Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 12

Charlotte ei lakanud peaaegu üldse lobisemast, kui me teisele korrusele suundusime. Ta kirjeldas näidendit, mille nad olid eelmisel aastal lavastanud ja milleks oli „Oliver!“ Tema mängis Oliveri osa, kuigi ta on tüdruk. Seda öeldes lükkas ta lahti kahepoolsed uksed, mis viisid hiigelsuurde auditooriumisse. Ruumi teises otsas oli lava. Charlotte hakkas keksides lava poole minema. Julian jooksis talle järele ning pööras end poole vahekäigu peal ringi. „Tule juba!“ ütles ta valjusti, viibates, et ma talle järgneksin, mida ma ka tegin.

„Sel õhtul oli auditooriumis sadu inimesi,“ lausus Charlotte ning mul kulus hetk aega, mõistmaks, et ta räägib endiselt „Oliverist!“ „Ma olin hästi närvis. Mul oli nii palju teksti ja laule. See oli nii, nii, nii, nii raske!“ Kuigi ta rääkis minuga, ei vaadanud tüdruk mulle eriti otsa. „Esietendusel istusid mu vanemad auditooriumi tagaosas, umbes seal, kus Jack praegu on, aga kui tuled on kustus, ei näe nii kaugele taha. Nii et ma küsisin: „Kus mu vanemad on? Kus mu vanemad on?“ Ja siis ütles härra Resnick, meie eelmise aasta teatrikunsti õpetaja: „Charlotte, ära ole selline diiva! Ja mina ütlesin: „Okei.“ Ja siis ma märkasin oma vanemaid ja kõik oli hästi. Mul ei läinud ükski lause meelest ära.“

Märkasin tema jutu ajal, et Julian piilus mind silmanurgast. Seda näen ma inimesi sageli tegemas. Nad arvavad, et ma ei tea, et nad mind vahivad, aga ma saan sellest aru nende peakallutuse järgi. Ma keerasin ringi, et näha, kuhu Jack oli läinud. Ta oli jäänud auditooriumi tagaossa, nagu ta oleks tüdinud.

„Meil tuleb igal aastal etendus välja,“ ütles Charlotte.

„Ma ei usu, et ta tahab koolinäidendis esineda, Charlotte,“ lausus Julian sarkastiliselt.

„Näidendis saab olla ka nii, et sa pole päriselt „näidendis“,“ vastas Charlotte mulle otsa vaadates. „Sa võid valgustusega tegeleda. Taustu maalida.“

„Oo jaa, juhhuu,“ sõnas Julian sõrmega õhus keerutades.

„Aga sa ei pea valikaineks teatrikunsti võtma, kui ei taha,“ lausus Charlotte õlgu kehitades. „Saab ka tantsimise, koorilaulu või orkestri valida. Või juhtimise.“

„Ainult nohikud valivad juhtimise,“ segas Julian vahele.

„Julian, sa oled nii ülbe!“ lausus Charlotte ning see ajas Juliani naerma.

„Mina võtan loodusteaduse,“ ütlesin ma.

„Lahe!“ sõnas Charlotte.

Julian vaatas mulle otse silma. „Loodusteadus on oletavasti kõige raskem valikaine,“ lausus ta. „Ära solvu, aga kui sa pole mitte kunagi varem koolis käinud, miks sa arvad, et sa saad äkki nii targaks, et valikaineks loodusteadust võtta? Kas sa oled üldse varem loodusteadust õppinud? Päriselt, mitte nende poes müüdavate komplektidega mänginud?“

„Jah.“ Ma noogutasin.

„Ta oli koduõppel, Julian!“ ütles Charlotte.

„Nii et tal käisid õpetajad kodus?“ küsis Julian segaduses olles.

„Ei, tema ema õpetas teda!“ vastas Charlotte.

„Kas ta on õpetaja?“ küsis Julian.

„Kas su ema on õpetaja?“ päris Charlotte minult.

„Ei,“ laususin ma.

