Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 8

Tema eesmärk oli tugevam Ameerika. Ja kuigi ta otsustas rahastada Ameerika sõjalise võimsuse kasvu, pühendus ta viimsepäeva ärahoidmisele.

Presidendivalimiste kampaania ajal põikas ta sisse ka Colorados Cheyenne’i mägedes paiknevasse tuumavarjendisse. Nii nagu enamik tema kaasmaalasi, oli ka Reagan eeldanud, et ameeriklastel on usaldusväärne süsteem kaitseks Nõukogude raketirünnaku vastu. Tema tehnikaalased nõunikud – Richard Allen, Fred Iklé ja William Van Cleave – olid alati olnud teisel teadmisel. Nende sõnumid ei jõudnud aga pärale enne, kui Reagan asja ise uurima asus.^[6.] Ta sai oma õuduseks aru, et Ameerika ei suuda esimest tuumalööki ära hoida. Ameeriklastel oli võimalik ainult samaga vastata, mis tähendas, et nad võisid teha Moskva maatasa: niisugune oli „vastastikuse garanteeritud hävitustöö” loogika. Probleem seisnes selles, et kannatada saab kogu maailm, kuna lööklainete, tule, radioaktiivse kiirguse ja suitsu tõttu hukkuks sadu miljoneid, võib-olla miljardeid inimesi. Ka Ameerikat tabaks häving ja Reaganile ei pakkunud kuigivõrd lohutust mõte, et venelasi tabavad samasugused kannatused. Esimese maailmasõja alguses ütles Briti välisminister krahv Grey, et tuled kustuvad kogu Euroopas. Reagan nägi ette, et kogu maailm kaob täielikku pimedusse, kui peaks puhkema kolmas maailmasõda. Ta tundis kogu olemusega, et peab üritama midagi – midagi drastilist – ette võtta, et niisugune konflikt ei oleks võimalik.

Reaganil oli vaja tõestada end kui asjatundlikku riigijuhti. Valgesse Majja tulles oli ta juba kuuekümne üheksa aastane ja pidi näitama, et ta pole selleks tööks liiga vana. Ta kasutas küll kuuldeaparaati, aga oli muidu heas vormis.^[7.] Talle meeldis viibida värskes õhus ning oma California rantšos puid saagida ja lõhkuda. Ükskord, kui Valge Maja töötajad võtsid hoone lõunaküljel maha mõnd puud, ütles Reagan Kenneth Adelmanile: „Küll ma tahaks teha just seda, mida need sellid praegu teevad, selle asemel et istuda tundide kaupa kõikidel nendel tobedatel koosolekutel.” Adelman tähendas, et kuigi leidub palju metsamehi, kes on tahtnud saada presidendiks, on Reagan küll ainus president, kes ihkab saada metsameheks.^[8.] Näitlejakarjäär oli teda juba üldsusele tutvustanud, aga kinnitanud ka eelarvamust, et tal jääb vajaka presidendile nii vajalikust vaimujõust. Talle endale ei meeldinud põrmugi mõte, et teda võidakse pidada suureks intellektuaaliks – või isegi lihtsalt intellektuaaliks. Ta eelistas käituda rahvamehena ja olla üldse nagu tavaline mees. Kui erimeelsused hakkasid pingeid üles kruvima, hajutas ta need mõnega oma arvukatest iiri naljadest. Ta kasutas lihtsaid väljendeid ja vältis pikki sõnu.

