Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 9

Kõndisime härra Tushmani järel paarist koridorist läbi. Inimesi polnud palju liikvel. Ja need mõned, kes olid, ei paistnud mind üldse tähele panevat, kuigi võib-olla oli põhjuseks see, et nad ei näinudki mind. Ma peitsin end kõndimise ajal ema taha. Tean, et see jätab minust tite mulje, aga ma ei tundnud end tol hetkel eriti vaprana.

Lõpuks jõudsime väikesesse ruumi, mille uksel seisid sõnad „põhikooli direktori kabinet“. Toas oli kirjutuslaud, mille taga istus pealtnäha toreda olekuga daam.

„See on proua Garcia,“ ütles härra Tushman ning naine naeratas emale, võttis prillid eest ja tõusis toolilt püsti. Ema tervitas teda kättpidi ning lausus: „Isabel Pullman, meeldiv tutvuda.“

„Ja see on August,“ sõnas härra Tushman. Ema astus pisut kõrvale, et ma ette astuksin. Siis juhtus see, mida ma olin miljon korda juhtumas näinud. Kui ma proua Garcia poole vaatasin, langetas ta hetkeks pilgu. See käis nii kiiresti, et keegi teine ei oleks seda märganud, sest tema ülejäänud nägu jäi täpselt samasuguseks. Tema näol oli hästi särav naeratus. „Väga meeldiv sinuga tutvuda, August,“ lausus naine, sirutades käe tervituseks välja.

„Tere,“ ütlesin vaikselt, andes talle käe, aga ma ei tahtnud talle otsa vaadata, nii et silmitsesin ainiti tema prille, mis tal ketiga kaelas rippusid.

„Oo, milline tugev käepigistus!“ lausus proua Garcia. Tema käsi oli hästi soe.

„Poisil on tappev käepigistus,“ nõustus härra Tushman ja kõik naersid minu pea kohal.

„Sa võid mind proua G-ks kutsuda,“ sõnas proua Garcia. Ta vist rääkis minuga, aga ma vaatasin nüüd tema kirjutuslaual olevaid asju. „Kõik kutsuvad mind nii. Proua G, ma unustasin oma kapikoodi. Proua G, mul on hilinemistõendit vaja. Proua G, ma tahan valikainet vahetada.“

„Proua G on tegelikult see, kes kooli juhib,“ lausus härra Tushman, pannes jälle kõiki täiskasvanuid naerma.

„Ma olen igal hommikul kella poole kaheksaks siin,“ jätkas proua Garcia, vaadates jätkuvalt mulle otsa, samal ajal kui mina vahtisin tema pruune rihmikuid, mille pannaldel olid väikesed lillad lilled. „Nii et kui sul on kunagi midagi vaja, August, küsi minult. Ja sa võid minult kõike küsida.“

„Hästi,“ pomisesin ma.

„Oi, kui armas laps,“ ütles ema, osutades ühele fotole proua Garcia teadetetahvlil. „Kas teie oma?“

„Ei, jumal hoidku!“ sõnas proua Garcia, näol nüüd lai naeratus, mis oli hoopis teistsugune kui tema särav naeratus. „Te tegite just mu päeva ilusaks. See on minu lapselaps.“

„Kui armas!“ ütles ema pead vangutades. „Kui vana?“

„Sellel pildil vist viiekuune. Aga nüüd on ta suur. Peaaegu kaheksa-aastane!“

„Oo,“ ütles ema noogutades ja naeratades. „No ta on väga ilus.“

„Aitäh!“ sõnas proua Garcia ning noogutas, nagu ta tahaks oma lapselapse kohta veel midagi öelda. Aga siis äkitselt muutus tema naeratus pisut napimaks. „Me kõik hoolitseme Augusti eest,“ ütles ta emale ning ma nägin, et ta pigistas õrnalt ema kätt. Vaatasin emale otsa ning taipasin siis, et ta on niisama närvis kui mina. Mulle vist meeldis proua Garcia – kui tema näol polnud seda säravat naeratust.