„Nii et ta pole päris õpetaja!“ ütles Julian, nagu see oleks tema jutu tõestuseks olnud. „Seda ma mõtlengi. Kuidas saab keegi, kes pole päris õpetaja, loodusteadust õpetada?“

„Sa saad kindlasti hakkama,“ lausus Charlotte mulle otsa vaadates.

„Lähme nüüd lihtsalt raamatukokku,“ hüüdis Jack tõeliselt tüdinult.

„Miks sul nii pikad juuksed on?“ küsis Julian minult. Tundus, et ta on pahane.

Ma ei teadnud, mida öelda, nii et kehitasin vaid õlgu.

„Kas ma võin sinult midagi küsida?“ lausus ta.

Kehitasin jälle õlgu. Kas ta mitte äsja ei esitanud mulle küsimust?

„Mis värk su näoga on? Kas sa sattusid tulekahjusse või midagi?“

„Julian, see on nii ebaviisakas!“ ütles Charlotte.

„Ma ei ole ebaviisakas,“ lausus Julian, „ma esitan lihtsalt küsimuse. Härra Tushman ütles, et me võime küsimusi esitada, kui tahame.“

„Mitte selliseid ebaviisakaid küsimusi,“ ütles Charlotte. „Pealegi ta sündis sellisena. Härra Tushman ütles nii. Sa lihtsalt ei kuulanud.“

„Kuulasin küll!“ sõnas Julian. „Arvasin, et äkki ta sattus tulekahjusse ka.“

„Jumal küll, Julian,“ lausus Jack. „Ole lihtsalt vait.“

„Ole ise vait!“ karjus Julian.

„Tule, August,“ ütles Jack. „Lähme juba raamatukokku.“

Ma kõndisin Jacki juurde ning läksin tema järel auditooriumist välja. Ta hoidis mulle kahepoolseid uksi lahti ning kui ma temast möödusin, vaatas ta mulle otse näkku, esitades mulle nagu väljakutse pilgule vastata, mida ma ka tegin. Siis ma naeratasin. Ma ei tea. Mõnikord, kui mul on tunne, et hakkan peaaegu nutma, võib see tunne peaaegu-naeru-tundeks muutuda. Ja ilmselt tundsin ma tol hetkel just seda, sest ma naeratasin, peaaegu nii, nagu tahaksin itsitama hakata. Asi on selles, et kuna mu nägu on selline, nagu see on, ei saa inimesed, kes mind ei tunne, alati aru, et ma naeratan. Minu suunurgad ei kerki, nagu teiste inimeste suunurgad kerkivad. Suu venib lihtsalt otse üle näo laiaks. Aga Jack Will sai kuidagi aru, et ma olin talle naeratanud. Ja ta naeratas vastu.

„Julian on jobu,“ sosistas ta, enne kui Julian ja Charlotte meieni jõudsid. „Aga mees, sa pead rääkima hakkama.“ Ta ütles seda tõsiselt, püüdes mind nagu aidata. Ma noogutasin ning samal ajal jõudsid Julian ja Charlotte meieni. Me kõik olime hetkeks vait, lihtsalt noogutasime ja vaatasime põrandale. Siis vaatasin ma Julianile otsa.

„Muide, õige on öelda „oletatavasti“,“ ütlesin ma.

„Millest sa räägid?“

„Sa ütlesid ennist „oletavasti,“ laususin ma.

„Ei öelnud!“

„Ütlesid jah,“ noogutas Charlotte. „Sa ütlesid, et loodusteadus on oletavasti kõige raskem valikaine. Ma kuulsin.“

„Ega ikka öelnud küll,“ raius Julian.

„Vahet pole,“ sõnas Jack. „Hakkame lihtsalt minema.“

„Jah, hakkame minema,“ nõustus Charlotte, järgnedes Jackile trepist alla järgmisele korrusele. Ma hakkasin talle järele minema, aga Julian põikas minu ette, nii et pidin järsult tagasi tõmbuma.

„Oi, anna andeks!“ lausus Julian.

Aga ma sain tema pilgust aru, et tegelikult polnud tal üldse kahju.