lausa taskusse panna, ja suurt kasvu kiilanev mees. Ja siis kohe oli temagi aru saanud, et naine on õnnistatud seisundis. Mees oli taibanud ennast ning oma naist talle koguni tutvustada – selge see, aleviku asi, kõik tunnevad kõiki! –, öeldes perekonnanimeks Hansen, ja siis kohe küsinud – ega poemüüjal kedagi koolis käi. Mispeale tema oli pidanud vaid pead vangutama.

Jah, neile ta selle metsameeste lapsukese viibki!

Ta mässis imiku uuesti poolkasukasse ja võttis juba pambu sülle, kuid siis meenus talle, kui tuuline ja rõske oli ennist väljas olnud, ja ta võttis oma voodijalutsist veel ka baikateki ning mässis selle kasukale lisaks. Imik vigises edasi. Naine kussutas teda ja torkas taskus olnud karamelli lapsehakatisele suhu. Need olid odavad paburitski- kommid, mida ta ise lutsis, kui suu kuivama kippus. Ei ta teadnud, kas nii tillule üldse magusat tohib anda. Kuid vigin igatahes jäi järele, nii et tohtis vist küll.

Alevik oli üleni pime. Koolimaja jäi selle kaugemasse otsa. Ta otsustas minna ringiga, et ei peaks jumala eest kedagi kohtama. Nii ta siis kiirustaski üle nätske kõrrese nurme, kiskudes lurtsuvaid säärikuid põllupinnast välja. Ja tundis, kuidas see teda higiseks teeb. Aga imik oli tähtsam. Ta läks umbropsu, ilma et ühtki aknatuld oleks suunda näitamas, pigem tunde järgi.

Pool teed peaaegu käidud, tabas teda mõte, et ta ei saa ju koolimajas kedagi üles ajada ja last oma sülest teisele naisele edasi anda. See poleks see, mida tema oli mõelnud! Kõik pidi salaja toimuma. Maimuke tuli neile välistrepile jätta. Ja siis tuli näiteks aknale koputada. Aga kas nad kuulevad, oskavad välja tulla? Laps võib nõnda ju ära külmuda…

Äkki tuli talle parem mõte – ta pöördus ümber, läks tagasi, keeras poeukse uuesti lukust lahti, haaras elutoalaualt vana vekri, alustas taas oma vaevakat ülenurme teekonda.

Koolimaja must siluett tõusis silme ette just siis, kui lapsuke süles hakkas uuesti vigisema. Ent imiku nutt näis öös kõlavat erakordselt valjult – või see üksnes tundus talle nõnda; nutt kõlas kui etteheide, miks teda oli sealt soojast toast, mõnusast voodilohust üles võetud ja nüüd ei tea kuhu jälle tassiti. Miks sa tahad mind ära anda? kõlas ses viginas. Ma olin määratud ju sinu lapseks saama! Enam ei tule sul eales sellist võimalust! Mõtle järele, pöördu ümber, mine tagasi!

Ei, ta ei saanud enam! Ta pidi ennast kaineks tegema. Ja pealegi oli ta juba kohal. Harutanud baikateki kasuka ümbert lahti, voltis ta selle kokku, kohendas veel lapse suu ümbrust, et too korralikult hingata saaks, keeras kella mõlemad vedrud harjumuslikult üles ja seadis äratajaseieri nii ligidale suurtele osutitele kui vähegi suutis. Kell näitas 2.40. Oli öö kõige sumbem tund, kodukäijate ja huntide ning halbade unede ning halbade inimeste aeg.

Ta oli vaevalt jõudnud koolimaja aia keskele, kui kuulis, kuidas kell seal trepil plärisema hakkas. Selle sekka kostis jälle imiku nuttu, mis tundus kõlavat veel valjemini. Jah, imik kisas nüüd kogu oma väikese elu eest. Võtke mind siit ära, võtke juba rutem! Naine jäi hetkeks vana jämeda vahtra varju seisma. Ja siis kuulis ta oma suureks kergenduseks uksekolksatust ning mehehäälset hüüatust. Ning tea-dis samas, et tema plaan oli läbi läinud…

Kui ta poeust lahti keeras, meenus talle veel midagi – et ta polnud ennist seal voodi peal järele vaadanud, kes see imik on, kas poiss või tüdruk. Mida mõni teine naine oleks tingimata teinud. Mis rääkis samuti sellest, et tema oli neis asjus… Või mis tähtsust sel nüüd ikka oli!?

Terve pühapäevase päeva lamas ta kui haige, magas mõne tunni, virgus, lamas niisama edasi, ajas end üles alles hilja õhtul. Ja kohe hakkas talle viirastuma, et nüüdsama koputatakse ta aknale või tagauksele ja seal on Hansenid, imik proual süles… Või on hoopis nood kolmekesi ja nõuavad oma last, metsalast tagasi.

