Читать книгу Ime - R.J. Palacio - Страница 5

Mulle meeldib, kui ema seda lugu jutustab, sest see ajab mind nii naerma. See pole nalja moodi naljakas, aga kui ema seda räägib, hakkame mina ja Via kõht kõveras naerma.

Niisiis, kui ma ema kõhus olin, polnud kellelgi aimugi, et ma niisugusena välja tulen. Ema oli neli aastat varem Via sünnitanud ja see oli läinud „nagu lepase reega“ (ema väljend), nii et lisauuringute tegemiseks polnud mingit põhjust. Umbes kaks kuud enne minu sündi said arstid aru, et minu näoga on midagi valesti, aga nad ei arvanud, et midagi väga hullu. Nad ütlesid emale ja isale, et mul on suulaelõhe ja veel mingid värgid. Nad nimetasid neid asju „väikesteks anomaaliateks“.

Sünnitustoas olid minu sündimise ööl kaks õde. Üks oli väga tore ja armas. Teine, rääkis ema, ei tundunud üldse tore ega armas olevat. Tal olid väga suured käsivarred ja (nüüd tuleb nalja koht) ta muudkui puuksutas. Näiteks tõi ta emale purustatud jääd ja siis puuksutas. Kontrollis ema vererõhku ja puuksutas. Ema ütles, et see oli uskumatu, sest õde isegi ei vabandanud kordagi! Ema tavapärast arsti ei olnud tol ööl valves, nii et ta pidi olema mingi pahura noore arstiga, kellele tema ja isa panid vist mingi vana telesarja tegelase järgi nimeks Doogie (nad ei kutsunud arsti selle nimega päriselt tema kuuldes). Aga ema ütleb, et kuigi kõik toasviibijad olid pisut pahurad, ajas isa teda öö läbi naerma.

Kui ma ema kõhust välja tulin, jäi kogu tuba ema sõnul väga vaikseks. Ema ei saanud isegi mahti mind vaadata, sest õde viis mind kohe kiiresti toast välja. Isal oli talle järele minemisega nii kiire, et ta pillas videokaamera maha ja see purunes miljoniks tükiks. Ja siis läks ema väga endast välja ning püüdis voodist välja saada, et näha, kuhu nad lähevad, aga puuksutav õde pani oma suured käsivarred ema ümber, et teda voodis pikali hoida. Nad peaaegu et rüselesid, sest ema oli hüsteerias ja puuksutav õde karjus, et ta rahuneks, ja siis hakkasid nad mõlemad arsti järele kisama. Aga teate, mis? Arst oli minestanud! Otse põrandale! Nii et kui puuksutav õde nägi, et arst oli minestanud, hakkas ta teda jalaga togima, et teda üles äratada, karjudes muudkui: „Mis arst te selline olete? Mis arst te selline olete? Tõuske püsti! Tõuske püsti!“ Ja siis äkitselt tõi ta kuuldavale ajaloo kõige suurema, valjema ja haisvama puuksu. Ema arvab, et tegelikult äratas see puuks lõpuks arsti üles. Igatahes, kui ema seda lugu räägib, teeb ta kõiki osalisi järgi – puuksuhääli ka – ja see on nii, nii, nii, nii naljakas!

Ema ütleb, et puuksutav õde osutus väga kenaks naiseks. Ta jäi kogu ajaks ema juurde. Ei lahkunud tema kõrvalt isegi siis, kui isa tagasi tuli ja arstid neile teatasid, kui haige ma olin. Ema mäletab täpselt, mida õde talle kõrva sosistas, kui arst talle ütles, et tõenäoliselt ei ela ma ööd üle: „Igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma.“ Ja järgmisel päeval, kui ma olin öö üle elanud, hoidis just see õde emal käest, kui teda minuga esimest korda kohtuma viidi.

Ema ütleb, et selleks ajaks oli talle minust kõik ära räägitud. Ta oli end minu nägemiseks ette valmistanud. Aga ta ütleb, et kui ta esimest korda minu tillukest lömmis nägu vaatas, nägi ta vaid seda, kui ilusad silmad mul on.

Muide, ema on imekaunis. Ja isa on nägus. Via on ilus. Juhuks, kui teada tahtsite.