Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 4

Järgmisel nädalal lähen ma viiendasse klassi. Kuna ma pole kunagi varem päris koolis käinud, olen enam-vähem täielikult hirmust kange. Inimesed arvavad, et ma pole koolis käinud oma välimuse pärast, aga asi pole selles. Hoopis kõikide operatsioonide pärast, mis mulle on tehtud. Sünnist saadik kakskümmend seitse tükki. Suuremad viidi läbi juba enne, kui olin nelja-aastaseks saanud, nii et neid ma ei mäleta. Aga pärast seda on mulle igal aastal kaks või kolm lõikust tehtud (mõned suuremad, mõned väiksemad) ning kuna ma olen oma vanuse kohta väikest kasvu ja minuga on seotud veel meditsiinilisi mõistatusi, millest arstid pole kunagi sotti saanud, jäin tihti haigeks. Aga nüüd olen ma palju tugevam. Viimati käisin operatsioonil kaheksa kuud tagasi ja ilmselt ei pea ma nüüd mitu aastat ühelegi lõikusele minema.

Ema õpetab mind kodus. Kunagi illustreeris ta lasteraamatuid. Ta oskab väga ilusaid haldjaid ja merineitseid joonistada. Aga poistevärgid ei tule tal nii ägedad välja. Ükskord püüdis ta mulle Darth Vaderit joonistada, aga see kukkus välja nagu mingi veider seenekujuline robot. Ma pole teda tükk aega midagi joonistamas näinud. Eks tal on minu ja Via eest hoolitsemisega liiga palju tegemist.

Ei saa öelda, et tahtsin alati kooli minna, sest see poleks päris tõsi. Ma tahtsin kooli minna, aga ainult siis, kui saaksin olla nagu iga teine koolis käiv laps. Kui mul oleks palju sõpru ning saaksin pärast kooli nendega koos aega veeta ja muud seesugust teha.

Praegu on mul mõned väga head sõbrad. Christopher on mu parim sõber, talle järgnevad Zachary ja Alex. Me oleme üksteist titest peale tundnud. Ja kuna nad on mind alati sellisena tundnud, on nad minuga harjunud. Kui me väikesed olime, mängisime kogu aeg koos, aga siis kolis Christopher Connecticuti Bridgeporti. See on rohkem kui tunnise teekonna kaugusel minu kodust North River Heightsis, mis asub Manhattani ülemises tipus. Ja Zachary ja Alex hakkasid koolis käima. Naljakas, kuigi Christopher oli see, kes kaugele kolis, näen ikkagi teda rohkem kui Zacharyt ja Alexit. Neil on nüüd kõik need uued sõbrad. Kui me tänaval kokku satume, on nad minu vastu ikkagi kenad. Nad ütlevad alati tere.

Mul on ka teisi sõpru, aga mitte nii häid nagu Christopher, Zack ja Alex olid. Näiteks kutsusid Zack ja Alex mind alati oma sünnipäevale, kui me väikesed olime, aga Joel, Eamonn ja Gabe mitte. Emma kutsus mind üks kord, aga ma pole teda kaua aega näinud. Ja loomulikult käin ma alati Christopheri sünnipäeval. Äkki ma tähtsustan sünnipäevapidusid üle.