Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 7

Koju oli pikk tee. Ma jäin tagaistmel magama, nagu alati, pea Via süles, nagu ta oleks minu padi, rätik ümber turvavöö mässitud, et ma teda täis ei ilastaks. Via jäi ka magama ning ema ja isa rääkisid vaikselt täiskasvanute asjadest, millest mul oli ükskõik.

Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, aga kui ma ärkasin, oli autoakna taga täiskuu. Öötaevas oli lilla ja me sõitsime autosid täis kiirteel. Ja siis kuulsin ema ja isa minust rääkimas.

„Me ei saa teda kogu aeg kaitsta,“ sosistas ema isale, kes autot juhtis. „Me ei saa lihtsalt teeselda, et ta ärkab homme üles ja see ei ole tema jaoks reaalsus, sest on, Nate, ja me peame aitama tal sellega toime tulla. Me ei saa lihtsalt vältida olukordi, mis…“

„Nii et tema saatmine põhikooli on nagu tapale saatmine…“ vastas isa vihaselt, aga ta isegi ei lõpetanud oma lauset, sest nägi peeglist, et ma olin pilgu tõstnud.

„Mis tähendab tapale saatma?“ küsisin uniselt.

„Jää uuesti magama, Auggie,“ lausus isa leebelt.

„Kõik hakkavad mind koolis vahtima,“ ütlesin äkitselt nuttes.

„Kullake,“ sõnas ema. Ta keeras end esiistmel ringi ja pani käe minu omale. „Sa tead, et kui sa ei taha seda teha, siis sa ei pea. Aga me vestlesime sealse direktoriga, rääkisime talle sinust ja ta tahab sinuga väga kohtuda.“

„Mida sa talle minust rääkisid?“

„Et sa oskad hästi nalja teha ning oled lahke ja tark. Kui ma talle ütlesin, et sa lugesid kuueaastaselt „Dragon Riderit“, kostis ta: „Oo, seda last pean ma nägema.““

„Kas sa rääkisid talle veel midagi?“ küsisin ma.

Ema naeratas mulle. Tema naeratus mõjus nagu kallistus.

„Ma rääkisin talle kõikidest sinu operatsioonidest ja kui vapper sa oled,“ lausus ta.

„Nii et ta teab, milline ma välja näen?“ küsisin ma.

„Noh, me võtsime eelmisel suvel Montaukis tehtud fotod kaasa,“ lausus isa. „Näitasime talle pilte kogu perest. Ja seda ägedat pilti, kus sa paadis lesta käes hoiad!“

„Kas sina olid ka seal?“ Pean tunnistama, et olin pisut pettunud, et ka tema selles osales.

„Jah, me mõlemad vestlesime temaga,“ ütles isa. „Ta on väga tore mees.“

„Ta meeldiks sulle,“ lisas ema.

Äkitselt tundus, et nad on ühel poolel.

„Oot, millal te temaga kokku saite?“ küsisin ma.

„Ta näitas meile eelmisel aastal kooli,“ lausus ema.

„Eelmisel aastal?“ sõnasin ma. „Nii et te olete sellele tervelt aasta aega mõelnud, aga pole mulle sellest rääkinud?“

„Me ei teadnud, kas sa üldse kooli saad, Auggie,“ vastas ema. „Sellesse kooli on väga raske sisse saada. Neil on oma vastuvõtukord. Ma ei näinud mõtet sellest sulle rääkida ja sind ilmaasjata ärevusse ajada.“

„Aga sul on õigus, Auggie. Oleksime pidanud sulle rääkima, kui me eelmisel kuul teada saime, et sa kooli pääsesid,“ lausus isa.

„Tagantjärele vaadates,“ ohkas ema, „ju vist.“

„Kas see naine, kes meil kodus käis, oli asjaga kuidagi seotud?“ küsisin ma. „See, kes mulle testi tegi?“

„Jah, tegelikult küll,“ ütles ema süüdlasliku ilmega. „Jah.“

„Sa ütlesid mulle, et see on IQ-test,“ sõnasin ma.

„Ma tean, noh, see oli hädavale,“ vastas ta. „See oli test, mida pidid kooli sisse saamiseks tegema. Muide, sul läks see väga hästi.“

„Nii et sa valetasid,“ ütlesin ma.

„See oli hädavale, aga jah. Vabandust,“ lausus ema, püüdes naeratada, aga kui ma vastu ei naeratanud, keeras ta end istmel ringi ja vaatas otse ette.

„Mis tähendab tapale saatma?“ küsisin ma.

Ema ohkas ja vaatas „selle pilguga“ isa poole.

