Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 7

Mees, kes astus 20. jaanuaril 1981 USA presidendina Valgesse Majja, äratas paljudes üle kogu maailma muremõtteid. Ronald Wilson Reaganil oli ohjeldamatu kommunismivastase maine. Üsna vähesed olid tema intellektist heal arvamusel ja paljud pidasid tema edu põhjuseks eelmise aasta novembris toimunud valimistel pigem rahulolematust ametisoleva Jimmy Carteri toonase välispoliitikaga, kui mingitki usku Reaganisse kui asjatundlikku riigijuhti.

Ta oli endine Hollywoodi filminäitleja ning üldiselt valitses arvamus, et ta sündis 1911. aastal õnnesärgis. Tegelikult oli Reagani lapsepõlv Illinoisi osariigis üsnagi heitlik, sest tema müügimehest isa oli tavaline joodik. Perekonda hoidis koos ema, ustav Kristuse jüngrite koguduse liige. Koolis paistis Ronald silma näitlejana, sportlasena ja jutuvestjana ning tegi puhkepäeviti lisatööd vetelpäästjana. Ta astus Eureka kolledžisse, kus õppis majandust ja sotsioloogiat, hiljem aga leidis endale töö raadiodiktorina. Teinud läbi proovivõtted Californias Warner Brothersi juures, sai temast filminäitleja ja ehkki ta ei tõusnud kunagi käputäie maailmakuulsate staaride hulka, mängis ta siiski koos Humphrey Bogarti ja Errol Flynniga. 1940. aastal abiellus ta filminäitlejatar Jane Wymaniga ja alustas perekonnaelu. Teise maailmasõja ajal kutsuti ta küll sõjaväkke, aga tegutses filminduses edasi First Motion Picture’i juures ja sai filminäitlejate kutseühingu presidendiks. Jane Wyman võttis 1949. aastal lahutuse ja kolm aastat hiljem abiellus Reagan Nancy Davisega, kes oli samuti filminäitlejatar. Kui filmirolle jäi vähemaks, leidis Reagan tööd General Electricu iganädalases draamasarjas. Tema teine abielu kujunes tõeliseks eraelu tugisambaks. Reaganile ei meeldinud üldse olla Nancy juurest eemal isegi lühikest aega ja ta arutas temaga kogu aeg ühiskonnas toimuvat.

Noore mehena oli ta hääletanud F. D. Roosevelti ja demokraatliku partei poolt, aga ajapikku eemaldusid tema vaated demokraatide seisukohtadest ja 1966. aastal võitis ta California kubernerivalimised juba vabariiklasena. 1968. aastal püüdis ta edutult saada oma uue partei presidendikandidaadiks. Ta kaotas 1976. aastal ametisolevale Gerald Fordile, aga oli juba vaieldamatu tegija Ameerika poliitika paremal tiival. 1980. aastal tal vabariiklaste hulgas tõsiseltvõetavat rivaali ei leidunud ja novembris peetud valimistel tõrjus ta kõrvale ka ametisoleva presidendi Jimmy Carteri.

Trumanist kuni Carterini oli pärast Teise maailmasõja lõppu peetud enesestmõistetavaks, et lääs peab püüdma NSV Liitu kõigest ohjeldada; ükski USA president polnud kunagi tegelikult üritanud nõukogulaste mõju levikut maailmas vähendada. Ronald Wilson Reagan võttis kindlalt nõuks seda olukorda muuta. Tema nägemust mööda oli Ameerika pärast läbikukkumist Vietnami sõjas kaotanud eneseusu. Ta kavatses suurendada Ameerika sõjalist eelarvet ja seada NSV Liidu rahanduse võidurelvastumise pinge alla. Tema eesmärk oli heita Kremlile kinnas kõikjal üle kogu maailma. Ta tahtis mõista kommunismi hukka kõikides selle ilmingutes ja rääkis igas oma kõnes nõukogulaste sissetungist Afganistani 1979. aastal kui tõendist, et NSV Liit on ekspansionistlik riik. Tema soov oli, et Ameerika tõuseks kaitsma oma väärtushinnanguid ja huvisid. Presidendina kavatses ta tõmmata endaga kaasa ka NATO ja teised liitlased ning sõbralikud riigid. Väärtushinnangutelt oli ta tüüpiline Ameerika konservatiiv. Kristlasena poetas ta oma kõnedesse viiteid jumalale. Ta ise pidas oma usku lahutamatuks osaks usust Ameerikasse, üksikisiku vabadusse ja turumajandusse.

