Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 18

Reagan kordas oma üleskutset vähendada strateegiliste tuumarakettide arvu viiekümne protsendi võrra ja keelata keskmise tegevusulatusega relvad.^[6.]

Maailma ajakirjandus ei pööranud tähelepanu kõne mõtterikkamatele ja usuga seotud osadele. Eelistati rõhutada presidendi kommunismivastaseid sõjakaid mõtteid ja Reagani vastastel oligi põhjust arvata, et nende kõige hullemad kartused on kinnitust leidnud. Ta oli rääkinud NSV Liidust tuliselt enne Valgesse Majja tulekut. Kõne Orlandos oli üle mitme aasta jälle samas vaimus.

23. märtsil 1983, pärast pool kuud kestnud vaidlusi, pöördus Reagan televisioonis rahva poole ja tutvustas kava rajada väliskosmosesse kaitsesüsteem rakettide vastu. See oli strateegilise kaitse algatus, mis pidi võimaldama ameeriklastel tulistada alla kõik ründeraketid. Weinberger teavitas sellest NATO kaitseministreid kõigest paar päeva varem.^[7.] Reagan ei andnud peaaegu üldse aega arutada seda valitsuses. Võib-olla ta tunnetas vastuseisu. Kui riikliku julgeolekunõuniku abi Robert McFarlane sai presidendi mõtetest aimu, hoiatas ta oma ülemust William Clarki: „Peate teda takistama. Ta ei tohi seda kõnet veel pidada. Asja pole veel arutama hakatudki.”^[8.] Shultzilgi oli kahtlusi, mis ei leevenenud ka pärast nõupidamist kindral Abrahamsoniga, kes seda programmi juhtis. Riigisekretär jõudis järeldusele: „Mulle on kas valetatud või siin polegi midagi!”^[9.] Reagan oli tülis „kogu Ameerika kaitseküsimustega tegelevate ringkondade koorekihiga”.^[10.] Aga ta jäi oma mõttele kindlaks ja sellest sai kogu tema välispoliitika nurgakivi. Ta kinnitas, et peab Ameerikat tabamatuks teha püüdes silmas üksnes rahumeelseid eesmärke. Strateegilise kaitse algatus pidi tagama, et kui NSV Liit peaks alustama sõda tuumarelvadega, suudavad ameeriklased need avakosmoses tabada ja hävitada, enne kui jõuavad tekitada mingitki kahju.

Ehkki Reagan rõhutas oma rahumeelseid kavatsusi, ei läinud tal kunagi korda summutada kahtlusi, et projekt annab Ameerikale tehnoloogiaalase edu, ja seda peetigi tõestuseks, et ta paugutab püstolit eesmärgiga minna võidurelvastumise järgmisele ringile. Mõte avakosmoses paiknevast relvasüsteemist meenutas inimestele tähesõdade filmisarja, millele George Lucas 1977. aastal aluse pani. Lucase filmid räägivad hea ja halva võitlusest maailmaruumis. Relvade hulgas kasutati seal ka laserkiiremõõkasid. Reagani strateegilise kaitse algatust hakati kiiresti hüüdma tähesõdade algatuseks.

Kui ükskord üllatusest jagu oli saadud, hakkasid valitsuse juhtivad tegelased leidma strateegilise kaitse algatuse juures ka häid külgi. Andropov ja tema poliitbüroo mõistsid otsekohe Ameerika militaristid hukka ning kirusid igati uurimisprogrammi, mis lisavat võidurelvastumisele järgmise etapi. Reagani kõne oli nad ilmselt ärevile ajanud ja ei leidunud ühtki reaganauti, kes oleks ilmutanud rahulolematust. Weinbergerile meeldis strateegilise kaitse algatus juba kas või seepärast, nagu ta oma töötajatele selgitas, et see suurendab veelgi majanduslikku survet NSV Liidule ja teeb Ameerikast „pelgupaiga tuumapommide eest”. Samas kutsus ta üles suurendama samaaegselt ka riigi strateegilise ründerelvastuse mahtu.^[11.] Edward Teller oli neid juhtivaid teadlasi, kes olid innustanud Reaganit uurimisprogrammi välja kuulutama. Teller teadis, kuidas presidendi kujutlusvõimet köita. Ta alustas õhutustööd ja kirjutas 23. juulil 1983 presidendile, et tuleb kiiresti tegutseda, sest NSV Liit võib selles valdkonnas olla juba ette jõudnud.^[12.] Reaganit ei olnud vaja veenda. Strateegilise kaitse algatus andis talle lootuse, et tal lähebki korda leida oma kodumaale kaitse ballistiliste tuumarakettide rünnaku eest. Tõsiasi, et see tekitas Kremlile peavalu, oli täiendav pluss.