„Ma poleks tohtinud seda öelda,“ lausus isa, vaadates tahavaatepeeglist minu poole. „See pole tõsi. Asi on nii: ema ja mina armastame sind nii väga, et tahame sind igal võimalikul moel kaitsta. Lihtsalt mõnikord me tahame seda erineval viisil teha.“

„Ma ei taha kooli minna,“ vastasin käsi rinnal risti pannes.

„See tuleks sulle kasuks, Auggie,“ ütles ema.

„Äkki lähen järgmisel aastal,“ vastasin aknast välja vaadates.

„Sel aastal oleks parem, Auggie,“ lausus ema. „Tead, miks? Sest sa lähed viiendasse klassi ja see on põhikooli esimene klass – kõikide jaoks. Sa ei oleks ainuke uus õpilane.“

„Ma oleksin ainuke, kes minu moodi välja näeb,“ sõnasin ma.

„Ma ei ütle, et see ei ole sinu jaoks suur väljakutse, sest sa tead seda ju ise ka,“ vastas ema. „Aga see tuleb sulle kasuks, Auggie. Sa leiad palju sõpru. Ja õpid asju, mida sa minuga iialgi ei õpiks.“ Ta keeras end uuesti istmel ringi ja vaatas minu poole. „Kui me kooliga tutvumas käisime, tead, mis neil laboris oli? Väike tibu, kes parasjagu munast koorus. See oli nii armas! Auggie, tegelikult meenutas ta mulle mõnes mõttes sind, kui sa beebi olid… suured pruunid silmad…“

Tavaliselt mulle meeldib, kui nad minu beebieast räägivad. Mõnikord tahan end kerra tõmmata ning lasta neil mind kallistada ja musitada. Ma igatsen beebiks olemise ja teadmatuse järele. Aga praegu ei olnud mul selleks tuju.

„Ma ei taha minna,“ ütlesin ma.

„Aga kuidas oleks sellega? Kas sa võiksid vähemalt härra Tushmaniga kohtuda, enne kui kindlalt otsustad?“ küsis ema.

„Härra Tushmaniga?“ küsisin ma.

„Tema on direktor,“ vastas ema.

„Härra Tushman1?“ kordasin ma.

„No täpselt minu mõte,“ vastas isa naeratades ja tahavaatepeeglist minu poole vaadates. „Milline nimi, eks, Auggie? Kes küll nõustuks endale võtma sellist nime nagu härra Tushman?“

Ma naeratasin, kuigi ei tahtnud, et nad mind naeratamas näeksid. Isa oli ainuke inimene maailmas, kes suutis mind naerma ajada, ükskõik kui väga ma ka naerda ei tahtnud. Isa ajas alati kõiki naerma.

„Auggie, tead, sa peaksid sinna kooli minema ainult sellepärast, et kuuleksid, kui tema nime valjuhäälditest öeldakse!“ lausus isa elevusega. „Kas kujutad ette, kui naljakas see oleks? Teade, teade. Kutsume härra Tushmani!“ Ta tegi piuksuvat vana naise häält. „Tere, härra Tushman! Näen, et olete täna graafikust pisut taha jäänud! Kas teie autole sõideti jälle tagant sisse? Milline pirakas õnnetus!“

Ma hakkasin naerma, isegi mitte sellepärast, et isa jutt oleks nii väga nalja teinud, vaid kuna mul polnud tahtmist enam vihane olla.

„Aga asi võib veel hullem olla!“ Isa jätkas oma tavalise häälega. „Emmel ja minul oli kolledžhis professor, kelle nimi oli preili Butt2.“

Ema naeris nüüd ka.

„Päriselt?“ küsisin ma.

„Roberta Butt,“ vastas ema käsi ausõna märgiks üles tõstes. „Bobbie Butt.“

„Tal olid hiigelsuured põsed,“ ütles isa.

„Nate!“ lausus ema.

„Mis on? Ma lihtsalt ütlesin, et tal olid pirakad põsed.“

Ema naeris ja vangutas samal ajal pead.

„Kuulge, kuulge, ma tean!“ lausus isa elevusega. „Viime nad pimekohtingule! Kujutate ette? Preili Butt, saage tuttavaks, härra Tushman. Härra Tushman, tema on preili Butt. Nad võiksid abielluda ja terve karja väikseid pepukesi saada.“

„Vaene härra Tushman,“ vastas ema pead vangutades. „Auggie ei ole temaga isegi veel kohtunud, Nate!“

„Kes on härra Tushman?“ küsis Via uimaselt. Ta oli äsja üles ärganud.

„Ta on minu uue kooli direktor,“ vastasin ma.