Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 23

Rõžkov ütles välja selle, mida juhtkonnas kõik üldjoontes teadsid. Erakordne oli see, et ta rääkis selleks algatamaks diskussiooni. Rõžkov ei oleks seda teinud, kui ta poleks uskunud, et tal on selleks Andropovi õnnistus. Andropov oli toonud Rõžkovi ära riiklikust plaanikomiteest ja edutanud ta keskkomitee sekretariaati kohe, kui oli ise peasekretäriks saanud. Rõžkov kuulus koos Vladimir Dolgihhi ja Mihhail Gorbatšoviga salajasse uurimisrühma, mille Andropov oli moodustanud, et välja selgitada NSV Liidu majanduse hädade juured. Dolgihh ja Gorbatšov olid keskkomitee sekretärid.^[27.]

Palju Nõukogude ametiisikuid nägi, et NSV Liidul on sõjaliste kulutuste näol kaelas määratu koorem. Märksa vähem saadi aru, kui iseäralik on relvatööstuse positsioon majanduses. USA-s tõid edusammud sõjandusalases tehnoloogias sageli kaasa uuendusi ka tarbekaupade massilises tootmises. Määrdeaine WD40, nakkuvaid aineid hülgav teflonkate, kriimustuskindlad prilliklaasid ja tugevad arvutiklaviatuurid on kõigest mõned näited paljudest. Midagi niisugust juhtus aga väga vähe NSV Liidus, kus relvastusele tehtud kulutused tõid harva midagi kasu ka inimeste materiaalse heaolu või kultuuri valdkonnas. Niinimetatud sõjatööstuslik kompleks oli nagu riik riigis. Diplomaat Anatoli Adamišin mõistis, missuguse ulatusega ja kui pikaajalist kahju see majandusele toob.^[28.] Raketitööstust iseloomustas tõeliselt massiline ületoomine. Varud paisusid nii suureks, et oli karta lugematut arvu tuumalööke, kui peaks puhkema kolmas maailmasõda. Keskkomitee riigikaitse osakonnas oli Nõukogude patrioote, kes andsid endale aru, et sellel pole mingit sõjalist ega majanduslikku mõtet.^[29.] Aga mida oli kindralstaap otsustanud, seda ei julgenud ükski poliitik kahtluse alla seada.

Adamišin oli tõsiselt jahmunud sellest, mida ta sai teada, kui oli liitunud 1983. aastal Andropovi ajal ühe poliitikat kavandava rühmaga. Majanduse väljavaated olid sünged ja läksid veelgi süngemaks. Oletuste kohaselt oli oodata tööstustoodangu aastakasvu langust 1990. aastateks vähem kui ühele protsendile. Tootmisbaas oli jäetud hooletusse. Riigi eelarve maht kulutati ära riigikaitsele, põllumajandusele, elamuehitusele ja välisabile. Tegevusruum jõulisemateks algatusteks olemasolevas raamistikus oli kadunud ja üksnes inflatsioon varjas seda, et keskmise kodumajapidamise sissetulekud on vähenenud. Adamišinit haaras kohkumus: „Tulevik on ära söödud!”^[30.]

NSV Liitu ja lääneriike lahutav tehnoloogiaalane lõhe tuli keskkomitee sekretariaadi koosolekul avameelselt arutlusele juba 4. augustil 1979. Osakonnajuhataja asetäitja Ivan Frolov teatas, et riik on kehalise töö asendamisel kuuskümmend protsenti viletsam kui kapitalistlikud ühiskonnad. Ministeeriumide ja riikliku plaanikomitee esindajad ei püüdnudki seda sünget pilti ümber lükata. Ministrid hakkasid vastu Andrei Kirilenkole, kui viimane tegi neile etteheiteid, ja seletasid, et ministeeriumid ei saagi nende käsutuses paremini toime tulla, kui keegi ei tule just ja ei näita, kuidas seda teha – ning ka Kirilenkol polnud ilmselgelt midagi tarka öelda: temagi suust tuli kõigest tavapäraseid ähvardusi ja manitsusi. Ministrid andsid selgesti mõista, et neile ei meeldi, kui neid koheldakse nagu üleannetuid koolipoisse.^[31.] NSV Liit oli ummikus. Selle juhid andsid enesele aru, et nad on silmitsi majandusliku konkurentsiga, kus neil pole lootustki olla võrdväärne partner. Riigi põhilised mehhanismid – partei juhtiv osa ja tööstuse riiklik juhtimine – osutusid küündimatuks, aga keegi ei pakkunud välja ühtki mõtet, mis võiks tuua kaasa olulise paranemise. Kriitikat oli väga palju, aga liiga vähe mõtteid, kuidas leida lahendus. Poliitbüroos oli ülekaalukalt rohkem inimesi, kes olid kohanenud niisuguse organisatsioonilise ja ideoloogilise korraga, mis Stalini surmast saadik oli väga vähe muutunud.

NSV Liidu tavaline viis leevendada oma raskusi oli müüa rohkem naftat ja gaasi välismaale. Süvenev probleem oli, et Nõukogude naftatööstus kasutas vananenud tehnoloogiat ja ei suutnud täita selle ette seatud eesmärke. Ehkki riiklikus plaanikomitees oli projekt, mille kohaselt pidi naftatoodang kasvama 1984. aastaks 650 miljoni tonnini, kandsid naftatööstusega seotud ministrid ette, et reaalne on kõigest 625 miljonit tonni, see aga tähendas, et kindlas valuutas saadud tulu jääb peaaegu olematuks.^[32.]