Reagani lähikondsed teadsid, et tegelikkus on välisest kuvandist erinev. Chicago majanduskooli asutaja Milton Friedman nautis tema seltskonda ja vestlust temaga.^[9.] Valge Maja asepersonaliülem Mike Deaver on meenutanud, et kui üldsuse silmad ei ulatunud nägema, luges Reagan meelsasti tõsiseid raamatuid „välispoliitikast, majandusest, ühiskonna probleemidest”.^[10.] Nõunik Pete Hannaford veendus Reagani õpihimus juba enne kui too sai presidendiks, kui nägi teda neelamas niisuguseid väljaandeid nagu National Review, American Spectator ja Human Events. Lugemisharjumuse säilitas ta ka presidendina, kusjuures talle hakkasid meeldima Tom Clancy külma sõja ainelised romaanid, nii jäi ta üles kogu ööks, et lugeda lõpuni „Jaht Punasele Oktoobrile”. President nautis teisitimõtlejast nõukogude luuletaja Irina Ratušinskaja poeesiat, mida ta õppis tundma, kui keegi Briti kirikutegelane saatis talle Ratušinskaja raamatu. Ta oli lugenud ka ülejooksikust Nõukogude suursaadiku Arkadi Ševtšenko mälestusi.^[11.] Samas aga kaitses ta oma ausa ja otsekohese tavainimese kuvandit igati. Mõne abilise meelest oli tal keerulisi asju lihtsam mõista nende üle asjatundjatega nõu pidades, mitte aga omaette uurides.^[12.] Reagan säilitas austuse Nixoni vastu ka pärast seda, kui viimane 1974. aastal presidendiametist tagasi astus, sest ajakirjandus paljastas tema valed seoses sissemurdmisega demokraatliku partei peakorterisse. Kuna mõlemad asusid Ameerika poliitikaspektri paremal tiival, vahetasid nad sageli kirju, kui Reagan tahtis järele proovida mõnd mõtet, enne kui rääkida sellest oma abilistele.^[13.]

Reagan pidas nõu Ameerika suursaadikuga Moskvas Arthur Hartmaniga, kes kinnitas tema oletust, et Nõukogude majanduses valitseb segadus ja et Venemaa rahvas suhtub kommunistlikku võimu ja selle mõtetesse skepsisega.^[14.] Ta oli kirjavahetuses aktiivselt kommunismivastase Briti ajakirjaniku Brian Crozier’ga.^[15.] Räägiti, et Reagan ignoreerib informeeritud sovetoloogide nõuandeid. Ta talitas tõepoolest vastupidiselt Ameerika politoloogide soovitustele. Ajaleht Washington Post vihjaski oma juhtkirjas, et see näitab tema kangekaelsust. Robert Conquest vaidles sellele vastu, tsiteerides Gromõko sõnu, kes „ülemaailmsest revolutsiooniprotsessist” rääkides naeruvääristab neid lääne „eksperte”, kelle väitel olevat NSV Liidus „pluralistlik” poliitiline süsteem.^[16.] Presidendi nõunik riikliku julgeoleku küsimustes Richard Allen saatis ärakirja Conquesti kirjast ka Postile.^[17.] Conquest oli tutvunud Reaganiga juba Carteri ajal ja talle jättis sügava mulje Reagani valmisolek esitada küsimusi NSV Liidu kohta ja kuulata hoolega vastuseid.^[18.] Reagan püüdis tõepoolest mõista teisel pool Atlandi ookeani asuvat üliriiki. Ehkki tal oli oma kindel üldine eelarvamus, tahtis ta alati teada rohkem.

Reagan töötas hoolega oma sõnaseadmise oskuse kallal. Ta küll möönis, et tema nõunik Pete Hannaford valdab paremini ajaleheartiklite kirjutamise kunsti, aga samas väitis ta ausalt, et tema ise „kirjutab suulist kõnet paremini”.^[19.] Ta kirjutas mustandi kähku valmis ja lihvis seejärel kõnet tundide kaupa, näidates oma näitlejaoskusi mikrofoni ees.^[20.] Tänu Hollywoodi kogemustele ei olnud tal vaja kuigi palju aega, et otsustada, kuidas tuleb rääkida.^[21.] Ta teadis, kuidas on parem päev õhtusse saata, aga tema komme teha lõunauinak, jäi muidugi ette koomikutele ja satiirikutele, kes süüdistasid teda laiskuses. Ka tema juuste värv põhjustas kommentaare, sest erinevalt teistest seitsmekümnendates eluaastates meestest ei läinud ta kiilaks ega halliks, mis tekitas kuulujutte nagu värviks ta juukseid. Tema pressiesindaja Mike Beaver väitis, et tumeda läike andis tema juustele Brylcreemi juuksehooldusvahend.^[22.]

