Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 11

Põhjus, miks Jaruzelski Tuczapski peale vihastas, pole selge. Võibolla oli see talle maitse ja sündsustunde küsimus, aga võib-olla käitus Tuczapski tema meelest ninakalt.

Jaruzelski uskus, et geograafiliste tingimuste ja võimaluse tõttu saada sõjalist abi on Poola juhtidel mõttekas otsida Suur-Venemaa mõistvat suhtumist. Vastuseis Moskvaga oleks viinud rahvuslikule enesetapule. Kui ta oli saanud partei peasekretäriks, ütles ta president Mitterrandile jõhkra otsekohesusega: „Ma kas valin oma rahva saatuseks elada nõukogulaste kanna all või siis püüan saavutada praegusest olukorrast kõik, mis on võimalik. Kas teie läänes olete valmis sõdima Poola saatuse pärast? Ei ole. Noh, peale selle, mida ma teen, muud võimalust siin pole.”^[24.]

Hoopis teisiti lähenes samale probleemile polkovnik Ryszard Kukliński. Poola patrioodina pakkus ta oma teeneid CIA-le, kui oli näinud Varssavi pakti plaanidest, kuidas kavatsetakse sõdida, kui peaks puhkema NSV Liidu ja USA sõjaline konflikt. Temperamendilt oli ta keevavereline ja ohjeldamatu, aga tegutses antud juhul külmalt kaalutledes. Ta tundis üksnes õudust, kui pidi mõtlema sellele, mis niisuguse konflikti puhul juhtub: Poolat tabab paratamatult Ameerika tuumarakettide löök. Kõrges auastmes ohvitserina oli Kukliński teadlik Varssavi pakti strateegilistest seisukohtadest. Ta oli teadlik sellest ja pani pahaks, et Poolal pole isegi mitte võimalust mõjutada otsust sõja alustamise kohta. Kukliński jõudis kainelt kaalutledes järeldusele, et saab kõige paremini aidata oma kodumaad teavitades ameeriklasi sellest, mida ta teab nõukogulaste ründeplaanidest. Ta arutles, et võimaldades Ameerika liidritel ette näha NSV Liidu samme, suudavad nad rakendada ennetavaid meetmeid, mis hoiavad sõja ära, ja Poola pääseb tuumaholokaustist.

Nõukogude kõrgem väejuhatus polnud üksmeelel, kas väed võiks tõepoolest liikuda läbi kiiritada saanud ala nii, et sellest oleks ka tegelikult kasu. Vitali Tsõgitško andmetel pidasid ainult üksikud tulipead seda võimalikuks.^[25.] Sellegipoolest eeldati Varssavi paktis põhiliselt, et selle maajõud võiks edasi tungida tervelt kuuskümmend kilomeetrit päevas. Ilmselt hõlmas üks plaan sõja esimest kolmekümmet päeva – teine juba järgmist kolmekümmet päeva.^[26.]

Mõlemad, nii Varssavi pakt kui ka NATO pidid sõja võimalikkust kaaludes mõtlema mõeldamatuid asju. Lääne-Saksa väejuhid kuulsid Briti Reini armee ülemjuhatajalt ja NATO armeede põhjagrupi juhatajalt kindral Nigel Bagnallilt kavatsusest ennetavalt hävitada üks piirilinn Lääne-Saksamaal, kus asub sidekeskus. Toonane liitlasvägede ülemjuhataja Kesk-Euroopas Chalupa ründas Bagnalli küsimusega, mis tunded tal oleks, kui ta peaks võitlema samasuguse teadmisega kusagil Newcastle’i ja Carlisle’i vahel.^[27.] Läänesakslastel oli täiesti mõistetav soov säästa oma kodumaa hävingust. Jõuti kokkuleppele koostada nn eelkaitseplaan. NATO jõudude sõjamoon paigutati ladudesse Varssavi pakti riikide piiride lähedale, mis tagas läänesakslastele kindlustunde, et nende maid ei peeta väheoluliseks.^[28.] Ameeriklased ja lääneeurooplased, kui prantslased välja arvata, olid selgelt NATO vägede kohalolust huvitatud. Muidugi ilmnes mõne riigi puhul kummalisi asjaolusid. Hollandlased näisid arvavat, et sõda peetakse iga nädal ainult viiel tööpäeval ja lubasid palju sõdureid nädalavahetuseks koju. Ülejäänud NATO palvetas, et Varssavi paktis kuigi palju kalendrisse ei vaadata.^[29.]

