Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 12

Kõik, kelle Reagan oma valitsuse juurde tööle võttis, olid seisukohal, et NSV Liidule ei tohi teha asjatuid järeleandmisi. Nad ei pooldanud nn ohjeldamispoliitikat ja jagasid presidendi põlgust pingelõdvenduse vastu ning tema otsusekindlust edestada teist üliriiki võidurelvastumises. Reaganaudid, nagu neid mõnikord nimetati, tahtsid, et Ameerika näitaks kogu maailmale uut palet ja heidaks Nõukogude juhtidele kinda igas valdkonnas. Mitte keegi Reagani välja valitud inimestest ei arvanud, et Washingtoni suhted Moskvaga võivad kujuneda vastuvõetavaks, enne kui Ameerika pole saavutanud sõjalist ülekaalu. Sellest lausungist sai kogu Valge Maja kreedo, mida nii president kui ka tema ametnikud ikka ja jälle kordasid. Vaevalt oli see mingi üllatus, et kui Reagan kuulutas oma eesmärgiks soovi ära hoida maailmasõda ja hävitada kõik tuumarelvad, siis ei suutnud ta Kremlit selles veenda. Tegelikult uskus peaaegu iga Reagani meeskonna liige, et just lihtlabane hirm tuumapommide ees on pärast 1945. aastat aidanud rahu säilitada ja kui tuumarelvad keelatakse, muutub olukord maailmas otsekohe ebakindlaks, mis viib peagi maailmasõjani. Reagani kava suhtes kõik tuumarelvad hävitada ei ilmutanud Ameerika relvastuskontrolli tegelased vähimatki entusiasmi. Alles pärast seda, kui Reagan valiti teist korda presidendiks, kuulis riigisekretär George Shultz mõningaid neist sellel teemal mõtteid vahetamas.^[1.]

Nõukogude Liidu juhid hindasid presidenti tema ähvarduste ja tegude, aga ka selle põhjal, missuguseid inimesi ta valis kõrgetesse riigiametitesse. Reagan oli pidanud valimisvõitlust kui mees, kes ei lase end mõjutada NSV Liidu mõttetust retoorikast. Pole siis imestada, et poliitbüroo ei pidanud teda mingiks rahusobitajaks.

1976. aastal, veidi enne seda, kui ta alustas võitlust presidendikoha pärast demokraadi Jimmy Carteriga, oli Gerald Ford lubanud revideerida suhtlemisel NSV Liiduga aetavat poliitikat. Tema koos toonase CIA direktori George Bushiga tegi seda eriti iseäralikul viisil, tellides kaks võistlevat ettekannet, millest ühe tegi meeskond A ja teise meeskond B. Meeskond A koosnes CIA ekspertidest ja nende analüüsiga samal meelel olevatest uurijatest; meeskond B, mida juhtis Harvardi Venemaa ajaloo professor Richard Pipes, ei nõustunud CIA hinnanguga, et Nõukogude Liidu majanduslik allakäik ei võimalda Moskval saavutada Ameerikaga võrreldavat sõjalist võimsust.^[2.] Pipesi enda meelest polnud isegi mõtet Kremli juhtidega läbirääkimisi pidada. Tema arvates võimaldanuks mis tahes strateegiliste relvade piiramiselepe Brežnevil ja poliitbürool lihtsalt lõplikku kriisi edasi lükata. Ameerika poliitika peakskes kenduma „Nõukogude režiimi olemusele”. Kuni NSV Liidu juhid ei tee riigisiseses võimusüsteemis radikaalset reformi, ei olevat Ameerikal võimalik saavutada nendega suheldes midagi ka rahvusvahelises elus. Pipesi hoiatuse kohaselt võisid Nõukogude juhid jõuda seisukohale, et kommunistliku korra lagunemisele tuleks eelistada sõda Ameerikaga. Järelikult polnud reform kaugeltki mitte paratamatu. B meeskonna argumendid jätsid Reaganile hea mulje ja ta määras Pipesi riikliku julgeolekunõukogu Nõukogude ja Ida-Euroopa büroo etteotsa. Pipes nõustus töötama valitsuse juures ainult presidendi valitsemisaja esimese poole, sest ei tahtnud loobuda oma töökohast Harvardis.^[3.] Riikliku julgeoleku nõunik Richard Allen lausa imetles tema „sõjakaid kalduvusi” ja tervitas tema tulekut samas vaimus.^[4.]