Reagani ülimaid eesmärke kiputi alahindama isegi tema enda kõrgetes valitsusringkondades. Riikliku julgeoleku nõunik Richard Allen püüdis niisugust olukorda parandada, rääkides igal pool, et presidendi eesmärk on tõepoolest teha tuumasõda võimatuks.^[23.] Reagan oli rääkinud kaitsekontseptsioonidest 1973. aastast alates. Ta vihkas mõtet vastastikku garanteeritud hävingust ja otsis teed, kuidas kaitsta Ameerikat tuumaholokausti ohu eest. Nende hulgas, kes olid kursis tema mõtetega, olid füüsik Edward Teller ning president Nixoni juhtimis- ja eelarveameti direktor Caspar Weinberger, ning pärast Valgesse Majja asumist arutas ta võimalusi edaspidigi nii nendega kui ka Ed Meese’i, Martin Andersoni ja Richard Alleniga.^[24.] Meese korraldas mõned mõttetalgud ja juba 1982. aasta alguses andis Reagan riiklikule julgeolekunõukogule suunised välja mõelda, kuidas minna kaugemale, kui näeb ette traditsiooniline kaitsestrateegia. Seda rõhutas ka Teller, nagu president oma päevikus kirjutab: „Ta tuli välja põneva mõttega, et koos laseriga oleks võimalik kasutada tuumarelva ka mitte hävitustööks, välja arvatud juhtumid, kui on vaja tõkestada ja hävitada vaenlase rakette kõrgel Maa kohal.”^[25.] Otsekohe toetas mõtet ka staabiülemate ühendkomitee.^[26.]

Siiski tekitas Reagan oma lähikondlastes edaspidigi hämmeldust, ehkki mitte keegi ei kahelnud tema konservatiivsetes seisukohtades. Ta hoidis teiste inimestega psühholoogiliselt distantsi; jäi mulje, et suhtlemisel jätab ta alati midagi vaka alla. Reaganile vägagi lähedasele William F. Buckley nooremale tundub siiski, et „sõprus rajanes alati 90 protsendi ulatuses ideoloogial”.^[27.]

Kui juba valitsusametnikel oli raske Reaganit mõista, siis seda suurem oli segadus väljaspool valitsust. Reagani enda silmis ajas ta otsekohest poliitikat ja ütles George Shultzile: „Oma meelest järgin karmi joont ja ei lase ennast lepitada, aga tahan siiski üritada ning neile näidata, et maailm saab paremaks, kui nad tõestavad tegudega, et tahavad vaba maailmaga hästi läbi saada.”^[28.] Probleem oli selles, et ta oli põristanud oma kommunismivastast trummi väga valjusti. Ikka ja jälle tegi ta avaldusi, et Nõukogude Liit on Ameerikast sõjalise võimsuse poolest mööda läinud. Brežnevi väide, et nõukogulased on saavutanud kõigest võrdse taseme, olevat suitsukate varjamaks NSV Liidu ründerelvastuse kiiret kasvu. President kasutas võimalust rääkida NSV Liidust halvustavalt seoses ükskõik millega. Ta ei jätnud kunagi rõhutamata, kui väga ta jälestab leninlikku õpetust ja praktikat. Lisaks püüdis ta suurendada Ameerika rahalisi kulutusi relvastuse arendamisele ja tootmisele ning kehutas Ameerika Kongressi toetama teda, et Ameerika relvajõud saavutaks otsustava ülekaalu. Ta valis oma valitsusse inimesi, keda läänes nn Nõukogude ohu üle käivas vaidluses peeti veendunud pistrikeks. Enamik inimesi nägi ja kuulis ainult seda Reagani külge ning ei märganud üldse tema kõige suuremat soovi teha kolmas maailmasõda võimatuks.