USA asekaitseminister Fred Iklé ei olnud Ameerika valitsuses ainus, kellele tegid muret NATO liidusisesed vastuolulised huvid. Tema isiklikult nägi vaimusilmas stsenaariumi, kus ameeriklased peavad ennetavat lööki NSV Liidu pihta vajalikuks, aga lääneeurooplased ajavad selle mõtte nurja. Suurbritannial, Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal oli tõepoolest põhjust arvata, et nõukogulaste vastulöögi tagajärjel põleb seal kõik täielikult tuhaks. Ja see omakorda võis teha Lääne-Euroopa nntuumašantaaži sihtmärgiks.^[30.]

Kui Rootsi teaduste akadeemia ajakiri Ambio avaldas artikli tuumapommide plahvatustest Maal põhjustatud tulekahjude tõenäolistest tagajärgedest, puhkes 1982. aastal üleüldine vaidlus kolmanda maailmasõja füüsiliste tagajärgede üle. Artikli autorid olid Paul J. Crutzen Max Plancki instituudist ja John W. Birks Colorado ülikoolist. Nad võtsid alguspunktiks sõjalise konflikti, mis puudutab 14 700 lõhkepead kokku 5700-megatonnise plahvatusjõuga. Nende arvestuste kohaselt saab tabamuse enamik rohkem kui 100 000 elanikuga linnu ja pommirünnakute tagajärjel hukkub silmapilkselt umbes 750 miljonit inimest.^[31.] Nende põhitähelepanu oli siiski suunatud ülemaailmsetele probleemidele, mida põhjustavad üksnes suits, tuhk ja tahm. Päikesevalgus maapinnal väheneks drastiliselt. Kõik nii loomse kui ka taimse elu vormid satuvad ohtu.^[32.] Selle hüpoteesi korjasid kohe üles Ameerika teadlased. Mõnigi neist soostus toodud väidetega ja 31. oktoobril 1983 avati Washingtonis seda teemat käsitlev konverents. Doktor Carl Sagan avaldas ajakirjas Foreign Affairs talvel 1983–1984 artikli „Tuumasõda ja kliimakatastroof ”, milles väidab, et mis tahes konflikt tuumarelvade osavõtul vallandab ülemaailmse keskkonnakatastroofi. Pole mingit vahet, kui toimub ainult vähe niisuguseid plahvatusi. Sagan esitas küsimuse, et kui Reagan tahab tõepoolest rahu, siis mispärast andis ta kaitseministeeriumile 10 000 korda rohkem raha kui relvastuskontrolli ja desarmeerimise agentuurile.^[33.]

Kui Edward Teller hakkas teda hurjutama kui propagandisti, kes ei tea, mida räägib, vastas Sagan kirjaga, milles väidab, et Teller on ise kirjutanud, nagu oleks ballistiliste tuumarakettidega peetava sõja ainus võimalik tagajärg nn tuumatalv, ja süüdistab Tellerit soovis algatada poleemikat isiklikul pinnal.^[34.]