NSV Liit oleks selgelt pidanud toetuma väärismetallide müügile välismaale, aga enam polnud sugugi lihtne leida küllaldaselt vajalikke maardlaid. Ameerika kaubandusembargo, mille kehtestas president Carter pärast nõukogulaste sissetungi Afganistani, tekitas 1980. aastal täiendavaid raskusi. Viinavabrikud said korralduse vähendada toodangut, et hoida teraviljavarusid teisteks eesmärkideks. Samuti kannatasid USA-NSV Liidu kaubavahetuse vähenemise tõttu keemiatööstuse ettevõtted.^[33.] Keskkomitee sekretariaati laekus muidki ebameeldivaid teateid. Kõige ebameeldivam tõdemus oli see, et rohkem kui kaks kolmandikku kolhoosidest töötas kahjumiga. Riiklikul plaanikomiteel polnud rohkem vahendeid, et suurendada neile antavat toetust. Aga isegi niisuguses olukorras teadsid kolhoosid väga hästi, et pangad ei nõua neile antud laenusid kunagi tagasi. Majanduses oli täielik ummikseis.^[34.] Olukorra tegi veelgi halvemaks kulla ja teemantide hinna langus maailmaturul. Reagani püüdlused piirata läänest saadavaid laenusid avaldasid juba mõju ja poliitbüroo lihtsalt jälgis olukorda, mis halvenes järjekindlalt. NSV Liit oli allakäiguteel, mis mõjutas nii selle võimekust üliriigina kui ka suutlikkust ära hoida rahva pahameele kasvu.^[35.]

Gorbatšov keelitas Andropovit võtma ette radikaalseid reforme. Kõik said aru, et riigi aastaeelarve varjab süstemaatiliselt tegelikku olukorda. Jaehinnad hoiti üsna stabiilsetena üksnes tänu korrapärastele salajastele rahaülekannetele riiklikust hoiupangast,^(1*.) kuhu Nõukogude kodanikud olid paigutanud suuri summasid peamiselt seetõttu, et ostmist väärt tarbekaupu polnud saada. Kuigi Andropov ei lubanud Gorbatšovil ja Rõžkovil minna eelarve kallale, oli neile kõigile ikkagi selge, et olukord nõuab värskemaid meetmeid. Samuti andsid nad enesele aru, et toiduainete ja riiete hindade tõstmisest ei saa olla kunagi küllalt. Poliitbüroo arutas seda teemat mitu korda, kusjuures selle liikmed, kes olid teadlikud ühiskonnas valitsevast rahulolematusest, mõistsid väga hästi, kui ebapopulaarseks kujuneb jaehindade reform. Samal ajal taheti koguda vahendeid tööstuse moderniseerimiseks. Andropov Gorbatšovi nõuannet kuulda ei võtnud. Selle asemel valis ta „võitluse töödistsipliini eest” partei ja KGB valvsa kontrolli all.^[36.] Töölistelt nõuti vastutustundlikku töössesuhtumist, ametnikke aga ootasid karistused korruptsiooni ja bürokraatliku asjaajamise eest. Nõukogude riik vajus veelgi rohkem julgeolekuorganite haardesse.

Ehkki ta tunnistas kasvavaid raskusi, oli Andropov kindlalt otsustanud, et NSV Liit peab vastama võrdväärselt igale Ameerika-poolsele ähvardusele. Ta lõi Dmitri Ustinovi juhtimisel tegutseva töörühma valmistama ette vastupoliitikat strateegilise kaitse algatusele. Töörühma arvati ministrite nõukogu aseesimees Juri Masljukov ja kindralstaabi ülem Sergei Ahromejev; teadusinstituutide juhtivad teadlased ja KGB aga said korralduse vajadusel neid abistada. Ametlikult oli töörühma juht poliitbüroo liige Ustinov, aga tegelikult koordineeris tegevust maailmakuulus füüsik Jevgeni Velihhov.^[37.] Järgnevatel aastatel kujunes Velihhovist NSV Liidu eitavat suhtumist strateegilise kaitse algatusse väljendava kriitika esindusnägu.^[38.]

See rühm – nn Velihhovi rühm – töötas järjest pingelisemas õhkkonnas. Nõukogude teadus- ja tehnoloogiaringkonnad võistlesid omavahel, et saada raha Ameerika programmile vastumeetmete väljatöötamiseks. Hiljem kuuldus keskkomitee riigikaitse osakonnast nurinat, et niiviisi püüti vankrit hobuse ette rakendada. Velihhovil ja tema ametivendadel oleks tõepoolest olnud mõttekam kõigepealt uurida, kas Ameerika programmil on tegelikult eeldusi eduks või on see kõigest presidendi mõtlematu kapriis. Ameerika teadusringkondades – Stanfordi ülikoolis, Cornelli ülikoolis ning kunsti- ja teaduste akadeemias, aga ka IBM Corporationis – süvenes arvamus, et väga tõenäoliselt see algatus talle seatud eesmärke ei saavuta. Paraku asus Velihhovi rühm lahendama ülesannet just niisugusel kujul, nagu Andropov oli selle püstitanud.^[39.]