Samal ajal oli Nõukogude Liit hõivatud sõjaga Afganistani kommunismimeelse valitsuse poolel. Ameerika valitsus astus samme, et saata sõjavarustust kommunismivastastele jõududele – mudžahiididele–, kelle hulgas oli väga palju islami, rahvusliku sõltumatuse ja võõraste uskmatute väljakihutamise eest sõdivaid fundamentaliste. Ameeriklastel jäi kahe silma vahele oht, mida fundamentalistlikd žihadism enesest rahvusvahelises ulatuses pikemas perspektiivis kujutas. Tooniandev mõte oli, et abi tuleb anda NSV Liidu vaenlastele. Džihaadi võitlejate eesmärk oli vabastada oma kodumaa Nõukogude armee toel võimule upitatud kommunistlikust hirmuvalitsusest. Nende näol oli tegu võitlejatega, kellel sihikindlusest juba puudust ei olnud, küll aga oli puudus relvadest. Reagan tahtis neid aidata. Oli siiski tark tegu korraldada see salaoperatsiooniga. Juba 1981. aastal kasutati ühe Kanadas registreeritud kullerfirma teeneid. Saadetised liikusid Omaani kaudu Pakistani, kusjuures selleks tuli Islamabadist hankida president Zia-ul-Haq’i luba. Osteti kakskümmend Cessna väikelennukit, et sooritada korrapäraselt lende Afganistani. Mudžahiidid ei kavatsenud relvade vähesuse tõttu kunagi loobuda.^[13.] Weinberger läks isiklikult Islamabadi vaatama, kuidas sõda edeneb. Oktoobris 1983 kohtus ta Loodepiiriprovintsi kuberneri Fazl-e-Haq’iga ja arutas suurt Afganistani põgenike probleemi.^[14.]

Nõukogude liidrid ei lasknud end pealtnäha maailma arvamusest häirida, aga isegi välisministeeriumis andis rahulolematus end Gromõko raudsest käest hoolimata tunda. Diplomaat Anatoli Kovaljov keeldus vastu võtmast Lähis-Ida bürood, sest ei tahtnud Afganistani segapudruga üldse tegemist teha. Kui Gromõko talle selgitas, et ameeriklased kavatsevad hakata Afganistani baase rajama, keeldus Kovaljov veelgi resoluutsemalt.^[15.] Kovaljov säilitas oma senise ametiposti, aga teistel ametnikel polnud kaugeltki alati lihtne võimumeestele tõtt rääkida. Relvajõudude luuretalituse GRU eksperdid koostasid raporti, mis ennustas ees ootavaid äärmiselt tõsiseid probleeme. Nõukogude Liit näis olevat asunud kordama Suurbritannia 19. sajandil läbikukkumisega lõppenud avantüüri. GRU ülem sai poliitbüroo käest noomituse ja teatas alluvatele: „Keetsite mulle paraja supi kokku!”^[16.] Tegelikult hakkas Gromõko ka ise varsti sissetungi kahetsema. 1982. aastal esines orientalistikainstituudi direktor Jevgeni Primakov Moskvas välisministeeriumis ja näitas, kui mõttetu on loota edu katsetest aidata Afganistanis kaasa „revolutsioonilistele muutustele”. Kõikidele üllatuseks oli Gromõko Primakovi kriitikaga nõus.^[17.]