Aga ei tulnud kedagi…

Ka edaspidi kõnetas imelik tühjus teda. Eriti õhtuti. Ei leidnud ta ühestki tegevusest kergendust. Püüdis kududa, aga näpud olid kui pudrust. Püüdis lugeda, aga ajaleheega raamatu tekst ei jõudnud temani. Ta pidi mõtlema vaid sellest lapsest. Et kuidas tal seal võiks olla. Ja samas tundis ta kogu aeg, et oli millegi vastu rängalt eksinud. Mis see oli, mis reegel? Kui ta oleks olnud usklik, oleks võinud arvata, et see on üks pühakirjakäskudest. Aga ta ju oli koolis neid õppinud – seal polnud ühtki sellist käsku, mis käis praeguse olukorra kohta.

Asi läks koguni nii hulluks, et ta oli mõnel nõrkusehetkel valmis minema sinna koolimajja ning kõik üles tunnistama ja lapse tagasi küsima. Kuid siis oleks juba mitu inimest sest teadlikud? Järgmisel hetkel tundus talle jälle üsna kindlalt, et oli ainuvõimaliku otsuse teinud.

Imelik, et ta ei kohanud toda väikest õpetajannat enam kordagi – ei poes ega ka lihtsalt aleviku peal. Mis oli tegelikult hea märk. Ta mees käis küll mõned korrad läbi, ostis mannat ja suhkrut ja biskviite, üks kord ka samarkandi rosinaid, mida tegelikult klaasi all väljaski ei olnud. Tema ise pakkus neid vaikselt mehele. Südametunnistus käskis. Ja see palja lagipeaga mees võttis ning noogutas talle lahkudes tänulikult. Aasta lõpuni ei olnud igatahes kuulda, et õpetajanna oleks lapsega maha saanud. Aga nääride järel andsid poes kooskäivad jututajad tallegi teada kohaliku uudise – Hansenite abielupaar olla ootamatult teise kooli üle viidud. Vist kuhugi Kesk-Eestisse – mehele pakutud seal direktori kohta. Nii et parema pärast siis…

Nõnda jäi tal vaid kujutleda, et kusagil seal Kesk-Eestis sündis neil viimaks see laps, keda oodati, ja nii oli peres korraga juba kaks last. Miski hakkas sisemuses jälle kirvendama. Kuni üks teine mõte selle vaigistas. Et ta ei olnud ju imikut usaldanud teadmatusele, sellistele inimestele, keda ta ei usaldanud, vaid kahele tublile inimesele, kes seda kindlasti olid, ja mis peamine – olid ka selliseks juhtumiks mingil moel valmis…

Kui hea on seista voolava vee all, tunda, kuidas see pahiseb lehvikjalt mööda su keha alla, puudutades iga su närvikiudu. Ja kui hea on tunda seebi pehmet puudet vastu keha. Just nimelt seebi, aga mitte mõne imesid tõotava šampooni oma. See on nagu mingi filosoofi lise kivi puudutus, mis annab su nahale, kogu su kehale edasi midagi seniteadmatut. See on nagu seisaksid looduseinimesena sulle pähe pahiseva kose all, mis väljub mäe seest ja kannab endas kivi jõudu ja voolamise tarkust…

Oh, olin seda hetke laevas, isegi enne laevale asumist oodanud! Asi polnud ju mitte pesemises kui sellises või mingi füüsilise mustuse mahasaamises – ma oleksin võinud oma luksuslikus hotellinumbris ja ka laevas üksikkaju tis duši all käia.

Ma igatsesin oma kodu, oma vannituba, oma privaatsust, pingelangust.

Sest kõik need päevad olid olnud nii intensiivsed; nad olid täidetud enneolematust elevusest ja kaleidoskoopiliselt vahelduvatest sündmustest, mis ületas aeg-ajalt selgesti mu taluvuspiiri. Ma pidin kogu aeg, igal hetkel valvel olema, enda olekut, oma ilmet, oma sõnu kontrollima. Jah, sadade pilkude risttules pole kerge viibida, see pole loomulik ega igapäevane, veel enam minutaolisele, kellele loodus on kinkinud tavalisest suurema häbelikkuse.

Tõesti, mul oli kogu aeg tunne, et ma kaotasin vähehaaval iseennast.