Valgesse Majja tulles toetus Reagan nendele rühmitistele, kes vastustasid relvastuse üle peetavatel kõnelustel igasuguseid ebasoodsaks peetavaid järeleandmisi NSV Liidule. Kõige paremini organiseerunud ühendus oli nüüdisaja ohtude komitee, mille juhtivad tegelased olid David Packard firmast Hewlett-Packard Company ja Lane Kirkland organisatsioonist Ameerika Tööföderatsioon – Tööstusorganisatsioonide Kongress. Veel üks liige oli Reagani nõunik välispoliitika küsimustes Richard Allen. Nemad juhtisidki tähelepanu asjaoludele, milles nähti Ameerika ja NSV Liidu sõjalist ebavõrdsust. Nende väitel oli Ameerika lasknud end Kremlil ninapidi vedada. Nüüdisaja ohtude komitee kõrval tegutses veel teisigi organisatsioone, näiteks Madisoni rühmitis (Madison Group) ja pärandifond (Heritage Foundation). Reagan leidis niisugustest ühendustest endale palju töötajaid. Mitte keegi nendest, kelle ta välja valis, ei suhtunud kommunismi leplikult. Tarvitses Ameerika pealäbirääkijal Genfi relvastusalastel kõnelustel Paul Nitzel kõigest korra välja tulla mõttega, et ameeriklased soovivad jõuda olukorrani, kus nad „saavad elada ise ja lasta elada” ka NSV Liidul. See oli juba liig ajalehe Wall Street Journal konservatiivsete vaadetega kolumnistile Irving Kristolile, kes küsis kohe, mis valitsuses õieti toimub.^[5.]

Tuntuim mees Reagani valitute hulgas oli Alexander Haig. Ehkki kaaluti ka Caspar Weinbergeri, William Casey ja George Shultzi kandidatuuri, oli just Haig see, kes sai riigisekretäriks. Haig oli olnud president Nixoni kantseleiülem, kes tõusis NATO Euroopa vägede ülemjuhatajaks.^[6.] Erinevalt paljudest teistest kõrgematest ametnikest suhtles ta NSV Liiduga väga ettevaatlikult. Tema terav mõistus lahendas edukalt palju nii välis- kui ka siseprobleeme. Kehaliselt heas vormis ja sõjaväelasliku hoiakuga Haig käituski igas ametis nagu väejuht.

Reagan leidis peagi, et Haigiga on raske asju ajada. Ta imetles Haigi võimet analüüsida keerulisi rahvusvahelisi olukordi ja Haig hakkaski tasapisi eelistama pingete vähendamist suhetes NSV Liiduga, aga tema retoorika ei andnud sellekohast sõnumit alati õigesti edasi. Ta oli veendunud nõukogudevastane ja tegi Moskvale ühemõtteliselt selgeks, et nõukogulaste tegevus Angolas, Etioopias, Kambodžas, Afganistanis, Kuubal ja Liibüas takistab suhete paranemist Washingtoniga.^[7.] Paraku ei tulnud tema pahuralt kõrk käitumisviis talle välisministrina kasuks. Haigi suutmatus ükskõik kellega valitsuses hästi läbi saada pani Reagani kukalt kratsima: tema sagedased tiraadid tundusid presidendile paranoilistena.^[8.] Haig tahtis juhtida kogu välispoliitikat. Ta alahindas Reaganit, kelle väline käitumine oli küll võluv, aga seesmiselt oli president teraskõva. Kui Haig vaidles talle vastu, lausus president kindlalt: „Hüva, aga kuidagi teisiti me seda küll ei tee.” Haig saadeti asju ajama selge käsuga: „Noh, mine nüüd ja aja see joonde.”^[9.]

