Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 8

Oleksin härra Tushmaniga kohtumise pärast rohkem ärevil olnud, kui oleksin teadnud, et saan kokku ka mõne lapsega uuest koolist. Aga ma ei teadnud, nii et pigem oli mul veidi naljatuju. Mõtlesin muudkui kõikidele naljadele, mida issi oli härra Tushmani nimega seoses teinud. Nii et kui mina ja ema paar nädalat enne kooli algust Beecheri erakooli saabusime ja ma härra Tushmani sissepääsu juures meid ootamas nägin, hakkasin kohe itsitama. Aga ta ei näinud üldse selline välja, nagu ma olin ette kujutanud. Arvasin vist, et tal on hiigelsuur tagumik, aga ei olnud. Tegelikult oli ta täitsa normaalne mees. Pikk ja kõhn. Vana, aga mitte väga. Ta tundus tore. Ta tervitas kõigepealt kättpidi minu ema.

„Tere, härra Tushman, tore teid jälle näha,“ ütles ema. „See on minu poeg August.“

Härra Tushman vaatas mulle otsa, naeratas ja noogutas. Ta sirutas käe tervituseks välja.

„Tere, August,“ ütles ta täiesti normaalselt. „Meeldiv tutvuda.“

„Tere,“ pomisesin ma, pistes talle käe pihku, vaadates samal ajal tema jalgu. Ta kandis punaseid Adidase jalatseid.

„Niisiis,“ ütles mees minu ette kükitades, et ma ei saaks tema tosse silmitseda, vaid peaksin talle otsa vaatama, „sinu ema ja isa on mulle sinust palju rääkinud.“

„Näiteks mida?“ küsisin ma.

„Kuidas palun?“

„Kullake, sa pead valjemini rääkima,“ ütles ema.

„Näiteks mida?“ küsisin, püüdes mitte pomiseda. Tunnistan, et mul on halb komme pomiseda.

„Noh, et sulle meeldib lugeda,“ ütles härra Tushman, „ja et sa oled suurepärane kunstnik.“ Tal olid sinised, valgete ripsmetega silmad. „Ja sulle meeldivad loodusained, eks?“

„Mhmhm,“ ütlesin noogutades.

„Meil Beecheris on paar väga head loodusainete valiktundi pakkuda,“ lausus ta. „Äkki valid ühe neist?“

„Mhmhm,“ ütlesin ma, kuigi mul polnud aimugi, mis asi valikaine on.

„Niisiis, oled sa valmis kooliga tutvuma?“

„Tahate öelda, et me teeme seda kohe nüüd?“ küsisin ma.

„Kas sa arvasid, et me läheme kinno?“ vastas direktor naeratades püsti tõustes.

„Sa ei öelnud mulle, et me tutvume kooliga,“ ütlesin emale süüdistava häälega.

„Auggie…“ alustas ta.

„Kõik läheb hästi, August,“ lausus härra Tushman, sirutades mulle käe. „Ma luban.“

Ta vist tahtis, et ma tal käest kinni võtaksin, aga mina võtsin hoopis emal käest. Ta naeratas ja hakkas sissepääsu poole kõndima.

Emme pigistas mul õrnalt kätt, kuigi ma ei saanud aru, kas see oli ma-armastan-sind-pigistus või anna-andeks-pigistus. Ilmselt pisut mõlemat.

Ainuke kool, kus ma olin kunagi käinud, oli Via kool, kui ma koos ema ja isaga Viat kevadkontsertidel ja muudel seesugustel üritustel vaatamas käisin. See kool oli hoopis teistsugune. See oli väiksem. Lõhnas haigla moodi.