18. augustil 1983 ütles Andropov Moskvat külastavaid USA senaatoreid vastu võttes, et lõpetab NSV Liidu moratooriumi tehiskaaslaste hävitamiseks mõeldud relva katsetustele, kui Ameerika läheb strateegilise kaitse algatusega edasi.^[18.] Igatahes oli vaenukinnas heidetud. Samal ajal oli Andropov teadlik, et Nõukogude asjatundjatel on suuri kahtlusi, kas ameeriklastel on üldse eduväljavaateid, ning kõik teadsid, et NSV Liidu eelarvest võtaks ähvarduse teokstegemine „astronoomilise rahasumma”.^[19.]

Reagan heitis Carteri hoiatused kõrvale ja asus Hiina kaarti välja mängima kõikjal, kus see näis end ära tasuvat. Juulis 1981 andis Pentagon teada Ameerika valmisolekust võtta kaalumisele Hiina palve osta kaasaegset relvastust. Otsused lubati langetada konkreetsete üksikjuhtumite kaupa.^[20.] Ameerika korporatsioonid olid meelsasti valmis asutama ühisettevõtteid, ilma et toimuks tehnoloogia üleandmist. Valitsus avaldas soovi teha koostööd Hiina rahumeelse tuumaenergeetika arendamisel. Arvestus seisnes selles, et Hiina tõus võimaldab Ameerikal NSV Liitu rohkem pigistada. Riigidepartemangu soov oli, et hiinlased hakkaks oma mõju maailmas laiendama, sest arvati, et kui nad lähevad Aafrikasse, võiks see vähendada NSV Liidu võimalusi midagi halba teha.^[21.] Kuigi inimõiguste rikkumisi Hiinas mainiti, ei hakatud neid kuigi sageli esile tõstma. Ameeriklased nägid Hiinas kaitsevalli NSV Liidu mõju vastu Kagu-Aasias, samuti oli neile meeltmööda asjaolu, et Peking suutis siduda Nõukogude-Hiina pikale piirile kümneid Nõukogude diviise.^[22.] Kõrgetasemelise sõjatehnika müügiga Hiinale Ameerika valitsusel erilisi muresid ei olnud: kõik olid kindlad, et Hiina ei reeda mingil juhul saladusi oma vaenlastele, NSV Liidule ja Varssavi paktile. Juunis 1983 tunnistas Reagan Hiina ametlikult „sõbralikuks mitteliitlasriigiks” ja töötas edasi kaubavahetusele kehtestatud piirangute lõdvendamise nimel.^[23.]

Samal ajal püüdsid president ja tema meeskond igati takistada kõikide niisuguste kaupade müüki Nõukogude Liidule, mis võisid leida kasutust sõjalistel eesmärkidel. Ameerika ja selle liitlaste embargot korraldas 1949. aastast alates ekspordi kontrolli koordineerimiskomitee (Coordinating Commitee for Export Controls ehk CoCom). Nende kaupade loetelu, kus kasutati eesrindlikku tehnoloogiat, kontrolliti korrapäraselt. Ameerika lisas uusi, veelgi karmimaid piiranguid 1975. aastal, kui president Ford kirjutas alla nn Jacksoni-Vaniku seaduseparandusele. Senaator Henry Jackson ja kongresmen Charles Vanik püüdsid leida võimalusi, kuidas karistada riike, mis ei võimaldanud oma kodanikel vabalt välja rännata. NSV Liit, mis ei lubanud juutidel riigist lahkuda, oli paranduse peamine sihtmärk. USA kompaniid täitsid üldjuhul CoComi koostatud keelatud kaupade loetelu nõudeid, aga 1980. aastal nõustus Jaapani firma Toshiba Corporation salaja müüma Moskvale sõukruvisid, mis võimaldavad allveelaeval liikuda vees peaaegu kuuldamatult. Tegu oli reeglite jõhkra rikkumisega ja see läks vastuollu ka Jaapani riigikaitse huvidega. Pole siis üllatav, et Ameerika poliitikud ähvardasid rakendada ulatuslikke piiranguid Toshiba õigusele müüa oma kaupa Ameerikas.^[24.] Järgnes aastaid kestnud nägelemine, kui USA kaitseministeerium tõstis esile sellest tekkinud kahjulikke tagajärgi. Isegi mitte Ameerikal polnud küllalt võimu, et takistada välismaa korporatsioone rikkumast nagu kord ja kohus alla kirjutatud lepingut. Küll aga said Ameerika liitlased õppetunni, et Reagani-aegne Valge Maja ei vaata järgmistele embargo rikkumistele sugugi leebe pilguga.