Vastuolud seoses Haigi käitumisega saavutasid haripunkti siis, kui Reagan oli pärast atentaadikatset haiglas. Kuulnud tulistamisest, kuulutas Haig ninakalt, et nüüd on ohjad tema käes. Tema soovis ameeriklastele teada anda, et võimuhoovad on endiselt kindlates kätes; üleriigilises televisioonis esinedes teatas Haig: „Mina olen praegu otsustaja.” Teised valitsuse liikmed pidasid seda pööraseks ja võimuiha ilminguks. Pärast tervenemist jõudis Reagan samasugusele järeldusele. Teised ametnikud soovitasid Haig vallandada, enne kui ta jõuab teha rohkem kahju. See oli asi, mida presidendil oli alati raske teha. Talle ei meeldinud isiklikud konfliktid. Aga ta ei ilmutanud seoses Haigi tegevusega enam erilist entusiasmi ja sellest oli küllalt, et riigisekretäri eneseuhkust riivata. 5. juulil 1982 astus ta ise ametist tagasi. Reagani sõnakasutus oli salvav: „Tegelikult olid erimeelsused ainult selles, kas poliitika määran mina või riigisekretär.”^[10.]

Pärast Haigiga tehtud viga oli Reagan talle järeltulijat valides väga ettevaatlik. Valik langes George Shultzile, kes oli Richard Nixoni ajal olnud rahandusminister. Shultz võttis pakkumise vastu. Tema sõber Henry Kissinger torkas: „George ei tea välispoliitikast midagi, kohe mitte midagi; veelgi hullem on see, et tal pole selle vastu huvi.”^[11.] Shultz erines Haigist sellega, et tunnistas üht meest ja see üks mees sai olla ainult president. Uus riigisekretär võis olla räme ja otsekohene, aga tema käitumise varjus oli tegelikult mõtlev intellektuaal, kes oli õpetanud Chicago ülikoolis majandusteadust ning kellel oli kogemusi nii äritegevusest kui ka tööst valitsuses. Shultzile meeldis katsetada oma poliitikaalaseid mõtteid valitsuses, esitades küsimuse: „Kas ma võin kaitsta seda seisukohta Chicago ülikoolis seminaril?”^[12.] Ta oli riigiametnik selle sõna parimas mõttes ja tundis Washingtoni võimukoridore paremini kui enamik karjade kaupa koos Reaganiga pealinna tulnud californialasi. Teises maailmasõjas lahinguid näinud USA merejalaväelane Shultz oli pragmaatiline ja sihikindel. Ministrikohta pakuti talle niisugusel karjäärihetkel, kui ta oli juba võimeline tööst tulenevaid pingeid valitsema. Tal oli teinegi eelis, mida Henry Kissingeril ja Alexander Haigil polnud: tema meelest poleks see olnud sugugi kõige hullem asi, mis võib juhtuda, kui ta peab riigidepartemangust lahkuma. Ta oli kindel oma väärtushinnangutes ja teadis iseenda väärtust ning nõustus enamikuga presidendi eesmärkidest.

Shultz oli peaaegu ainus Reagani valitsuses, kellel oli mingeidki kogemusi läbirääkimistelt Nõukogude juhtidega: president Nixoni rahandusministrina oli ta käinud 1973. aastal Moskvas rahandusalastel kõnelustel.^[13.] Ta oli kindel oma suutlikkuses haarata kinni kõikidest avanevatest võimalustest, et saavutada presidendi seatud eesmärgid. Ta jälgis avatud pilguga maailma poliitikaelu ja majandust ning oli kirjavahetuses Milton Friedmaniga, keda ta võis pidada oma sõbraks.^[14.] Friedman eelistas vältida arutlusi külma sõja teemal, aga majandusteadlasena ei näinud ta mingit mõtet NSV Liidule järeleandmisi teha: ta selgitas Shultzile, et maailma ja iseäranis Lääne-Saksamaa suurpangad vähendavad saamatule Nõukogude majandusele laenu andes maailma kogukapitali. Maailmas oli ainult piiratud kogus kapitali. Ja seda raisati NSV Liidu peale.^[15.] Shultz jagas tema muret maailma majanduse ning selle praeguste arenguväljavaadete pärast.^[16.]