Presidendi esimesed sammud näisid lähtuvat just eelöeldust, sest ta kiitis heaks USA sõjaliste kulutuste järsu tõusu. Uskudes, et Ameerika on võidurelvastumises jäänud NSV Liidust maha, andis ta käsu suurendada tuumaarsenali ja eraldas vahendeid uut tüüpi relvastuse väljatöötamiseks. Ta hakkas propageerima „strateegilist moderniseerimist”. Tema soov oli, et ameeriklaste surmatoovate relvade võimsus jätaks nõukogulaste oma varju. Pärast majanduslangust, mille põhjustas Saudi Araabia initsiatiivil 1973. aastal maailmaturul tõusnud naftahind, olid Fordi ja Carteri valitsused kiitnud Ameerikas heaks programmi töötada välja uudsed relvatüübid kasutamiseks nii maal, merel kui ka õhus. Suurel määral tehti seda soovist aidata kaasa tööstuse taastumisele. Oma valimiskampaanias oli Reagan rõhutanud vajadust toetada neid tööstuskorporatsioone, mis soovisid veelgi ulatuslikumaid lepinguid niisuguse relvastuse väljatöötamiseks ja tootmiseks, mida relvajõud nõudsid. Teda polnud vaja tagant tõugata, et ta asuks oma lubadust täitma.^[29.]

Reagani valitsusaeg oleks kaks kuud pärast ametisseastumist märtsis 1981 võinud ootamatult lõppeda, kui John Hinckley teda Washingtonis Hiltoni hotelli ees tulistas ja haavas. Kiiresti haiglasse toimetatud president oli peaaegu et surmasuus. Kõikidele jättis sügava mulje tema külmaverelisus: kui teda sõidutati operatsioonituppa, helistas ta Nancyle ja ütles talle: „Kullake, ma unustasin alla kummarduda.”^[30.] Ehkki ta oli võitnud valimised kindla ülekaaluga, näitasid arvamusuuringud, et küllalt paljud kahtlesid temas. Atentaadikatse ja tema südikas reaktsioon sellele aitasid tema reitingut tõsta. Reagan ise mõtles läbi, kuidas tuleb asju edasi ajada, kui ta jõuab Valgesse Majja tagasi ja asub teoks tegema oma ambitsiooni vähendada maailmasõja ohtu. Mingil juhul ei loobunud ta relvajõudude moderniseerimise mõttest, aga samas kavatses ta astuda samme pingete vähendamise suunas NSV Liiduga. Talle torkas pähe mõte, et ta oleks peaaegu surnud saamata teada, kas poliitbüroo on üldse nõus pidama tõsiseid läbirääkimisi, ja nii otsustas ta teha asjaga algust täiesti ühemõtteliselt arusaadavas keeles. Tal ei olnud mingit kindlat kava, ainult soov teha katset.

Haigevoodis Brežnevile isiklikku kirja kirjutades pani Reagan ette alustada ühiselt jõupingutusi selle nimel, et tagada rahu maailmas. Ettepanek edastati kommenteerimiseks ametlikke kanaleid mööda Moskvale, kus kõiki jahmatas selle emotsionaalne toon. Aga kas see on ikka siiras? Poliitbüroo leidis, et tegu on järjekordse sammuga Washingtoni propagandamängus. Kui üks abi püüdis poliitbüroo liikmekandidaadi Mihhail Solomentseviga sellest juttu teha, nähvas viimane: „See kõik on jama! Demagoogia! Kas te siis tõesti ei näe, et ta ajab demagoogiat ja tahab meid lihtsalt petta?”^[31.] Reagan palus vabastada Anatoli Šaranski sunnitöölaagrist. Ta lubas, et ei hakka teavet sellest avalikult levitama, ja vihjas, et aitaks igati kaasa relvastusläbirääkimiste taasalustamisele NSV Liiduga.^[32.] Järgmisel päeval tühistas ta Carteri kehtestatud embargo teraviljamüügile. Sellega täitis Reagan valimislubaduse, mille andis 1980. aasta kampaania ajal Ameerika Kesk-Lääne farmeritele, et saada nende toetust. Tema väitel ei olnud nisu väljaveo keeld kunagi mõjutanud tõhusalt Kremli poliitikuid ja ta lisas, et kuna nõukogulased on äsja vähendanud survet Poolale, aitas see tema otsusele veelgi kaasa. Samas hoiatas ta Moskva juhte, et „reageerib jõuliselt agressiooniaktidele, ükskõik kus need ka aset ei leia”. Kui Poolasse peaks sisse tungitama, oleks tagajärjed rängad.^[33.]