Ameerika valitsus ise ei kasutanud kaubavahetust Kremli võimaluste piiramiseks kuigi järjekindlalt. Teraviljamüügi embargo lõpetamine 1. aprillist 1981 leevendas Nõukogude majandusprobleeme. Paar nädalat varem, kui selgusid järjekordse viletsa teraviljasaagi tagajärjed, andis partei kõrgem juhtkond välja korralduse, mis kaotas piirangud kolhoosnike individuaalkasutuses oleva põllumaa suurusele. Samuti kaotati piirangud koduloomade ostuks eraomandisse ja riigipank pidi hakkama andma selleks sobivat laenu. Pole põhjust kuigivõrd kahelda, et Carteri põllumajandusembargo avaldas siin oma mõju. Kui Reagan selle tühistas, tühistati otsekohe ka eelnimetatud korraldus.^[25.]

Hoolimata sellest, et NSV Liidus leinati peasekretär Brežnevit, külastas novembris 1982 Moskvat Ameerika kaubandusdelegatsioon, mille koosseisus oli 250 äritegelast. Loodi uusi ärisidemeid ja nelikümmend Nõukogude kaubandustegelast pidi mais 1984 tegema New Yorki vastukülaskäigu. Olid aastad, kui Ameerika kaubavahetusbilansi kasvav puudujääk tegi üha rohkem muret. 1983. aastal oli see saavutanud rekordilise 69,4 miljardi dollari taseme ja ennustuste kohaselt võis see järgmisel aastal kahekordistuda. Hulk suurkompaniisid tahtis, et valitsus tuleks neile appi ja tühistaks kaubavahetusele kommunistlike riikidega kehtestatud piirangud. Ameerika ja NSV Liidu kaubavahetuse maht vähenes 1979. aasta 4,5 miljardilt dollarilt 1983. aastaks 2,3 miljardile. Ameerika ärimehed juhtisid tähelepanu asjaolule, et Lääne-Euroopa hakkab juba kasutama võimalusi, mida Moskva pakub.^[26.] 28. juulil 1983 antigi NSV Liidule luba suurendada oma teraviljaostusid Ameerikast eelmise aastaga võrreldes viiskümmend protsenti, kusjuures see maht kehtis ka järgmiseks viieks aastaks. Riigisekretär Shultz ja kaubandusminister Baldrige nägid selles esimest sammu gaasi- ja naftatööstuse seadmete müügi embargo tühistamise suunas.^[27.]

Shultz ja Baldrige järgisid vabariikliku partei traditsiooni, mis eelistas piiranguteta kaubavahetust hoolimata ideoloogiaalastest vaidlustest ja isegi riigiga, mille valitsust peeti totalitaarseks. Weinberger oli järjekindlalt selle mõtte vastu: tema tahtis avaldada Kremlile survet kõikide käepärast olevate vahenditega peale sõja. Kuigi Nõukogude väliskaubanduse ministeerium soovis osta eesrindlikku tehnoloogiat, ei olnud Ameerika riiklikes huvides seda müüa. Nafta ja gaas olid NSV Liidu majanduse määrava tähtsusega ekspordiartiklid. Nendeta varisenuks Nõukogude eelarve kokku.^[28.]