Samuti mõistis Shultz vajadust saavutada Reagani valitsuses välispoliitika asjus teatud konsensus. Haigi riigidepartemang oli nagu gaasi täis lastud ruum: mitte keegi ei osanud öelda, millal kärgatab järgmine plahvatus. Sellest väga hästi teadlikuna hakkas uus riigisekretär korraldama laupäeviti rühmanõupidamisi, kus arutati jooksvaid päevaküsimusi ja kuhu võidi kutsuda ka asepresident George Bush ning Ed Meese, aga ka juhtivaid ametiisikuid riiklikust julgeolekunõukogust, kaitseministeeriumist või CIA-st.^[17.] Korra nädalas sõi Shultz lõunat Weinbergeriga, kelle Reagan oli kutsunud kaitseministriks.^[18.] Bushiga polnud tal mingeid probleeme. Reagan oli valinud ta 1980. aastal oma asepresidendikandidaadiks seetõttu, et ta oli vabariikliku partei poliitikas keskpärasel positsioonil. Bush oli nõus ettepanekuga alustada NSV Liiduga läbirääkimisi. Ülejäänud valitsuse liikmed olid teist meelt ja Shultz teadis, et tal tuleb nende vastupanu murda. Samuti oli ta teadlik Weinbergeri-suguste meeste kangekaelsusest. Nad mõlemad olid töötanud koos Bechtel Corporationis San Franciscos ja polnud kunagi eriti läbi saanud. Shultzi meelest oli Weinberger asjaajamisel liiga paindumatu, Weinbergeri arvates oli Shultz liiga kergesti valmis nõustuma protsessimishimuliste kaeblejatega.^[19.]

President usaldas oma kaitseministrit, ehkki too ei ilmutanud seoses tuumarelvade likvideerimisega erilist indu.^[20.] Nad olid sõbrad sellest ajast, kui Reagan ilmus California poliitika näitelavale, ja Weinberger teadis, missugused mõtted võivad presidendile kõige rohkem meeldida. Samuti jälgis ta hoolikalt, et mitte segada presidenti tema vabal ajal. Weinberger soovis Nõukogude juhtidele selgeks teha, et kaitseministeeriumis istub tõeline sõdalane. Ta oli tõepoolest olnud Teise maailmasõja ajal väeteenistuses, aga tema valitsustöö kogemused piirdusid juhtimis- ja eelarveameti direktori ning hiljem Nixoni ja Fordi ajal tervishoiu-, haridus- ja hoolekandeministri ametis õpituga. Weinberger oli lühikest kasvu, hoolitsetud ja vilgas. Käitumiselt oli ta viisakas, aga ka kannatamatu ja tal peaaegu puudus huumorimeel.^[21.] Tal polnud eriti aimu, kuidas võita enda poole inimesi, kes polnud juba temaga ühel meelel. Ta sai hästi hakkama kerge intervjuuga televisiooni õhtustes uudistesaadetes, aga osutus abituks pressikonverentsil, kui esitati tülikaid küsimusi.^[22.] Ajakirjanikud kippusid teda kui sõjaõhutajat mitte sallima. Püüdes oma kuvandit parandada, andis Weinberger New York Timesile intervjuu: „Me ei planeeri ühtki sõda, kui saame seda ära hoida. Me planeerime heidutust, et sõda ära hoida … Oleme öelnud palju kordi, et meie arvates pole tuumasõda võidetav.”^[23.]

