Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 6

Ma olin väga kurb, kui Christopher kolm aastat tagasi ära kolis. Me mõlemad olime toona umbes seitsmeaastased. Mängisime tundide viisi oma „Tähesõdade“ nukkudega ja pidasime valgusmõõkadega duelle. Ma tunnen sellest puudust.

Eelmisel kevadel sõitsime Bridgeporti Christopheri juurde. Mina ja Christopher otsisime köögis midagi hamba alla, kui kuulsin ema Christopheri emale Lisale ütlemas, et ma lähen sügisel kooli. Ma ei olnud teda mitte kunagi varem kooli mainimas kuulnud.

„Millest sa räägid?“ küsisin ma.

Ema paistis üllatunud olevat, nagu ta poleks tahtnud, et oleksin seda kuulnud.

„Sa peaksid talle ütlema, mis sul on mõttes olnud, Isabel,“ lausus isa. Tema vestles teisel pool elutuba Christopheri isaga.

„Me peaksime sellest hiljem rääkima,“ sõnas ema.

„Ei, ma tahan teada, millest sa rääkisid,“ vastasin ma.

„Kas sa ei arva, et oled kooliks valmis, Auggie?“ küsis ema.

„Ei,“ ütlesin mina.

„Minu meelest ka mitte,“ lausus isa.

„Siis on kõik selge,“ sõnasin õlgu kehitades ning istusin emale sülle, nagu oleksin tita.

„Ma arvan lihtsalt, et sa peaksid õppima rohkem, kui mina sulle õpetada suudan,“ ütles ema. „No kuule, mõtle, Auggie, sa ju tead, kui halvasti ma murdarve oskan!“

„Mis kooli?“ küsisin ma. Mul oli juba nutumaik suus.

„Beecheri erakooli. Kohe meie kodu juures.“

„Oo, see on väga hea kool, Auggie,“ lausus Lisa minu põlve patsutades.

„Miks mitte Via kooli?“ küsisin ma.

„See on liiga suur,“ vastas ema. „Ma ei usu, et see sulle hästi sobiks.“

„Ma ei taha,“ ütlesin ma. Tunnistan: tegin natuke titehäält.

„Sa ei pea tegema midagi, mida sa ei taha teha,“ lausus isa, tuli lähemale ja tõstis mu ema sülest ära. Ta viis mu teise diivani otsa enda sülle istuma. „Me ei sunni sind tegema midagi, mida sa ei taha teha.“

„Aga see oleks talle hea, Nate,“ sõnas ema.

„Mitte siis, kui ta seda ei taha,“ vastas isa mulle otsa vaadates. „Mitte siis, kui ta selleks valmis pole.“

Ma nägin, et ema vaatas Lisa poole, kes sirutas käe välja ja pigistas tema kätt.

„Küll te otsusele jõuate,“ ütles ta emale. „Nagu alati.“

„Räägime sellest pärastpoole,“ sõnas ema. Ma sain aru, et tema ja isa hakkavad selle üle vaidlema. Tahtsin, et isa võidaks. Kuigi osa minust teadis, et emal on õigus. Ja tõtt-öelda ei oska ta tõesti üldse murdarve.