Reagan ei võtnud Weinbergeri nõuannet detsembris 1983 kuulda.^[29.] Merepõhjas puurimiseks vajalikud seadmed jäid CoComi müügikeelu all olevate artiklite hulgast välja. Riigidepartemangule tegi muret NATO liitlaste hulgas kasvav rahulolematus Ameerika sanktsioonide pärast nende firmade vastu, mis aitasid NSV Liidul ehitada Siberi torujuhet.^[30.] Riigidepartemang lisas veel, et kui Ameerika neid seadmeid ei müü, võivad teised riigid jõuda Nõukogude Liiduga kokkuleppele ja Ameerika kannab majanduskahju. Samal ajal töötas Shultz selle nimel, et saavutada NSV Liiduga vähem ohtlikke suhteid. Üks rühm senaatoreid eesotsas William L. Armstrongiga Colorado osariigist polnud sündmuste arengu niisuguse pöördega üldse rahul. Nad olid vastu igasugustele katsetele suurendada niisuguste kaupade sissevedu, mis võisid olla toodetud Nõukogude Gulagis. Senaatorid avaldasid nimekirja peaaegu neljakümnest tootest, mis võisid olla valminud sunnitöö tulemusena. Kui rahandusminister Donald T. Regan sõnas, et tema on valmis kuulama väiteid embargo kehtestamise poolt, juhtisid Shultz ja Baldrige tähelepanu ohule, et suhted Moskvaga võivad veelgi halveneda. Nad viitasid ka võimalusele, et NSV Liit võib kättemaksuks enam mitte osta Ameerika põllumajandussaadusi.^[31.] Kõik teadsid, et president tahtis säilitada oma valijaskonna toetuse Kesk-Lääne põllumajandusosariikides.

NSV Liit ehitas vägevat nafta- ja gaasijuhet Siberist Euroopasse ja see oli juba põhjustanud Washingtonis mõningaid värinaid. Mitterrand andis ameeriklastele edasi Prantsuse luure ettekanded nõukogulaste tööstusspionaaži kohta. Ameerika tehnoloogiateadmisi oli varastatud koormate kaupa. See, kui sügavale Ameerika uurimisprogrammidesse oli KGB tunginud ja kui palju ostnud seadusevastaselt Kanada elektroonikaseadmeid, mõjus äärmiselt häirivalt ja riiklik julgeolekunõukogu võttis nõuks panna Nõukogude juhtkond selle eest kallist hinda maksma. Selle asemel et spioonide tegevus paljastada, otsustati sööta neile ette vigane tehnoloogia. Esimeseks sihtmärgiks valiti Siberi torujuhe. Kohe pärast seda, kui seadmed olid Siberis paigaldatud, registreerisid turbiinid, pumbad ja ventiilid ülemäärase rõhu ja torud lõhkesid. Toimus nii suur plahvatus, et Põhja-Ameerika õhukaitse komandokeskuse oletust mööda oli Andropov andnud loa tuumaraketi stardiks salajasest stardipaigast. Ainult Reagan ja mõned vähesed tema ametimehed teadsid, mis oli katastroofi põhjus.^[32.] Kui kahju oli juba sündinud, asusid CIA ja FBI tegutsema ning arreteerisid kümneid agente, kes olid paljastatud tehnoloogiaalaste saladuste varguselt.^[33.]

Reagan oli varjamatult kommunismivastane, aga mõnikord läks ta sellega ka liiale. Üks vahejuhtum on jäänud meelde väga paljudele. Asi juhtus 11. augustil 1983, kui ta oli alustamas oma iganädalast raadioesinemist. Mikrofoniproovis heitis Reagan nalja: „Kallid kaasmaalased! Mul on hea meel teile teatada, et kirjutasin täna alla õigusaktile, mis kuulutab Venemaa igaveseks ajaks lindpriiks. Pommitamine algab viie minuti pärast.” Need sõnad läksid kohalikku Valge Maja raadiovõrku. Ja kui asi lekkis Ameerika ajakirjandusse, põhjustas see palju poleemikat. Reagani mahategijatele tundus, et ta on kogemata välja pahvatanud oma valitsuse tõelise eesmärgi. Poliitbüroo oli raevus: uudisteagentuur TASS tegi mitu vihast avaldust. USA riigidepartemangu ametnikel tuli teha kõvasti ületunnitööd, et leevendada ameeriklaste ja välismaalaste muret, mille olid põhjustanud presidendi huultelt lipsanud sõnad.