Weinbergeri eesmärk oli saavutada Ameerika vaieldamatu sõjaline üleolek ja ta möönis, et selleks võib kuluda kogu järelejäänud osa kümnendist. Ameerika relvajõud tuli moderniseerida. Weinberger kasutas ka liialdatud kõnepruuki: „Kui ma Californiast ära tulin … arvasin, et leian Washingtonis ees mõningaid probleeme. Aga ausalt öeldes olin üllatunud leides, et olukord on nii halb, kui ta oli. Kaitseministeerium meenutas mulle äriettevõtet, mis on liiga kauaks ära unustatud.”^[24.] Ta korraldas nõupidamise eesmärgiga rookida raiskamine Ameerika relvajõududest välja ning asuda innukalt kokkuhoiuteele. Seda eesmärki pidas ta alati silmas, ehkki rõhutas oma kindlat soovi, et Ameerika jõuaks Nõukogude sõjalisele ründevõimsusele järele.^[25.] Seda silmas pidades nägi ta suurt vaeva, et kaitseministeeriumi aastaeelarvet suurendada. Koguni senati sõjaväeteenistuse komisjoni vabariiklased hakkasid seda kommenteerima ja Virginia senaatorist John W. Warnerist sai 1985. aastal Weinbergeri nõudmiste peamine arvustaja.^[26.] Kogu Reagani esimese presidendiaja ja hiljemgi kardeti üha rohkem, et need kulutused võivad kergesti osutuda raharaiskamiseks.^[27.]

Kaitseministri abi oli Richard Perle. Henry Kissinger iseloomustas Perle’i hiljem kui „destruktiivset koerapoega”.^[28.] Nõukogude diplomaadi Teimuraz Stepanov-Mamaladze meelest nägi ta välja nagu „Tifliisi armeenlane”. Kuna ta oli päritolult pooleldi grusiin, siis polnud see just kompliment. Tifliis oli Venemaal enne revolutsiooni kasutusel olnud Thbilisi nimi ja nondel kaugetel aegadel oli Gruusia pealinna majanduses jäme ots suure armeenia kaupmeeskonna käes. Grusiinide ja armeenlaste suhted olid nii halvad, et Gruusia kommunistlik juhtkond võttis 1920. aastatel ette etnilise puhastuse.^[29.] Perle’i iseloomustas peaaegu ebamaine rahu, ta ei karjunud kunagi, et saada oma tahtmist,^[30.] aga ta oli nii raevukalt nõukogudevastane, et see tõi talle Ameerika liberaalsetes ringkondades hüüdnime Pimedusevürst. Niisugune maine teda ei häirinud, kui üldse midagi, siis pigem see meeldis talle.

Ei Weinberger ega Perle leidnud aega kellegi jaoks, kes otsis võimalust leevendada pingeid suhteis poliitbürooga. Weinberger oli maruvihane enne teda kaitseministri kohal töötanud Robert McNamara peale, sest too nõudis sõjadoktriini uuendamist. McNamara ja tema sõbrad väitsid, et tuleb lahti öelda NSV Liidu vastu esimesena tuumarelva kasutamise põhimõttest ja isegi sellest, mis sai tuntuks kui „kiiruga teisena kasutamise” printsiip. Weinberger polnud nõus, et niisugune poliitika võiks parandada riigi julgeolekut, tema arutles, et kui Kreml saab tekitada probleeme, riskimata sealjuures kiire kättemaksuga, ei maksa oodata selle käitumises midagi, mis meenutaks paranemist. Ta kiitis heaks presidendi ütluse, et tuumarelvastuse külmutamise liikumist NATO riikides manipuleerivad need, kes tahavad Ameerikat nõrgestada. Weinberger leidis, et Ameerika relvastuskontrolli spetsialistid on iseenesest probleem. Tema meelest olid nad huvitatud kõneluste venitamisest, sest kui Ameerika ja NSV Liit sõlmivad lõpliku lepingu, satub nende töökoht ohtu, kusjuures nad ei tarvitse seda enesele isegi teadvustada.^[31.] Weinbergeri arvates pidid Nõukogude Liidu juhid taipama, et kui nad alustavad sõda, võitleb Ameerika nii kaua, kui on vaja vaenlase purustamiseks. Ta andis mõista, et tema ministeeriumil on vajalikud plaanid ka pikaleveninud konflikti puhuks.^[33.]

Weinbergeril läks kohe hari punaseks, kui tuli juttu eesrindliku tehnoloogia müügist NSV Liidule. Riiklikus julgeolekunõukogus tõrjus ta tagasi kõik jutud ärevusest NATO-s: