Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 10

Läksime härra Tushmani järel proua Garcia laua vastas asuvasse väikesesse ruumi. Ta rääkis, kui ta oma kabineti ukse kinni pani ja suure kirjutuslaua taha istus, kuid ma ei pööranud tema öeldule suuremat tähelepanu. Vaatasin tema laual olevaid asju. Need olid lahedad, näiteks õhus hõljuv gloobus ja pisikestest peeglitest tehtud Rubiku kuubiku moodi ese. Mulle meeldis tema kabinet väga. Mulle meeldis, et seintel olid toredad õpilaste tehtud väikesed joonistused ja maalid, mis olid raamitud, nagu need oleksid tähtsad.

Ema istus härra Tushmani kirjutuslaua ette toolile ning kuigi selle kõrval oli veel üks tool, otsustasin tema kõrval seista.

„Miks teil on oma tuba, aga proua G-l ei ole?“ küsisin ma.

„Sa pead silmas, miks mul on oma kabinet?“ küsis härra Tushman.

„Te ütlesite, et tema juhib kooli,“ laususin ma.

„Aa! Noh, ma tegin nalja. Proua G on minu sekretär.“

„Härra Tushman on põhikooli direktor,“ selgitas ema.

„Kas teid kutsutakse härra T-ks?“ küsisin ma ning see pani mehe naeratama.

„Kas sa tead, kes on härra T?“ vastas ta. „Mul on sellest lollpeast kahju,“ ütles ta naljaka häälega, nagu ta teeks kedagi järele.

Mul polnud aimugi, millest ta rääkis.

„Igatahes ei kutsu,“ ütles härra Tushman pead raputades. „Mitte keegi ei kutsu mind härra T-ks, kuigi mulle tundub, et mind hüütakse paljude teiste nimedega, millest ma midagi ei tea. Olgem ausad, sellise nimega, nagu mul on, pole just kerge elada, mõistad, mida ma öelda tahan?“

Pean siinkohal tunnistama, et hakkasin täiega naerma, sest ma sain täpselt aru, mida ta öelda tahtis.

„Minu emal ja isal oli õpetaja, kelle nimi oli preili Butt,“ ütlesin ma.

„Auggie!“ sõnas ema, aga härra Tushman naeris.

„No see on küll hull lugu,“ lausus härra Tushman pead vangutades. „Ma ei tohiks vist kaevata. Niisiis, August, tead, mida ma mõtlesin täna teha…“

„Kas see on kõrvits?“ küsisin ühele raamitud maalile osutades.

„Auggie, kullake, ära sega vahele,“ ütles ema.

„Kas see meeldib sulle?“ küsis härra Tushman end ringi keerates ja maali poole vaadates. „Mulle ka. Ja mina arvasin ka, et tegemist on kõrvitsaga, kuni õpilane, kes selle mulle kinkis, selgitas, et tegelikult see pole kõrvits. See on… kas oled valmis seda kuulma… minu portree! Niisiis, August, ma küsin sinult: kas ma näen tõepoolest nii väga kõrvitsa moodi välja?“

„Ei!“ vastasin ma, kuigi mõtlesin, et näeb küll. See, kuidas tema põsed naeratades punni läksid, meenutas millegipärast kõrvitsalaternat. Just siis, kui ma sellele mõtlesin, torkas mulle pähe, kui naljakas see oli: põsed ja härra Tushman. Ja ma hakkasin veidi naerma. Raputasin pead ja panin käe suule.

Härra Tushman naeratas, nagu ta suudaks mu mõtteid lugeda. Hakkasin veel midagi ütlema, aga siis äkitselt kuulsin kabineti ukse tagant hääli: laste hääli. Ma ei liialda, aga mu süda hakkas sõna otseses mõttes taguma, nagu oleksin äsja maailma pikima jooksuvõistluse läbinud. Naer minu sees lihtsalt valgus välja.

Asi oli selles, et väiksena polnud mul kunagi midagi uute lastega tutvumise vastu, sest kõik lapsed, kellega kohtusin, olid ka väga väikesed. Väikeste laste puhul on lahe see, et nad ei ütle midagi, püüdes sinu tundeid riivata, isegi kui nad ütlevad mõnikord asju, mis haiget teevad. Aga nad ei saa päriselt aru, mida nad ütlevad. Aga suured lapsed teavad, mida nad ütlevad. Ja see pole kohe kindlasti minu jaoks tore. Üks põhjustest, miks ma juuksed eelmisel aastal pikaks kasvatasin, oli see, et mulle meeldib, kuidas tukk mu silmi varjab: see aitab mul mitte näha asju, mida ma näha ei taha.

Proua Garcia koputas uksele ja pistis pea sisse.

„Nad on kohal, härra Tushman,“ lausus ta.

„Kes on kohal?“ küsisin ma.