NSV Liidu ja Ameerika diplomaatide ning ajakirjanduse sõnasõda kestis kogu järgnenud aasta. Eriti solvanguterohkeks läks asi, kui Jaapani mere kohal Sahhalini saare lähistel tulistati alla Lõuna-Korea reisilennuk. Lennuk oli kaldunud Nõukogude õhuruumi ja kohalikud õhukaitse ülemused tõlgendasid seda kui vaenlase spionaažioperatsiooni. Kõik lennul KAL007 olnud 269 inimest hukkusid. Nõukogulaste pressiesindaja jä ikindlaks spionaažisüüdistusele ja pesi sõjaväe igasugusest süüst puhtaks. Järgmistel päevadel kajas see sündmus vastu kogu maailmas. Reagan ja Shultz mõistsid juhtunu kui riikliku barbaarsuse täielikult hukka. Järk-järgult hakkas NSV Liidu seisukoht muutuma ja lõpuks tunnistati, et on tehtud viga. Tegu polnud siiski vabanduse, vaid pigem poliitilise kimbatuse väljendusega. Kõik oleks võinud minna teisiti, kui Andropov olnuks täie tervise juures. Ta sai KAL007 allatulistamise eest Nõukogude väejuhatuse peale väga tigedaks, kuna nii nulliti tema pingutused parandada suhteid USA-ga.^[34.] Välisministri esimene asetäitja Georgi Kornijenko oli teda hoiatanud valetamast, et Nõukogude relvajõud intsidendi eest ei vastuta. Kornijenko helistas Andropovile haiglasse, et just seda rõhutada. Põdur Andropov polnud aga selleks võitluseks võimeline ja ehkki Kornijenkole tehti ettepanek viia asi poliitbüroosse, said Ustinov ja Gromõko oma tahtmise.^[35.]

Raketid Pershing-2 saabusid Lääne-Saksamaale ja tiibraketid Suurbritanniasse 23. novembril 1983. NSV Liit oli võitluse nende paigaldamise vastu ilmselgelt kaotanud ja selle tagajärjed olid poliitbüroole äärmiselt ebameeldivad, kui asuti sõjalist eelarvet suurendama. Pravda heitis Valgele Majale ette, et too on alustanud ristikäiku sotsialismi vastu.^[36.] Raketid SS-20 ei küündinud Ameerikani, küll aga jäid kõik Euroopa riigid nende tegevusulatusse. Poliitbüroo ei osanud Ameerika meelekindlat reaktsiooni ette näha. Kui Nõukogude relvajõud kavatsevad välja tuua keskmaa tuumaraketid, siis ähvardas Ameerika paigutada oma Lääne-Euroopa baasidesse tiibraketid. Lääne-Euroopa riigijuhid kartsid kogu aeg, et Ameerika võib oma kohustustest NATO vastu lahti öelda. Nende arvates võis tekkida olukord, kus ameeriklased leiavad, et Bonni, Rooma või Londoni kaitseks rakettide SS-20 rünnaku eest pole mõtet saata Ameerikast teele strateegilisi rakette. Just seepärast nõustus hulk riike tiibrakettide ja Pershingitega. Nende eesmärk oli, et Ameerika jääks alliansi aktiivseks liikmeks. Kovaljov rääkis Gromõkole, et rakettide SS-20 ülesseadmine ei toonud mingit kasu, küll aga kahjustas NSV Liidu julgeolekut.^[37.]

Üliriikide suhted olid halvemad kui kunagi varem. Reagani võimalikud eesmärgid tegid Andropovi närviliseks: ta pidas Reaganit küllalt pööraseks, et too võikski anda käsu alustada tuuma-välksõda NSV Liidu vastu. Novembris 1983 korraldati NATO staabiõppused – Able Archer 83 –, et harjutada toime tulema Ameerika ja selle liitlaste ning Varssavi pakti riikide suhete võimaliku teravnemisega. Muuhulgas oli kavas katsetada uudseid helituid kommunikatsioonimeetodeid, samuti selgitada välja, mis asjaoludel lääneriigid võivad valida võimaluse Nõukogude Liitu rünnata. Kui Moskvasse jõudsid teated, mis on teoksil, hakati seal kohe kahtlustama, et õppused võivad tegelikult olla ettekääne, mille taga varjatakse ettevalmistusi tegelikuks sõjaks. Terve hulk Ameerika varasemaid väljaütlemisi ja samme näisid kinnitavat poliitbüroo kõige süngemaid kartusi.