Sagani artikkel oli Nõukogude juhtkonnale ja propagandistidele otsekui taevamanna. Juba märtsis 1980 oli 654 Ameerika teadlast pöördunud president Carteri ja Brežnevi poole üleskutsega. Selle pealkiri oli „Hädaoht – tuumasõda” ja see kutsus üles keelama kõik tuumarelvad. Üleskutse toimetati Brežnevi kätte, kes avaldas poliitbüroo nimel selle üle heameelt. Ta õnnitles allakirjutanuid „humaanse ja õilsa ürituse” eest ning Pravda märkis, et lääne uudisteagentuurid kirjutavad sellest konstruktiivses vaimus.^[35.] Sagan andis nende seisukohale teadusliku aluse. Tal endal olid head suhted niisuguste Moskva teadlastega nagu Jevgeni Velihhov: ta tänas Velihhovi ja tolle kolleege, et nad võtsid iseseisvalt testida ja kinnitada tema hüpoteesi. Naiivne ja entusiastlik Sagan ei teadnud midagi sellest, missugused tingimused oleks pidanud NSV Liidus olema, et Velihhov saanuks mingeid uuringuid iseseisvalt teha. Tervishoiuministri Jevgeni Tšazovi brošüür „Tuumasõda: meditsiinilised ja bioloogilised tagajärjed” polnud põrmugi ausam kui Velihhovi toodetud materjal. Tšazov rõhus palju lääne allikatele ega esitanud kuigi palju nõukogulaste empiirilisi andmeid.^[36.]

Velihhov propageeris edaspidigi tuumajõu kasutamist tsiviilelus, eraviisiliselt aga ei varjanud ta oma kahtlusi, öeldes hiljem näiteks asevälisminister Anatoli Adamišinile, et maailm oleks turvalisem paik, kui see avastus oleks tehtud sada aastat hiljem. Ükski riik polevat selleks veel valmis, igatahes mitte NSV Liit. Velihhov on juhtinud tähelepanu sellelegi, et sel ajal kui Obninskisse rajati esimest Nõukogude tuumaelektrijaama, künti sealsamas kõrvalasuvas kolhoosis maad puuatradega; ta polnud rahul ka Nõukogude arvutitööstuse olukorraga.^[37.] Mingeid niisuguseid mõtteid ei olnud lubatud ajakirjanduses avaldada. Partei juhtkonna nõudel pidid kõik üheselt selgitama, et nii välis- kui ka julgeolekupoliitikas peab NSV Liit silmas üksnes rahumeelseid eesmärke ja on kehtestanud karmid turvanõuded tsiviilkasutuses olevatele tuumaelektrijaamadele. Tegelikkus polnud kaugeltki nii ilus. 1979. aastal, kui ta oli veel KGB esimees, kandis Juri Andropov ette, et Kesk-Ukrainas Tšornobõli jaama reaktorite ehitamisel pole rakendatud olulisi turvameetmeid.^[38.] Ka energeetikaministeerium pidi tunnistama, et olukord pole täiesti rahuldav, aga kinnitas samas poliitbüroole, et kohapeal korraldatud inspektsiooni tulemusena on probleemid likvideeritud.^[39.] Velihhov pidas muidugi silmas nii sõjalisi kui ka tööstuslikke ohte. Ta tundis muret selle pärast, et riigijuhid võivad osutuda võimetuks kontrollima seda suurt võimu, mille tuumaenergia nende käsutusse annab; oli palju teisigi, kes jagasid tema muret, aga ei saanud seda väljendada trükisõnas.

1981. aastal sai Reagan paavstilt läkituse, milles juhiti tähelepanu asjaolule, et ükskõik mida tuumasõda ka kaasa ei too, igatahes on haavatute põetamiseks ette nähtud võimalused täiesti puudulikud.^[40.] President osutus arusaajaks lugejaks: Vatikani rõhuasetus oli täiesti kooskõlas tema enda mõtetega vajadusest vältida iga hinna eest niisugust sõda. Kohtudes kardinal Casaroliga rõhutas Reagan, kui vastik on talle tuumasõda.^[41.] Häda oli aga selles, et tal ei läinud korda veenda enamikku inimesi oma siiruses. Kõikjal üle maailma peeti teda endiselt sõjaõhutajaks.

1 Venekeelne lühend ГРУ – Главное разведывательное управление. Tõlkija [ ↵ ]