18. novembril 1981 võttis Reagan ette katse näidata oma püüdluste siirust, tehes teatavaks oma eesmärgi viia Euroopa mandriosast ära kõik keskmaa tuumaraketid. See algatus sai tuntuks kui nn nullvariant. President lubas tuua tagasi ja hävitada nii Ameerika Pershing-2 raketid kui ka maast startivad tiibraketid, kui NSV Liit nõustub tegema sedasama oma keskmaarelvade arsenaliga.^[34.] Varem olid mõlemad üliriigid asetanud oma lootuse mandritevahelistele (ehk strateegilistele) relvadele. Ameeriklased seadsid uued raketid üles vastuseks nõukogulaste otsusele paigutada oma tuumaraketid SS-20 Ida-Euroopasse. Tagajärg oli, et drastiliselt lühenes otsustamisaeg, kas alustada sõjategevust, kui üks pool alustab ootamatult rünnakut. Euroopa julgeolek, mis oli alati ohustatud, kannatas seeläbi veelgi rohkem. Paari minuti jooksul pärast starti võis Nõukogude rakett tabada mis tahes Lääne-Euroopa pealinna, Ameerika rakett aga Moskvat.

Reagan ei uskunud eriti, et Brežnevi valitsus reageerib vastutulelikus vaimus. Briti ja Prantsuse relvi see ettepanek ei puudutanud ja polnud üldsegi tõenäoline, et poliitbüroo nõustub sõjalise kokkuleppega, mis jätab NSV Liidu kaitseta Lääne-Euroopast lähtuva ründe eest. Teadaolevalt ei pooldanud keegi Kremli kõrgematest juhtidest mis tahes relvaliigi drastilist vähendamist.^[35.] Niinimetatud 1941. aasta sündroom oli valitsenud poliitikute ja väejuhtide mõtteviisi sellest saadik, kui Hitleri sissetung Nõukogude Liitu tabas Stalinit ootamatult. Järgmised juhtide põlvkonnad olid vankumatult otsustanud vältida igasuguseid samme, mis võiks jätta NSV Liidu ootamatu kallaletungi ohvriks. Eelisõiguse sai totaalne kaitse, millest oli läbi imbunud kõigi mõttemaailm. Poliitbüroo ja kindralstaap olid ühel meelel, eeldades, et suur varu igat liiki moodsat relvastust on NSV Liidu julgeolekuks väga oluline; mitte keegi Kremlis ei usaldanud Reaganit ja kõik kahtlustasid, et nullvariant on tühipaljas propaganda eesmärgiga ajada maailma üldsusele puru silma.

Moskva ja Washingtoni külmad suhted tardusid jäässe 13. detsembril 1981, kui Poola peaminister, kindral Wojciech Jaruzelski kuulutas riigis välja sõjaseisukorra. 1980. augustis oli Poola kommunistlikule juhtkonnale kinda heitnud mitteametlik ametiühing Solidaarsus, mille eesotsas oli elektrik Lech Wałȩsa. Poola põhjaranniku sadamalinna Gdański Lenini-nimelises laevatehases algasid streigid. See töölisliikumine võitis kiiresti populaarsust kogu riigis ja sellega alustasid koostööd ka kommunismivastase meelsusega haritlased. Juba mitu kuud oli õhus olnud võimalus, et Brežnev võib saata Nõukogude armee Poolat okupeerima. Jaruzelski samm säästis teda sellest vajadusest. Aga samuti hävitas see igasuguse võimaluse, et Ameerika ja NSV Liit asuks lepituse teele. Reagan kutsus kokku riikliku julgeolekunõukogu erakorralise koosoleku. Uudised olid üldiselt halvad, nagu ta kiiruga päevikusse kirjutas: „Meie luure andmetel on kõik kavandatud ja tehtud nõukogulaste käsul. Kui nii, ja ma usun seda, siis on olukord tõepoolest tõsine. Üks asi on kindel: seda teravilja 100 miljoni dollari eest nad eisaa.” CIA ei teadnud veel täpselt, kui suurt survet on Brežnev ja poliitbüroo avaldanud, aga kogu valitsuse kindel soov oli panna Nõukogude juhtkond nende sündmuste eest kõrget hinda maksma. Reagan võttis ühendust paavst Johannes Paulus II-ga ja Vatikani riigisekretäri kardinal Casaroliga; viimaks jõudis ta järeldusele, et Jaruzelski samme pidi kavandatama mitu kuud.^[36.]

