Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 11

Jack Will, Julian, Charlotte ja mina läksime mööda suurt koridori laia trepini. Mitte keegi ei lausunud sõnagi, kui me üles kolmandale korrusele kõndisime.

Trepi lõppu jõudnud, läksime veidi maad mööda väikest koridori, kus oli palju uksi. Julian tegi lahti ukse, millel seisis number 301.

„See on meie koduklass,“ ütles ta pooleldi avatud ukse ees seistes. „Meie õpetaja on preili Petosa. Räägitakse, et tal pole viga, vähemalt klassijuhatajana mitte. Aga kuulsin, et matemaatikaõpetajana on ta hästi range.“

„See pole tõsi,“ ütles Charlotte. „Ta andis eelmisel aastal mu õele matemaatikat ja tema ütles, et ta on väga tore.“

„Mina pole küll seda kuulnud,“ vastas Julian, „aga vahet pole.“ Ta pani ukse kinni ja jätkas teekonda mööda koridori. „Siin on labor,“ ütles ta järgmise ukseni jõudes. Ja täpselt nagu paar sekundit tagasi, seisis ta pooleldi lahti tehtud ukse ees ja hakkas rääkima. Ta ei vaadanud mulle kõnelemise ajal kordagi otsa, millest polnud midagi, sest mina ei vaadanud talle ka otsa. „Loodusteaduse õpetaja saab teada alles esimesel koolipäeval, aga härra Haller on väga hea. Tema õpetas nooremates klassides. Ta mängis tunnis oma hiigelsuurt tuubat.“

„See oli baritonsarv,“ ütles Charlotte.

„Tuuba!“ vastas Julian ust kinni tõmmates.

„Kuule mees, lase tal sisse minna, et ta saaks ruumi ka näha,“ ütles Jack Will, trügis Julianist mööda ning tegi ukse lahti.

„Mine sisse, kui tahad,“ ütles Julian. Ta vaatas mulle esimest korda otsa.

Ma kehitasin õlgu ja läksin ukse juurde. Julian tuli kiiresti tee pealt eest, nagu ta oleks kartnud, et lähen talle möödaminnes kogemata vastu.

„Siin pole eriti midagi näha,“ lausus Julian minu järel sisse minnes. Ta hakkas toas olevatele asjadele osutama. „Siin on inkubaator. See suur must asi on tahvel. Need on pingid. Need toolid. Need on Bunseni põletid. See on rõve loodusposter. See kriit. See siin kustukumm.“

„Olen kindel, et ta teab, mis asi on kustukumm,“ lausus Charlotte pisut Via moodi rääkides.

„Kust mina tean, mida ta teab?“ vastas Julian. „Härra Tushmani sõnul ei ole ta koolis käinud.“

„Sa ju tead, mis asi on kustukumm, eks?“ küsis Charlotte minult.

Tunnistan, et olin nii närvis, et ei osanud midagi öelda ega teha ning vaatasin lihtsalt põrandale.

„Kuule, kas sa rääkida oskad?“ küsis Jack Will.

„Muidugi!“ pomisesin ma.

„Ma ütlesin, et siin pole midagi vaadata,“ ütles Julian õlgu kehitades.

„Mul on küsimus…“ sõnasin ma, püüdes häälest värinat eemale hoida. „Ee, mis asi see koduklass täpselt on? Mingi tund?“

„Ei, lihtsalt sinu klassi ruum,“ selgitas Charlotte Juliani muigest välja tegemata. „Sinna minnakse hommikul kooli tulles, koduklassi õpetaja paneb puudujad kirja ja teeb muid selliseid asju. Mõnes mõttes on see sinu põhiklass, kuigi tegelikult pole tegemist tunniga. Noh, see on küll tund, aga…“

„Ta vist saab aru, Charlotte,“ ütles Jack Will.

„Kas saad?“ küsis Charlotte minult.

„Jah.“ Noogutasin talle.

„Olgu peale, kaome siit,“ ütles Jack Will minema kõndides.

„Oota, Jack, me pidime küsimustele vastama,“ sõnas Charlotte.

Jack Will pööritas pisut silmi ja pööras end ringi.

„Kas sul on veel küsimusi?“ küsis ta.

„Ee, ei,“ vastasin ma. „Oi, tegelikult on küll. Kas sinu nimi on Jack või Jack Will?“

„Jack on minu eesnimi. Will perekonnanimi.“

„Aa, sest härra Tushman tutvustas sind kui Jack Willi, nii et ma arvasin…“

„Haa! Sa arvasid, et tema nimi on Jackwill!“ naeris Julian.

„Jah, mõned inimesed kutsuvad mind ees- ja perekonnanimega,“ ütles Jack õlgu kehitades. „Ma ei tea, miks. Igatahes, kas me nüüd võime minna?“

„Lähme järgmisena saali,“ sõnas Charlotte, juhatades teed laborist välja. „See on väga lahe. See meeldib sulle, August.“