Andropov andis oma järeltulijale KGB esimehe kohal Viktor Tšebrikovile käsu asuda kampaania korras koguma igasuguseid tõendeid, mis näitaks, kas Ameerika tõepoolest midagi niisugust kavandab. Kõik Nõukogude luurajad Ameerikas ja Lääne-Euroopas said korralduse lülituda operatsiooni RJN.^(1*.) KGB residendid eri riikide pealinnades andsid infot sealsetele suursaadikutele. Andropov ei tahtnud, et riiki tabataks une pealt, nagu juhtus juunis 1941.^[38.] Kindralstaabi veteranid meenutavad seda aega kui kõige murettekitavamat pärast 1962. aasta Kuuba raketikriisi.^[39.] Siiski mitte kõik nendest polnud arvamusel, et maailm oli tõepoolest sõja künnisel. Kindralpolkovnik Andrian Danilevitš selgitas hiljem, et „KGB võis pinge suurust üle hinnata, sest üldjuhul pole nad sõjaväe asjades eriti asjatundlikud ja kipuvad liialdama, kui millestki aru ei saa”.^[40.] Partei keskkomitee riigikaitseosakonnas, kui mitte kindralstaabis, võeti sõja puhkemise võimalust väga tõsiselt ja sealsete ametnike töö korraldati nii ümber, et osa neist jäi töökohale ka öötundideks.^[41.] NSV Liidus kehtestati kõrgeim häireseisund. Ka kõige tühisem vaenulikult tõlgendatav vahejuhtum võis olla Andropovile ajendiks anda käsk löögiks enne, kui ameeriklased ründavad. Kõnealuse pingelise olukorra ja Kuuba raketikriisi erinevus oli selles, et 1983. aastal Moskva ja Washington omavahel peaaegu ei suhelnudki ning see erinevus tegi ohu veelgi suuremaks.

Kahe pealinna vahet lendas hulk kiireloomulisi sõnumeid, enne kui mingigi rahu taastus. Varem samal aastal oli president Reagan – keda ärritas see, et suhted NSV Liiduga kuidagi ei paranenud – püüdnud olukorra täielikult kontrolli alt väljumist ära hoida, kutsudes suursaadik Dobrõnini Valgesse Majja. Shultz korraldas nii, et Dobrõnin saabus märkamatult tagaukse kaudu. Kõik toimus täiesti salaja, sest Reagan tahtis säilitada maine, nagu suhtuks ta Nõukogude juhtkonda reserveeritult. Jutuajamine Dobrõniniga kestis paar tundi. Nagu Reagan hiljem märkis, oli kohtumine tulemusrikas: „Seletasin talle, et George [Shultz] võiks olla otseses kontaktis Andropoviga – ilma igasuguse bürokraatiata. George rääkis mulle, et kui nad lahkusid, öelnud suursaadik, et „see võiks olla ajalooline hetk”.^[42.] See oli Reagani ametisse astumisest saadik presidendi esimene kohtumine kellegagi NSV Liidust. Ehkki Dobrõnin polnud kindel, missugused on Reagani tegelikud motiivid, hindas ta niisugust algust kui sammu suhete soojenemise suunas.^[43.] Siis aga pidas Reagan oma kõned, kus rääkis kurjuse impeeriumist ja strateegilise kaitse algatusest, ning kiitis heaks õppused koodnimetusega Able Archer, Nõukogude relvajõud tulistasid aga alla Korea reisilennuki. Pinge oli nüüd veelgi suurem kui enne presidendi ja suursaadiku kohtumist.

Mõlemad pooled mõistsid olukorra ohtusid. Andropov oli elanud nädalaid suure pinge all; Reaganile ajas hirmu peale mõte, et tema sammud võinuks süüdata tuumasõja. Mõlemad said aru, et vastastikku teineteise kartusi hajutada oleks kõigi huvides, aga nad ei leidnud teed, kuidas seda teha.

1 Venekeelne lühend РЯН – Ракетно-Ядерное Нападение (Tuumarakettide rünnak). Tõlkija [ ↵ ]