Presidendi mõtted, kuidas ajada NSV Liiduga asju, said mõneti selgema vormi riikliku julgeoleku direktiivina number 75, millele ta kirjutas alla jaanuaris 1983. Kümned välispoliitika aastad said ajalooks. Reagan pidi nõukogulasi hämmastama, tahtis ta ju „Nõukogude ekspansionismi ohjeldada ja aja möödudes taanduma sundida”. Samal ajal kavatses ta „meie kasutuses olevate piiratud võimaluste raames aidata kaasa, et Nõukogude Liidus leiaks aset muutused pluralistlikuma poliitika- ja majandussüsteemi suunas”. Ta soovis küll pidada Moskvaga läbirääkimisi, aga see oli võimalik ainult „täiesti võrdsetel alustel ja pakkudes vastastikust huvi”. Tema eesmärk oli teha Moskvale selgeks, et „vastuvõetamatult käitudes tuleb maksta hinda, mis kaalub üles igasugused saavutused”.^[37.] Ameerika pidi hakkama oma relvajõude moderniseerima. Oli oluline tagada kaitsekulutuste kasv pikema ajaperioodi jooksul. Ameerika valitsus pidi igati hoiduma võtmast meetmeid, mis võiks soovimatul kombel leevendada NSV Liidu majandusraskusi. Ehkki Washington mõtles tühistada embargo nisuekspordile, kavatseti müügikeelu all olevate tööstuskaupade loetelu pikendada. Reagan oli kategooriliselt vastu ükskõik missuguse tehnika või tehnoloogia müügile, mida oleks võinud sõjaliselt kasutada.^[38.]

Ameerika poliitika peaks haarama initsiatiivi. „Nõukogude impeeriumis leidub hulk olulisi haavatavaid ja nõrku kohti, mida ameeriklased saavad ära kasutada.” Direktiivi kohaselt kuulusid impeeriumi ka Ida-Euroopa, Afganistan ja Kuuba. Ameerika peaks toetama iga Ida-Euroopa riiki, mis ei lase Moskval kontrollida oma välispoliitikat või astub samme riigi siseelu mõninga liberaliseerimise suunas. Seoses Afganistaniga peaks Ameerika seadma eesmärgiks, et seal olek läheks NSV Liidule võimalikult kalliks ja lõpeks sõjaväe väljaviimisega. On vaja pöörata rohkem tähelepanu Ladina-Ameerikale, Kariibi merele ja Aafrika lõunaosale, et sealt välja tõrjuda Kuuba interventsiooniväed.^[39.] Kommunistlik Hiina ja Jugoslaavia olid protestinud Nõukogude ekspansionismi vastu ning seega võis Ameerika edaspidigi müüa Hiinale sõjavarustust ja suurendada rahalist toetust Jugoslaaviale.^[40.] Mingi „kiire läbimurre kahepoolsetes suhetes Nõukogude Liiduga” pole tõenäoline, kuna see tooks kaasa uusi üleskutseid valitsusele asuda paindlikumale positsioonile: „Seetõttu on oluline, et Ameerika rahvas mõistaks ja toetaks USA poliitikat.” Lääs peab jõudma üksmeelele, kuidas koos tegutseda. Reagan tahtis näidata, et ta soovib „USA-Nõukogude suhetele stabiilset ja konstruktiivset pikka aega kestvat alust”, mitte aga „tähtajatut ja viljatut vastasseisu Moskvaga”.^[41.]

Reagan jättis kõik võimalused lahtiseks. Kui nõukogulased peaks rahvusvahelises elus hakkama käituma halvemini, näiteks tungides Poolasse, „on meil vaja kaaluda äärmuslikke meetmeid”.^[42.] Tegu polnud just kõige suurejoonelisema strateegiaga, et kommunism NSV Liidus maha lammutada.^[43.] Reagan määras ära põhisuunad, mis mõnikord läksid omavahel ka risti. Ta soovis astuda vastu NSV Liidu ülemaailmsele mõjuvõimule ja nõudmistele, aga samas püüdis ta kindlustada rahu. Ta ignoreeris võimalikke raskusi. Ta tahtis, et tema presidendiaeg annaks selles suunas otsustava tõuke.