Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 16
USA-st, Kanadast, Austraaliast ja Argentinast koosnev kartell kontrollib 78 protsenti kogu maailma nisukaubandusest, 87 protsenti kõikide teraviljade ja 90 protsenti sojaubade kaubandusest. Kui võrrelda, siis kolmteist OPEC-i riiki kontrollivad 71 protsenti naftakaubandusest. Praeguste hindade puhul võiks USA osta 20 miljardi dollari – mis on vähem kui kümnendik riigikaitse eelarvest – eest maailmaturult kokku iga viimasegi buššeli teravilja. Kuluks üksnes murdosa sellest summast, et Ameerika ja Argentina põllumehed ei saaks kahju, kuna Nõukogude Liidule ei tohi teravilja müüa. See oleks tõepoolest väga tõhus mõjutushoob, aga see oleks ka erakordne abinõu, mida ei tohi kergesti rakendada. Maailma silmis oleks see õigustatud ainult siis, kui seda teha väga spetsiifilisel ja tähtsal eesmärgil.[40.]
ОглавлениеEhkki Reagan seda konkreetset ideed ei pooldanud, kutsus ta Casey ikkagi riiklikku julgeolekunõukogusse kui „meeskonnamängija”, mis on mõnevõrra tavatu iseloomustus mehele, kes hakkas kohe kõigutama iga paati, mis tema meelest seilas vales suunas.[41.]
Eugene Rostow, kes oli määratud relvastuse kontrolli ja vähendamise agentuuri direktoriks, suhtus vahekorra parandamisse Nõukogude Liidu juhtidega samuti pessimistlikult. Yale’i õigusteaduse professori ja demokraatide valitsuse veteranametnikuna oli ta väga osav vaidleja ning tema ütleski suursaadik Anatoli Dobrõninile, et Ameerika ei kirjuta alla mingitele lepingutele, kui NSV Liit ei võimalda ameeriklastel nende täitmist kontrollida. Ta rõhutas, et ameeriklastel on palju infot rahvusvaheliste kokkulepete rikkumistest, sealhulgas ka Nõukogude biorelvade arendusprogrammi kohta.[42.] Genfi relvastuskõnelustel, mida juhtis Rostow, esindas staabiülemate ühendkomiteed kindralleitnant Ed Rowny. Ta oli läinud Carteri valitsusajal erru, soovimata heaks kiita strateegilise relvastuse piiramise kõneluste teise leppe (SALT II) tingimusi.[43.]
Weinbergeri väitel oli tõelisi reaganaute Valges Majas väga vähe. Peale iseenda nimetas ta nende hulgas Ed Meese’i, Jeane Kirkpatrickut, Bill Caseyt, William Clarki, Richard Allenit ja George Shultzi. Torkab silma, et ta arvas loetelusse ka oma rivaali Shultzi. Weinbergeri arvates ilmutas Shultz tööle asudes mitte kuigi soovitavat valmisolekut võtta omaks riigidepartemangus sissejuurdunud tõekspidamised. Weinbergeri nägemust mööda jõudis Shultz edaspidi aga välispoliitika asjus Reaganiga samasugustele seisukohtadele. Hiljem möönis Weinberger, et nad olid üldsust puudutavates asjades kuuekümne kuni seitsmekümne protsendi ulatuses ühel meelel, samuti tunnistas ta, et riigidepartemangu professionaalsed töötajad võisid olla paras pähkel igaühele. Ta oli nõus, et Shultz toetas järjekindlalt strateegilise kaitse initsiatiivi.[44.] On vaieldamatu, et Ameerika valitsuses oli poliitika pärast suuri erimeelsusi, aga vajaduses NSV Liidule vastu seista valitses üksmeel. Reaganaudid astusid ametisse selge kavatsusega matta mõte lihtsalt pingelõdvendusest lõplikult maha. Jimmy Carteri endine valitsus oli samas suunas läbi käinud pika tee ning Reagani meeskond tahtis minna kaugemale. Valmistuti Nõukogude Liidu juhtidele vastu astuma.