Eriti tuntav oli see kaotamise või enda ärajaotamise tunne pildistamiste ajal – juba välklampide sähvatustes on midagi ebaloomulikku! Ega loodusrahvad asjata pildistajaid pelga. Sind ju jäetakse sinna aparaadi sisemusse, su hing püütakse lõksu ja viiakse kaasa võõrasse kohta, kus sellega võidakse teha ei tea mida… Kuid ka kaasaegne inimene pole igal hetkel tugev ja reibas ja veendunud ning nõnda jääb ta sinna kaamerasse sellisena, nagu ta ise ei tahaks jääda. Ning tal pole enam edaspidist voli oma kujutise üle. Paradoks, aga nõnda see on. Ja mitte ainult fotoaparaadid, ka telekaamerad! Läbi nende kandub ju palju suurem, palju määratum uudishimu, ehkki nemad jälgivad inimest hääletult, ent samuti teadmatuil hetkil.Õnneks nad ei jälginud üksnes mind…

See pidev tähelepanu, see inimestest kiirgav uudishimu, see nagu ootas pidevalt midagi erakordset ja uut, mida ma polnud varem lausunud. Just lausutud sõnade üle tuli tunda igakordset vastutust. (Või pole see päris õige sõna?) Igal juhul on ju vana tõde, et sinu lausutu omandab teise inimese sule läbi teistmoodi tähenduse ja kõla, kui see oleks omandanud sinu enda poolt kirjapanduna. Ja sõnad olid halastamatumad ja püsivamad kui su ilme telepildis. Neid ei saanud kuidagiviisi tagasi kutsuda, samal ajal kui su kujutis mõne aja pärast haihtus ja sellest jäi vaid mingi mulje.

Ma räägin maailma tähelepanust seepärast nii pikalt, et sellele ei saa sinust kunagi küllalt, kui ta on sind kord juba välja valinud; ja ta on mitmenimeline – vaimustav, heakskiitev, aga ka arvustav ning halvustav, mõnikord, tegelikult üsna sageli lausa pahatahtlik. Sest maailm pole ühene, temas on kõike.

Ilmselt kuulun tõesti nende väheste hulka, kes tunnevad, et maailm neid aeg-ajalt lihtsalt segab, et ta paljunäolisus on nii koormav, et ta võimalusterohkus kisub ühe vaese natuuri sõna tõsises mõttes lõhki, et ta, see maailm, tema tegelikud ja mõttelised kaamerad püüavad tungida ka sinna, kuhu neid ei taheta lasta, teisisõnu isiklikku ellu, uste, kardinate ja muude katete taha, kaasa arvatud isegi voodiriided ja vannitoakardinad. Nii et sind hakkab paratamatult vaevama intiimsuse defitsiit. Sellest siis ka kõik need liigutused pärast kojusaabumist, mida ma nii pikalt kirjeldasin.

Ning alles nüüd selgus mulle, et ma polnud selleks päriselt valmis. Ma olin vaid arvanud, et olen. Ma vaevu läbisin selle. Ja ma pean kuidagi oma mina, oma eelmise seisundi tagasi saama. Just seepärast on vesi nii õnnistuslik, kergendav…

Ma ei taha siinkohal öelda, et tundsin end mõnel hetkel üksikuna. Väldin seda sõna, koguni kardan. Või õieti selle taga peituvat täit tähendust. Aga nii see paraku oli. Ehkki olen end kogu aeg harjutanud, aga võib-olla lihtsalt rahustanud mõttega, et vaid nõnda üksi olen saanud ja saan ka edaspidi elada oma elu parimal kombel. See tähendab – täita minu peale aegamööda laskunud kohustust. Või kuidas seda muud moodi nimetada. Kohus, sund, meeldivus, rõõm!

Ent kõigest hoolimata elasin seal läbi nii mõnegi nõrkuse hetke. Ei, ma olin lausa õnnetu ja tegin vist saatusele koguni vaikseid etteheiteid. Et mu kõrval ei seisnud mõnel tähtsal hetkel üht meest, et ma olin üksinda.

Aga ma olin ja olen seda ju ise tahtnud!

Mu üksindus pole olnud sugugi kogu aeg ahistav, isegi kui ta on mind täitnud teatud laadi kannatusega. Tegelikult – ma olen tundnud rahuldust ja isegi sadistlikku mõnu sellest kannatusest, ma olen tihti oma isikliku elu disharmooniad ja ebaõnnestumised muutnud kirjutatuks, milleks siis veel. Veelgi enam – see ongi olnud mu pärisosa. Ja muud ma pole tahtnud ega saagi tahtma. Samal ajal kui paljud teised inimesed unelevad oma roosas keskpärasuses, oma ajaraiskamismõnudes (või – vaevades), sunnin mina end tagant, vaevlen sõnade ja mõtete kallal. Ehkki see on teistpidi mõnus vaev. Või kust mina tean või näen kellegi sisse, mis värvi ja kui suuruke on kellegi õnn ja kui tasakaalus kellegi elu…