„Aitäh,“ ütles härra Tushman proua Garciale. „August, ma arvasin, et oleks hea mõte, kui sa kohtuksid mõne õpilasega, kes sel aastal sinuga ühes koduklassis käivad. Nad võiksid sulle veidi kooli näidata, sind nii-öelda territooriumiga tuttavaks teha.“

„Ma ei taha kellegagi kohtuda,“ ütlesin emale.

Härra Tushman seisis äkitselt otse minu ees, käed minu õlgadel. Ta kummardus ja ütles mulle väga vaikselt kõrva: „Kõik läheb hästi, August. Nad on toredad lapsed, ma luban.“

„Sinuga ei juhtu midagi, Auggie,“ sosistas ema kogu jõust.

Enne kui ta veel midagi lisada jõudis, tegi härra Tushman oma kabineti ukse lahti.

„Tulge sisse, lapsed,“ ütles ta ning juhatas sisse kaks poissi ja ühe tüdruku. Keegi neist ei vaadanud minu ega ema poole: nad seisid ukse kõrval ning vaatasid härra Tushmanile otsa, nagu oleks nende elu kaalul.

„Aitäh, et tulite – eriti kuna kool algab alles järgmisel kuul!“ ütles härra Tushman. „Kas teil on tore suvi olnud?“

Kõik noogutasid, aga keegi ei öelnud midagi.

„Väga hea,“ sõnas härra Tushman. „Niisiis, ma tahtsin, et kohtuksite Augustiga, kes tuleb sel aastal siia õppima. August, nemad on Beecheri erakoolis käinud lasteaiast alates, kuigi nad olid loomulikult algklasside hoones, aga nad teavad põhikoolist kõike. Ja kuna te hakkate ühes koduklassis käima, arvasin, et oleks tore, kui te enne kooli algust pisut tuttavaks saaksite. Eks ole? Niisiis, lapsed, see on August. August, tema on Jack Will.“

Jack Will vaatas mulle otsa ja sirutas käe välja. Kui ma selle vastu võtsin, naeratas ta veidi, ütles: „Tere,“ ja vaatas hästi kiiresti maha.

„Tema on Julian,“ sõnas härra Tushman.

„Tere,“ ütles Julian ning tegi sama mis Jack Will: võttis mu käe, manas näole sunnitud naeratuse ja vaatas kiiresti maha.

„Ja Charlotte,“ sõnas härra Tushman.

Charlotte’il olid kõige heledamad juuksed, mida ma iial näinud olen. Ta ei tervitanud mind kättpidi, vaid lehvitas kiiresti ja naeratas. „Tere, August. Tore sinuga tutvuda,“ ütles ta.

„Tere,“ sõnasin ma maha vaadates. Tüdrukul olid jalas erkrohelised Crocsid.

„Niisiis,“ lausus härra Tushman, lüües käsi aeglase plaksuga kokku. „Mõtlesin, et äkki saaksite teie Augustile pisut kooli näidata. Austage näiteks kolmandalt korruselt. Seal on teie koduklass: ruum 301. Vist. Proua G, kas…“

„Ruum 301!“ hüüdis proua Garcia teisest toast.

„Ruum 301.“ Härra Tushman noogutas. „Ja siis võite Augustile näidata laboreid ja arvutiklassi. Seejärel minge edasi teisele korrusele raamatukokku ja saali. Loomulikult viige ta sööklasse.“

„Kas me peaksime talle muusikaklassi näitama?“ küsis Julian. „Hea mõte, jah,“ lausus härra Tushman. „August, kas sa mõnda pilli mängid?“

„Ei,“ ütlesin ma. See polnud minu lemmikteema, sest mul ei ole päriselt kõrvu. Noh, on küll, aga need ei näe välja nagu tavalised kõrvad.

„Noh, sulle meeldiks ehk ikkagi muusikaklassi näha,“ lausus härra Tushman. „Meil on väga kena löökriistade valik.“

„August, sa oled tahtnud trumme mängima õppida,“ ütles ema, püüdes panna mind endale otsa vaatama. Aga mul oli tukk silmil ja ma vahtisin vana nätsu, mis oli härra Tushmani kirjutuslaua alla topitud.

„Suurepärane! Nii, hakake õige minema,“ lausus härra Tushman. „Tulge ainult tagasi…“ Ta vaatas ema poole. „Poole tunni pärast, sobib?“

Ema vist noogutas.

„Niisiis, kas see sulle sobib, August?“ küsis mees minult.

Ma ei vastanud.

„Kas sobib, August?“ kordas ema. Vaatasin nüüd talle otsa. Tahtsin, et ta näeks, kui vihane ma tema peale olen. Aga siis nägin tema nägu ja lihtsalt noogutasin. Ta tundus olevat rohkem hirmul kui mina. Teised lapsed hakkasid uksest välja minema, nii et ma järgnesin neile.

„Varsti näeme,“ ütles ema tavalisest kõrgema häälega. Ma ei vastanud talle.