Nõukogude valitsusringkondades tekitas Reagan alati hirmu ja põlgust. Teda peeti külma sõja eestvõitlejaks ja tähtsaim kommunistlik ajaleht Pravda mõistis teda rutiinselt hukka kui sõjaõhutajat. Moskva kommentaatorid polnud leebemad ka Jimmy Carteri vastu. Häirituna Carteri reaktsioonist nõukogulaste sissetungile Afganistani, ilmutasid nad täielikku ükskõiksust Carteri ja Reagani võitluse vastu presidendikoha pärast. Nõukogude ajakirjandus kujutas mõlemat kandidaati järjekindlalt kui nõukogudevastaseid.

Washingtonist kinnitas 1962. aastast alates saatkonda juhtinud Nõukogude suursaadik Anatoli Dobrõnin oma Kremli isandatele, et ta teeb kõik võimaliku pööramaks Reagani valitsuse tähelepanu ülemaailmset rahu ähvardavatele ohtudele. Ta rääkis Gus Halli ja USA kommunistliku partei propagandategevusest.^[1.] Ta hooples ka, kuidas suursaatkond tähistas Lenini 110. sünniaastapäeva. Dobrõnin teadis väga hästi, et Halli osatähtsus Ameerika poliitikas oli väga väike ja et enamiku ameeriklaste huvi Lenini vastu oli tühine. Tegelikult kandis ta ette lihtsalt seda, mida temalt oodati. Tegelikkus polnud veel poliitbüroo ametlikesse ettekannetesse jõudnud. Poliitbüroo liige Andrei Gromõko oli aastail 1943–1948 ise olnud Nõukogude suursaadik Washingtonis ja New Yorgis ning oleks tänu pikaajalistele Ameerika-kogemustele võinud üritada murda Nõukogude ametimeeste võhiklikkust. Niisugust soovi tal polnud. Tema maailmavaade oli välja kujunenud samasuguse ideoloogilise hoiaku alusel. Iga Moskva juhtiva poliitiku meelest oli kindel, et Reagan hakkab ajama „reaktsioonilist” ja „imperialistlikku” poliitikat. Nõukogulaste eestkõnelejate kinnitust mööda oli Valgesse Majja tulemas ebakompetentne ja hoolimatu mees. Tõsiasi, et nii USA demokraadid kui ka koguni osa vabariiklasi oli samal arvamusel, andis niisugusele seisukohale Nõukogude Liidus veelgi rohkem kandepinda.

Reaganile ei meeldinud mõte kohtuda ükskõik missuguse Nõukogude peasekretäriga niikaua, kui ta polnud kindel, et tippkohtumine võiks anda tema eesmärkidele vastavaid tulemusi. Kui Brežnev novembris 1982 suri, tegi Reagan küll sissekande kaastundeavalduste raamatusse Nõukogude saatkonnas Washingtonis, aga ei nõustunud minema matustele. Reagani riigisekretäri George Shultzi meelest oli see viga, aga president jäi enesele kindlaks.^[2.]

Üksnes tema kõige lähemad abilised teadsid, kui kõrgelt hindas Reagan eesmärki saavutada olukord, kus termotuumasõja oht oleks minevik.^[3.] Ta oli püstitanud selle juba teabenõupidamisel, mille korraldas talle Jimmy Carter 1979. aastal. Ükskõik kus ta ka ei kõnelenud külmast sõjast, lükkas Reagan alati tagasi igasugused üleskutsed relvastust piirata: tema nõudis relvastuse vähendamist.^[4.] Tegelikult tahtis ta hävitada kõik tuumarelvad. Hiljem kirjeldas ta oma ametikoha hirmuäratavat võimu nii: